KÜBERKIUSU OHVER: Kõik me oleme pealaest jalatallani omamoodi ägedad

Juba neljandas klassis hakkasid klassivennad mind kutsuma kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega, sest neile tegi nalja minu perekonnanimi ja ka välimus – olin kõhn, pikka kasvu ja kahvatu, kirjutab kiusuohver Ilona Kirst.

Pilt: Scanpix

KÜBERKIUSU OHVER: Kõik me oleme pealaest jalatallani omamoodi ägedad

Ilona Kirst

Juba neljandas klassis hakkasid klassivennad mind kutsuma kõikvõimalike surmaga seotud sõnadega, sest neile tegi nalja minu perekonnanimi ja ka välimus – olin kõhn, pikka kasvu ja kahvatu, kirjutab kiusuohver Ilona Kirst.

Aja möödudes läksid naljad veelgi julmemaks. Iga sõna ja nali läks mulle väga hinge ning tegi meeletult haiget. Teadsin, et nimi ja välimus on midagi, mida ma mõjutada ei saa. Peagi tekkisid sotsiaalmeediasse juba varikontod ning õelad kommentaarid minu suunal. See oli aeg, mil populaarsus väljendus noorte endi hinnangul nii sõprade arvus kui ka piltidele antud hinnetes, mida minul oli vähe, ning seetõttu olin justkui teistest klassiõdedest halvem.


Soovisin väga kellegagi tekkinud olukorrast rääkida, kuid kodus mind ei kuulatud ning õpetajaid ma ei usaldanud. Arvasin, et nad käivad õpetajate toas probleemseid õpilasi arvustamas, ning seda ma ei soovinud. Tundsin end üksikuna, nutsin sageli ja olin õnnetu katkine hing. Mis sellest, et olin tubli eri spordialadel ning lõpetasin seitsmenda klassini kiituskirjaga.


Mingil ajal hakkasin ka mina otsima soovitud tähelepanu, muutusin mässumeelseks ja tahtsin kuskile gruppi kuuluda. Tuli esimene armastus, millest kujunes küll elu kõige valusam ja õpelikum kogemus. Armastuse lõppedes avaldati virtuaalmaailma vahendusel kõik minu peamised saladused. Sageli tehti grupivestlusi, kus mind alandati ja naeruvääristati.


Minu ümber oli veel palju teisi, keda usaldasin, kuid kes mulle siis korduvalt haiget tegid. Seetõttu ei julgenud ma enam kellegagi rääkida ega abi otsida. Hirm jälle haiget saada oli väga suur. Küsisin endalt korduvalt, kas elu on ikka elamist väärt, kui ma olen üksik ja ei oska ennast isegi aidata.


Õpetajad aitasid hädast välja


Kooli- ja küberkiusamisse sekkusid minu kehalise kasvatuse õpetaja ja klassijuhataja, kellele olen tänase päevani hingepõhjani tänulik. Vaid nende kiire tegutsemine ja elukogemus aitasid ning suunasid mu õigele rajale tagasi.


Lõplikult vähenes küberkiusamine siis, kui muutsin kõik oma kontod privaatseks ega postitanud iga oma tegemist piltidena sotsiaalmeediasse. Samuti tegelesin aktiivselt administraatorite teavitamisega ebasobivatest postitustest ning eemaldasin oma kontodelt inimesed, kes mulle haiget olid teinud. Eelkõige aitas küberkiusamise vastu mõttemaailma muutus, sest sain aru, et numbrid sotsiaalmeedias ei ole tegelikult olulised.


Kiusamine on mind inimesena palju mõjutanud, eelkõige virtuaalmaailmas teadlikumalt käituma. Jagan pilte vaid piiratud kontodel ning ei lase endale lähedale inimesi, kes minu jaoks väärtust ei loo või kellega ma üldse mingil põhjusel oma elu jagama ei peaks. Seda keerulist teekonda läbides tundub võimatu jääda positiivseks ja naeratada, aga positiivne mõtlemine ongi see, tänu millele ka kõige keerulisematest väljakutsetest jagu saab. Igas olukorras, igas vanuses. Pärast pikalt kestnud väljakutset usun siiski, et kõik inimesed on head ning tulevad meie ellu alati selleks, et midagi õpetada.


Olen õppinud elama teadmisega, et mind on kiusatud. See on mind inimesena palju mõjutanud ning aidanud kasvatada paksu naha, et seista vastu ebameeldivustele. Mul on kulunud väga palju tahtejõudu, et sellest üle olla ja lahti lasta. Gümnaasiumi lõppedes tundsin siiski lõpuks, et sulgesin selle peatüki oma elust.


Sain minevikust üle head tehes


Kiusamine virtuaalmaailmas on aina laienev probleem. Üha väiksematele lastele antakse kätte tahvelarvuti või nutitelefon. Seejuures tuleks olla teadlik ka võimalikest ohtudest, eriti neil, kes ei oska ennast ise kaitsta. Samuti on meie ühiskonnas liiga palju ükskõikseid inimesi, kes ei näe kitsast ringist kaugemale, kuid ometi paneme me selle vastutuse näiteks õpetajatele, kellel on korraga sadu lapsi õpetada.


Sotsiaalkampaania #suurimjulgus on andnud mulle inimesena nii võimaluse ise andestada ja lahti lasta kui ka juhtida nooremate kodanike tähelepanu kasvavale probleemile. Antud kampaania raames tunnen vastutust anda võimalikult palju ühiskonnale seda, mida olen isiklikult kogenud, kuid mille eest oleks saanud mind kaitsta piisava info jagamise korral.


Vabatahtlikkuse algatuse programmi YOUNITE kaudu olen pühendanud oma aega ja jõudu sadadele lastele, et anda neile võimalikult palju edasi õppetunde ja kogemusi, mida olen elu jooksul saanud ning mis oleks võinud lõppeda palju kurvemalt. Vabatahtlik töö on mulle tõestanud, et andmise rõõm on suurem kui saamise rõõm. Mida rohkem ma oma aega heategevuseks panustan, seda rohkem sõlmin hinges rahu selle valuga, mida kiusamine mulle põhjustas.


Koolilastele sisendan peamiselt kolme asja: esiteks oleme me kõik pealaest jalatallani omamoodi ägedad; teiseks – kiusaja ei ole alati kõige halvem inimene maailmas, ka tema käitumisel on omad põhjused – jää alati iseendaks ja vajadusel jaga oma muret inimesega, keda usaldad; ja kolmandaks – kiusamise vastu kiusamisega ei saa, nii et jaga headust, ole siiras ja aus!

Laadimine...Laadimine...