Laste huvid olgu alati eelistatud hooldusõiguste jagamisel

"Võitlus laste hooldusõiguste eest advokaatide ja sotsiaaltöötajate abil ei ole enam ainult Ameerika filmide pärusmaa," kirjutab kohtutäitur Risto Sepp alljärgnevas loos. See võitlus on jõudnud meie koduväljakule.

Pilt: Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda

Laste huvid olgu alati eelistatud hooldusõiguste jagamisel

Toimetaja: Meelis Piller

"Võitlus laste hooldusõiguste eest advokaatide ja sotsiaaltöötajate abil ei ole enam ainult Ameerika filmide pärusmaa," kirjutab kohtutäitur Risto Sepp alljärgnevas loos. See võitlus on jõudnud meie koduväljakule.

Aasta aastalt tõuseb lahku läinud perede lastega suhtlemise ja üleandmiste menetluste koguarv nii kohtu- kui ka täitemenetluses. Enam ei ole näe me seda vaid Ameerika filmides, kus käib võitlus läbi advokaatide ja sotsiaaltöötajate laste hooldusõiguste eest. Ka Eesti pered lahendavad samu probleeme, kuid me kindlasti ei ole nii teadlikud oma õigustest ja kohustustest täitemenetluste läbiviimisel, kui seda on pika demokraatia kogemusega riigid.

Tihti pöördutakse kohtutäituri poole kohtuotsusega, kus suhtlemise kord on kindlaks määratud, kuid kohtutäiturid neid lahendeid täitmisele võtta ei saa. Inimesel tekib õigustatult küsimus – miks? Põhjuseks on läbimata kohtuotsuse järgne osapoolte lepitusmenetlus, mida vahendab kohus. Kui kohtulahendiga kindlaks määratud suhtluskord ei toimi, peavad vanemad uuesti kohtusse pöörduma, et kohus tunnistaks lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määraks kindlaks suhtluskorra kui ka sunnivahendid kohtulahendi mittetäitmisel. Alles siis saab algatada täitemenetluse ja pöörduda kohtutäituri poole.

Suhtlemise õigused ja kohustused

Hooldusõiguse täitemenetluse puhul kerkib üles viis probleemi, mida inimesed endale alati ei teadvusta.
Esimene probleem. Kohtulahendid lapse – imikueast kuni 18 aastaseks saamiseni – suhtluskorra osas on sageli kohaldatud vanematele või hooldajatele töövälisel ajal, nädalavahetuseti või sootuks riigipühal. Näiteks, lapsega suhtlemine töövälisel ajal, koolivaheajal – kokkusaamine on määratud kooli juurde, lapsevanema kolimine teise asulasse vms.

Kui lapsi on mitu, siis tuleb ka silmas pidada, kas suhtluskord määratakse iga lapse kohta eraldi või kõikidega suhtlemiseks korraga. Need asjaolud tuleks juba kohtumenetluse ajal läbi mõelda. Kui aga üks lapsevanematest kohtumenetluses aktiivselt ei osale, siis võibki kohus teha lahendi, mille täitmine osutub hiljem väga keeruliseks või suisa ülejõu käivaks.

Kui lapsi on mitu, siis tuleb ka silmas pidada, kas suhtluskord määratakse iga lapse kohta eraldi või kõikidega suhtlemiseks korraga.

Kuid ka kohtutäiturile kehtib tööajaseadus, nii nagu meile kõikidele ning see seadus ei tee erandeid kohtutäituritele töötamiseks õhtuti, nädalavahetustel ja riigipühadel. Samas ei tohi kohtutäitur tööst loobuda, tuleb minna teiste laste probleeme lahendama jättes oma lapsed õhtuks või nädalavahetuseks omapäi. Teoreetiliselt võiksid minu lapsed kohtutäiturist isa kohtusse kaevata ja Perekonnaseaduse alusel nõuda kohtutäiturist isaga koos ajaveetmist.

Lahendus. Suhelda eos täituriga ja sotsiaaltöötajaga tuleva lahendi täitmise tingimuste ja üksikasjade osas.

Teine probleem. Suhtlusõiguse lahendit esialgses õiguskaitses ei saa täitmisele pöörata. Peamine põhjus on varasemalt mainitud suhtlusõiguse lepitamise ebaõnnestunuks kuulutamata jätmine. See on mõneti paradoksaalne olukord. Justkui on kohtulahend olemas ja täita saab täituri juures, aga samas on ees seaduslik STOPP märk, ütlemaks, et täita saab ainult neid lahendeid suhtluskorra osas, milles on tunnistatud lepitusmenetlus nurjunuks. Igaüks saab aru, et lepitust on raske ebaõnnestunuks tunnistada, kui veel ei ole jõutud lepitusmenetlusenigi.

