Lahe 90-aastane Leo paneb poisid peitli ja haamri abil paika

"Poiss tuleb siia, ei oska viiliga töötada. Nimetustki ei tea. Aga siin näitan iga liigutuse ette – kuidas viilida, kuidas saagida, kuidas kruvi keerata," räägib Tallinna laste turvakeskuse 90-aastane puutööõpetaja Leonhard Kasak. Tema käe alt on läbi käinud mitusada poissi, keda suurem osa õpetajaid ohjes hoida ei suuda.

Pilt: Albert Truuväärt
Haridus

Lahe 90-aastane Leo paneb poisid peitli ja haamri abil paika (1)

Sirje Rattus

"Poiss tuleb siia, ei oska viiliga töötada. Nimetustki ei tea. Aga siin näitan iga liigutuse ette – kuidas viilida, kuidas saagida, kuidas kruvi keerata," räägib Tallinna laste turvakeskuse 90-aastane puutööõpetaja Leonhard Kasak. Tema käe alt on läbi käinud mitusada poissi, keda suurem osa õpetajaid ohjes hoida ei suuda.

Kui Leonhard Kasaku intervjuult lahkume, küsib fotograaf: "Kui vana ta ongi?" Vanusenumbrist oli meie jutuajamise jooksul küll mitu korda juttu, kuid ilmselgelt ei uskunud fotograaf oma kõrvu. Nimelt on Kasak 90. "Ei või olla!" imestab fotograaf. "Ma arvasin, et 60."

Tõepoolest, 90 eluaastat sellele mehele ei pakuks. Kasak võtab kaks trepiastet korraga, intervjuu ajal ei istu hetkekski, vaid kappab mööda puutöö-klassi ringi, näidates masinaid, töövahendeid ning asju, mille poisid on valmis meisterdanud... Ta pulbitseb energiast ja heast tujust.

Eriti eriliseks teeb loo aga see, et mees õpetab puutööd vabariigi vingematele kõurikutele – sõltuvus- ja käitumisprobleemidega noortele –, kelle ohjes hoidmine on parajalt peen kunst. "Esimestel aastatel tundus see seltskond eriliselt keeruline, eks nad üritasid mind ka kõvasti proovile panna," meenutab Kasak, kes tuli turvakeskusesse tööle tosinkond aastat tagasi. "Aga minuga on raske," lisab ta naerdes. "Ma nägin kohe nende kavatsused läbi."

Poisid panevad proovile

Siiski tõdeb mees, et turvakeskuse noored on äraarvamatud ning teinekord käituvad kõhedusttekitavalt. "Siin oli enne mind ka puutööõpetaja, aga tema ei kannatanud välja, närvid ei pidanud vastu," sõnab Kasak. "Ohtlikke olukordi on ette tulnud. Ükskord oli mul selline hetk, et õpilane tuleb, kaks rasket viili käes, kõigutab neid bravuurikalt ja küsib üpris ähvardavalt: "Aga õpetaja, kuidas te ikka usaldate meile neid viile. Teate, mida nendega on võimalik teha?" Ma siis vastasin, et mina usun, et kõik mu poisid on ausad ja neid võib usaldada. Seekord olukord lahenes, aga see on raske seltskond, ohtlik. Nii mõnigi neist on olnud vanglakandidaat."

Kasak on loomult parandamatu optimist ning usub, et põhiolemuselt on iga inimene hea. Ka turvakeskuse poisid. "Tööd tahavad kõik teha," kinnitab ta. "Aga ulakad on nad küll, ja varastama kipuvad." Eks igasugune riist, millega saab korraliku sigaduse korraldada, on väärt värk.

Üldiselt on turvakodu noortel arvel isegi pastapliiatsid. "Nad on tunnist vahel kruvikeeraja või viiliga minema jalutanud," tõdeb Kasak. "Aga mul on selline komme, et kui poisid klassist lahkuvad, viskan pilgu tööriistakomplektidele peale – kas on kõik olemas. Ükskord avastasin, et viili ja kruvikeerajat pole. Korraldasime kohe läbiotsimine, kõik madratsialused vaatasime läbi. Aga poiss oli kaval, peitis riistad madratsi sisse – vanglakandidaadid, nemad juba oskavad. Kui me lõpuks aru saime, kes selle varguse taga on, oli poiss jõudnud toaakna peaaegu eest ära kruvida."

Loomulikult ei saa kõiki masinaid sellise seltskonna kätte usaldada. "Ketassae juurde ma neid ei luba," mainib Kasak. "Eeltööd teen mina ära, suuremad detailid saen ise valmis. Poisid saavad kasutada nurgasaagi, puuri. Ja kõiki väiksemaid tööriistu – nuga, haamrit, viili, peitlit... Kui mõnega neist vastu pead lööd, oled kutu. Aga meil on siin kord majas – mitte keegi ei ole teinud katset teist visata või torgata. Nad korraldavad oma jõukatsumised mujal ära."

