LAPSED OHUS: Kas psüühikahaigusega vanema õigused on lapse elust tähtsamad?

Kliinilise psühholoogi Tiina Kompuse sõnul ei ole üllatavad juhtumid, kus psühholoogilise puudega ema muutub lapsele ohtlikuks. "Kohtud suhtuvad muidugi leebelt – tal on kerge alaareng, ta pole ju paha. Neuropsühholoogina ütlen ma aga, et lapsele on kõige olulisem mitte saada peatraumat."

Pilt: Scanpix

LAPSED OHUS: Kas psüühikahaigusega vanema õigused on lapse elust tähtsamad? (7)

Triin Oja

Kliinilise psühholoogi Tiina Kompuse sõnul ei ole üllatavad juhtumid, kus psühholoogilise puudega ema muutub lapsele ohtlikuks. "Kohtud suhtuvad muidugi leebelt – tal on kerge alaareng, ta pole ju paha. Neuropsühholoogina ütlen ma aga, et lapsele on kõige olulisem mitte saada peatraumat."

Kompus nentis seminaril "Psüühilise erivajadusega lapsevanem", et kuigi lapsed on kahtlemata armsad, võivad nad olla ka parajad põrgulised. "Oma armsust nad aga selle juures ei kaota," nentis ta. "Teine tore külg laste puhul on see, et nad kasvavad, hakkavad iseseisvalt toime tulema. Samas tähendab see, et iga päev midagi muutub."

Psüühikaprobleemidega inimestele võib aga lapse arenguga toimuvate muutustega kohanemine osutuda väga raskeks. "Neil võib olla näiteks väga raske näha põrgulärmi tegevat last armsana, ja kõige suurem häda on see lapse kasvamine – kogu aeg on vaja midagi uut ja mitte midagi ei saa valmis, ei saa ära õppida," nentis Kompus. "Lapse saamisega kaasneb nagunii suurem kehaline ja ka vaimne koormus. Tuleb hulga rohkem asju teha, tõsta, valada, tuua, viia, loputada jne, sellele lisandub suurem kognitiivne koormus, last peab kogu aeg jälgima. Kui psüühika ei ole korras, siis see on juba liig. Aga tihtipeale ei märka seda ka abistav lähivõrgustik."

Psüühilise häirega ema võib kujutada lapsele ohtu juba rasedusaegse riskikäitumisega või näiteks hallutsinatsioonide tõttu ennast vigastades. Lisaks on selliste perede lastel suurem risk ise psüühiliselt haigestuda või hilineb nende areng hooletusse jätmise tõttu.

Ema peatas lapse nutu igaveseks

Kohtupsühholoogia ekspert dr Kompus tõi näiteks ühe kerge vaimse alaarenguga noore naise juhtumi. "Tekib olukord, kus laps magab, noor ema hakkab talle piimasegu soojendama, laps ärkab ja hakkab nutma, samal ajal heliseb telefon," rääkis Kompus. "Terve ema suudaks selles olukorras hakkama saada – laps kaenlasse, teise käega segad piimasegu ja telefon on kaela ja õla vahel. Kui normaalse psüühika puhul on kõige tähtsam lapse heaolu, siis psüühiliselt haige inimene asub kõrvaldama seda, mis on kõige häirivam – ja see on lapse nutt. Lõpuks jääb laps vait, paraku suure liiaga – ta ei tee enam kunagi mitte midagi. (Laps suri – toim.) Kohtuekspertiis leiab sellistelt lastelt tihti ka varasemate vigastuste jälgi, näiteks luumurde."

Kompuse sõnul oli see noor ema kasvanud toetavas ümbruskonnas ja tal ei lastud hetkekski tekkida mõtet, nagu ei saaks ta millegagi hakkama. "Senistest oskustest pole aga lapse puhul üldse kasu ja uute oskuste õppimiseks ei ole ta võimeline."

Juhtumite puhul, kus ema on last vigastanud, kinnitavad dr Kompuse sõnul kõik lähedased, et emaga pidi midagi juhtuma, sest enne ta ju selline polnud. "Tegelikult ei olnud mingit haigushoogu, lihtsalt olukord muutus," nentis Kompus, kelle sõnul on Eestis tugisüsteemid nii head, et omastele jääb mulje, justkui tuleks psüühikahäirega või puudega inimene kõigega ise toime.