Lahendus. Kui täitemenetlus on algatatud, annab kohtutäitur kohustatud poolele ehk võlgnikule võimaluse veelkord vabatahtlikult suhtluskorda täita. Täitmist kontrollib kohtutäitur koos kohaliku omavalitsuse lastekaitse spetsialistiga.

Kolmas probleem. Lastekaitse töötajad ei ole motiveeritud tööaja väliselt “välja tulema”. Mõneti on see mõistetav. Kes teeb tööd vabatahtlikult väljaspool töölepingus märgitud aega nii, et raha ei saa?

Lahendus. Motiveerida ületunnitöötajaid: eritasu, valvespetsialistid jne.

Neljas probleem. Riigikohus on öelnud, et sunniraha eesmärk ei ole karistada, vaid suunata toimingu tegemisele.
Kohtutäituri ainus võimalus on lisaks kohustatud isiku isiklikule veenmisele rakendada sunniraha. Sunniraha suuruseks on esmakordsel määramisel 192 kuni 767eurot. Teistkordsel määramisel võib see küündida kuni 1912 euroni. Riigikohus on aga öelnud, et sunniraha eesmärk ei ole karistada, vaid suunata kohustatud isikut toimingu tegemisele, meie näite puhul lapsega suhtlemisele. Üle kahe-kolme korra sunniraha määramine olukorras, kus seda ei tasuta ja ka lapsega ei lubata samas kohtuda, ei ole lubatav.

Riigikohus on öelnud, et sunniraha eesmärk ei ole karistada, vaid suunata kohustatud isikut toimingu tegemisele, antud juhul lapsega suhtlemisele.

Viies probleem. Kohtutäitur on sunniraha kohustatud määrama. Kui ei määra, vaidlustab sissenõudja, kui määrab või liiga palju või liiga sagedasti - vaidlustab võlgnik. Kohtukulud maksab täitur. Ja neid näiteid on palju. Säärane olukord on aga lubamatu. Täitur peab määrama ja kui vaidlustatakse, maksab ise ka kulud.

Lahendus: Sunniraha määramine peaks jääma kohtu otsustada.

Kohtuotsuse täitmine – laste üleandmine

Näiteks värske praktika kohtulahendi näol. Ema peab lapse üle andma isale. Kohe ja viivituseta. Ema on teadlik lahendist, aga last üle ei anna. Kohtutäitur saadab kirja, et lapse üleandmine toimub sellel kuupäeval ja kellaajal. Ema kinnitab, et on kirja kätte saanud. Kedagi aga teatatud päeval kohal ei ole on ema. Ka laps on lasteaiast puudumas. Järgmisel päeval on jälle ilusti lasteaias. Ja sedasi korduvalt. Jõudu kasutada ei tohi, sest lahendis seda kirjas ei ole.

Vanemate eesmärk peab olema kokkulepe, mis lähtub lapse huvidest

Tegelikult on  ju tegemist meie endi lastega, kes ei taha rohkem ega vähem, kui armastada oma ema ja isa võrdselt ning elada teiste omaealistega arenevas ning toetavas ühiskonnas, mitte olla vanematevaheliseks koha kättenäitamise vahendiks.

Hakata kaaluma, kas süü protsent on 30/70 või 50/50, ei oma tähtsust. – kannatajateks ei ole ema ega isa, vaid LAPS.

Aeg on muuta senist  korda. Näha on, et kohtusse läinud vanemad on reeglina unustanud lapse huvid ning seadnud enda õiguse või tahte esiplaanile. Fakt on see, et nääklemised või tüli põhjused ei ole kunagi 100% ühe poole süü. Ja kaaluma hakata, kas süü protsent on 30/70 või 50/50, tähtsust ei oma. Kannatajateks ei ole ema ega isa, vaid LAPS.

Vanematel peaks olema kohustuslikus korras enne kohtusse pöördumist läbitud selgitav “kursus”, mis neid ees ootab, kui otsustavad kahevõitlusesse astuda. Ajaline kulu, rahaline kulu, moraalne närve sööv pinge ning kõige tähtsam, kuidas mõjub kemplemine lapsele, tema psüühikale, füüsisele ning kuidas võib mõjutada edasist elu täiskasvanueas.

Kokkuvõtteks on kõikide vaidluste ja ebaselguste alus vähene suhtlus – seega vanemad suhelge omavahel, sest väike inimene on kannatajaks. Riik suhtle praktikutega, et teha õigeid otsuseid. Võlgnikud suhelge kohtutäituritega, et ei jääks asjad ripakile. Sissenõudjad või täiturit teenuse vajajad leidke täiturid aegsasti üles, siis saab olukordi paremini lahendada.

Laadimine...Laadimine...