Üldiselt on puutöö turvakeskuse poiste üks lemmiktunde. "Nad tahavad väga tundi tulla," kinnitab Kasak. "Üks poiss jooksis oma tunnist ära, kasvatajad otsisid taga – äkki pani plagama. Tulid minu käest küsima: "Kas oled näinud?" Mina vastu, et olen küll, ta on mul ilusasti tunnis ju. "Aga miks ta siin on?" Mulle ütles poiss, et tal on parasjagu vaba tund, ja küsis, kas ta võib nii kaua puutööd teha. Ma ei hakanud talle seda ju ometi keelama."

Misasi see viil on?

Kasakul on paks kaust joonistega asjadest, mida poisid saavad meisterdada. Iga joonis on varustatud täpsete mõõtudega, sest puutöös peab Kasaku sõnul kõik käima millimeetri pealt. Joonised teeb mees ise – kasutades selleks fantaasiat või leides ideid internetist. Üldiselt saavad poisid ise otsustada, mida täpselt nad teha tahavad – pannilabidat vesta, soolatoosi teha või kraanaautot meisterdada.

Valmis asjad viivad poisid iga veerandi lõpul koju. Jõuludeks oli igaühel emale pannilabidas, küünlajalg või salvrätihoidja valmis meisterdatud. "Ainult üks poiss ütles, et tal pole ei isa ega ema, pole oma tehtud asju kellelegi viia. Sellest on kahju."

Mõnigi turvakeskuse poistest on puutöötundidest innustust saanud ja pärast põhikooli tisleriks õppima läinud. "Siin saavad nad kõva põhja alla," räägib Kasak. Kuna korraga võib tunnis käia kõige rohkem kolm poissi, jõuab meister igaühega tegelda. "Ta tuleb siia, ei oska viiliga viilidagi. Nimetustki ei tea. Aga siin näitan iga liigutuse ette – kuidas viilida, kuidas saagida, kuidas kruvi keerata."

Kuidas närvid selliste poiste ohjamisel vastu peavad? "Mul on raudsed sportlase närvid, need peavad hästi vastu," muheleb Kasak, kes on kogu elu tööde kõrvalt kõvasti sporti teinud.
---------------------------


Poiste mõtteid Leost

"Leo on parim! Tööõpetus on kõige huvitavam osa sotsiaalprogrammist!"
"Soovin ka edaspidi puutööga kindlasti tegeleda. Võib-olla proovin ka kutsekasse seda õppima minna!"
"Leo tundides läheb aeg liiga kiiresti!"
---

Puidutööõpetaja on kõva lauatenniseäss kogu Euroopas

Kasak on lauatennist mängides pea kogu Euroopa läbi sõitnud, endast noorematelegi tuule alla teinud ning tal on kolm sahtlit medaleid täis.
"Eestis minu võistlusklassis enam mängijaid ei ole, pean mitu võistlusklassi noorematega mängima," muheleb Kasak. "Paar kaheksakümnest lauatennisemängijat on, neid ma võidan, seitsmekümne viieseid võidan ka."

Kasak käib praegugi pidevalt trennis, et head pinksivormi hoida. Tegelikult oleks ka turvakeskuses võimalik lauatennist harjutada, laud on olemas, kuid siin pole Kasakule paraku vastaseid. "Siin pole kellegagi mängida – mõned poisid isegi oskavad, on trenniski käinud, aga nad on nõrgad!" teatab ta. "Nad ei tunne tehnikat."

Vanahärra on lauatennist mängides pea kogu Euroopa läbi sõitnud ning ka seal endast noorematele tuule alla teinud, sest ega Euroopaski tema vanuses mängijaid palju leia.

Alles tänavu loodi Euroopas 90+ võistlusklass, mille esimene võistlus toimub mais Hispaanias Alicante linnas ning kuhu ka Kasak on osalema kutsutud. Paraku jääb seekord vist võistlusele sõitmata, kuna Eesti pensionär, isegi kui ta tööl käib, ei vea finantsiga välja. "Vaja on maksta võistlustasu, lennupiletid, elamine – kokku läheb see oma 2000 ära," sõnab Kasak. "Seda on pensionäri jaoks pisut palju. Mõnes mõttes on natuke kahju – eks ma ühe medali, kas või paarismängus, oleks sealt ikka ära toonud. Šansid on head. Samas on mul kolm sahtlit medaleid täis, ei hakka nende jaoks ju enam neljandat tegema."

Läbi elu on Kasak tegelnud muudegi spordialadega – küllap see on ka tema nooruslikkuse võti. "Ma olen kogu aeg kõva spordimees olnud, lisaks pinksimängule suusatan ja ujun. Ujumises olin päris tugev – olen võitnud isegi poissi, kes käis Helsingi olümpial."

Kasaku esimene ujumistreener oligi see, kes mehe sõnul talle pika elu valemi kätte näitas. "Ta ütles, et kui tahad sporti teha ja terve olla, siis ära suitseta ja ära võta viina. No viinapitsist sõbra sünnipäeval ma ära ei ütle, aga alati pean piiri. Seevastu suitsetamist ei õppinud ma isegi sõjaväes ära."

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...