Häda on ka selles, et sellistel vanematel puudub võime muutuda. "Kui laps sellisest olukorrast eluga pääseb, siis kõik arvavad, et "ema lihtsalt läks närvi, see oli juhuslik, me teeme talle selgeks"," rääkis Kompus. " Kõik arvavad, et enam seda ei juhtu, aga taolises olukorras juhtub täpselt samamoodi. Kohtud suhtuvad muidugi leebelt – tal on kerge alaareng, ta pole ju paha, ja reeglina saab vanaema lapse eestkostjaks, aga laps jääb tegelikult ikka samasse keskkonda. Naine saab varsti järgmise lapse, ja järgmisega juhtub samamoodi. Seadus on selline, et peame ära ootama, et juhtuks, enne ei saa midagi teha."

Kompuse sõnul on võimatu vastu vaielda sellele, et lapsele on kõige olulisem olla koos oma emaga. "Neuropsühholoogina ütlen ma, et lapsele on kõige olulisem mitte saada peatraumat," rõhutas Kompus. "Kui seda last natukenegi karmimalt kohelda, siis ta on ju nii tilluke ja õrnake, et pea saab kuskil ikka pihta ja sellel on väga halvad tagajärjed."

Tartu lastekaitseteenistuse juhataja Merle Liivak möönis, et tihti jäävad kohtus peale psüühilise häirega ema, mitte lapse õigused. "Mingil hetkel tundus mulle kohtulahendeid vaadates, et psüühilise häirega täiskasvanu on justkui puutumatu, kelle õigusi me kaitseme," lausus ta. "Vanem on psüühilise või vaimse puudega, ta ei saagi aru, mida tegi – raputas last ainult natukene. Ükskõik milliste valikute puhul, ükskõik millises situatsioonis peaks laps olema see, keda me esiplaanil hoiame."

"Psüühilise häirega ema ei ole lapse vastu paha, vaid ta on sattunud olukorda, mis käib talle üle jõu. Ainuke reaalne abi oleks see, kui lapsega tegeleb keegi teine," tõdes dr Kompus.

Hooldusõiguse äravõtmine on keeruline

Advokaadid Karina Lõhmus-Ein ja Helen-Lumelille Tomberg nentisid, et hooldusõiguse äravõtmine või piiramine on keeruline isegi olukorras, kus vanem on raske intellektipuudega, mõõduka vaimse alaarenguga või püsiva toimetulekuhäirega. "Eelnevalt kirjeldatud naine elas toetatud elamise teenusel erihooldekodus, kus ta sündis laps, kes paigutati väikelastekodusse. Ema tahtis last ise kasvatada, väites, et oskab rahaga ümber käia ja tuleb tugiisiku abil selgete juhiste olemasolul toime," rääkis Lõhmus-Ein. "Riigikohus leidis, et hooldusõigust ära võtta ei tohi, kuna kohus peab kohaldama lapse heaolu tagamiseks vanema õigusi kõige vähem piiravaid abinõusid."

Tavaliselt lähtuvad kohtud advokaatide sõnul eelkõige vanemate soovist laste eest hoolitseda, ning kui vanemad sellega hakkama ei saa, siis pigem kohustatakse kohalikku omavalitsust neid aitama, kui võetakse hooldusõigus ära. Hooldusõigus on ära võetud aga siis, kui vanem ise ei näita lapse eest hoolitsemise vastu huvi välja.

Vanema psüühikahäirega kaasneb lastel arst-psühhiaater Anne Daniel-Karlseni sõnul tihti häbi- ja hirmutunne, mistõttu kodust olukorda proovitakse igal viisil varjata. "Mul oli üks 14-15-aastane neiu, kelle kiirabi tõi haiglasse öösel pärast ema suitsiidikatset. Kui oli võimalik usaldust luua, siis see tüdruk rääkis oma elust, mis oli täis püüdu ja soovi varjata välisilma eest kodust elu," meenutas ta. "Korduvad enesetapukatsed, mängus oli ka alkohol. Niikaua kuni laps ennast mäletas, püüdis ta kõik need jäljed kustutada. Küsisin, et kas sa ei uskunud, et keegi saaks aidata. Ta ütles, et tal oli kohutavalt häbi ema pärast, enda pärast, selle koha pärast, kus nad elavad, ja tal oli kohutav hirm, et lastekaitse viib ta ära, sest ema jääb talle alati kõige kallimaks. Lapsed püüavad varjata ja peita neid jälgi, mis jäävad ema oskamatusest või saamatusest nende igapäevaellu."

Valvelolek röövib lapselt elujõu

Pidevas stressiolukorras olemine kujundab dr Daniel-Karlseni sõnul lapses ka erilise ellujäämisoskuse. "Pidev valveloleku hoiak võtab ära jõudu sealt, kus teda loomulikul viisil peaks kasutatama. Sellises olekus elamine, kus ühest küljest sa armastad oma vanemaid kõige rohkem maailmas, samas aga tunned, et midagi on valesti ja kuskilt peaks abi küsima, tekitab lastes väga suure lojaalsuskonflikti ja süütunde. Esimene asi, mida lapsed mõtlevad, on, et kas see on minu süü."

Usalduse kadu oma lähedaste suhtes laieneb tohtri sõnul tihti ka usalduse kaoni kogu maailma suhtes. "See tekitab väga haavatavaid inimesi," ütles Daniel-Karlsen. "Mida noorem on laps ja mida kauem olukord kestab, seda sügavam on kahjustus."

Esinejad rääkisid MTÜ Lastekaitse Liit korraldatud tasuta seminaril õigusalaste seminaride sarjast "Samal poolel – lapse poolel", mis on suunatud lastekaitsetöötajate pädevuse tõstmisele.

 

Kõige rohkem kahjustab last vähene suhtlemine

Last kahjustab mitte üksnes füüsiline vägivald, vaid ka vähene suhtlus

Tavaliselt keskendub kohus dr Kompuse sõnul küsimusele, kas psüühikahäirega vanem võib lapsele füüsiliselt ohtlik olla. "Tegelikult kahjustab last väga ka see, kui ema jätab midagi olulist tegemata," rõhutas Kompus. "Ta ei teegi midagi paha, ei löö, ei sakuta, laps on söönud-riides, aga ema jätab päevast päeva need asjad tegemata, mis on lapse arenguks vajalikud. Ta lihtsalt ei suuda neid asju teha – lapsega rääkida, suhelda, tema emotsioonidele vastata, temaga laulda, rääkida. Lapse kasvueas tegemata jäänud asju pärast enam korvata ei saa."

"Mida pikem on kestvus, seda suurem on kahjustus, mida noorem on laps, seda suurem on kahjustus," lisas arst-psühhiaater Anne Daniel-Karlsen. "Seda rohkem võetakse ära jõudu ja energiat bioloogiliselt vajaliku kasvamise jõust. Muidugi oleneb kõik ka tugivõrgustiku olemasolust – mida üksikum pere, seda suurem on kahjustus, seda rohkem on laps arvanud, et peab üksi kandma abistaja rolli. Pere, kus on psüühilise vajadusega lapsevanem, tekitab lapsele igal juhul trauma, millega ta peab elama ja kohanema. Kui laps kasvab, langeb talle hoolitseja roll, mis lapse sotsiaalseid võimalusi oluliselt piirab."

Kui palju on Eestis praegu psüühilise häirega lapsevanemaid, seda dr Kompuse sõnul ei teata. "Niisugust asja nagu "hullumajas arvel olek" tänapäeval enam ei ole. Aga me peame lähtuma sellistest arvudest nagu populatsioon. Viimasele toetudes saab järeldada, et skisofreenia ja muu psühhoosiga haigeid on ühiskonnas üks protsent, bipolaarse meeleoluhäire all kannatajaid aga 0,5-5 protsenti. Need mõlemad haigused on endogeensed – inimene ise ei saagi aru, et ta on haige, ja ei mõista ka abi küsida. Vaimset alaarengut esineb ühiskonnas 2-3 protsendil."

"Tihti tullakse psüühikahäirega vanemale appi ja tehakse toimetused ära, et emme saaks oma lapsega koos olla. Parem abi oleks aga vastupidine – las ta teeb neid harjunud asju, millega toime tuleb, aga abistajad peaks võtma just lapsega suhtlemise enda peale," lausus dr Kompus.

7 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...