"Eesti Lastekaitse Liidu projekt on näidanud, et kiusamisse suhtutakse ikka veel vanamoodsalt, et kui Juku kiusab, mida Jukuga teha. Kiusamist tuleb aga vaadata kui keskkondlikku nähtust, millel peab olema mingi taust. Põhjus, miks laps nii teeb," selgitas MTÜ Eesti Lastekaitse Liidu president Loone Ots.

Ots rääkis Tallinna TV uudistesaates “Täna+”, et lapse agresiivsuse ajendiks võib olla stress, mille toob kaasa kodust, väga pisikesest ja hoitud kärjest, tulek suurde avaruumi. Lasteaeda, kus on väga palju teisi lapsi. “Sel juhul elab kiusaja välja oma hirmu ja õpetajal on võimalik lapselt uurida, millega saab teda aidata.”

Ots möönis, et keskkonna kontekstis on vähenemas eelarvamus, et kiusajast lapse vanemad on joodikud ja seega polegi temalt midagi muud oodatagi.

MTÜ Eesti Lastekaitse Liidu suurprojektiga “Kiusamisest vaba lasteaed ja kool” on üle Eesti edukalt ja toimivalt liitunud juba 439 lasteaeda. Selle aasta lõpuks peaks liituma veel umbes 50 lasteaeda. Eestis on praegu veidi üle 600 lasteaia. Koolidest on liitunuid 81.

Ots nentis, et kõnealune projekt on mõeldud kasvatama täiesti uut tüüpi mõtlemist ja seetõttu ei saa muutused olla ühe kuuga 10-12%. Tähtis on järjepidevus ning alustamine juba lasteaiast. “Projekti on kaasatud kolm osapoolt ehk me ei kasvata ainult last ja uut põlvkonda, vaid ka vanemaid.”

Otsa selgitusel tehti projekti kvalitatiivuuringus palju intervjuusid laste ja nende vanematega. Paljud vanemad tõdesid, et on kogenud, kuidas laps kasvatab hoopis neid. “Näiteks nähes vanemate algavat konflikti ütlesid lapsed: “Nüüd teeme nii – sina isa, istud siia laua otsa, sina ema teise ja mina olen vahel. Nüüd rääkige, mis teil südamel on, ärge karjuge üksteise peale. Taolisi konfliktstsenaariume mängitakse lasteaias läbi, seepärast oskavadki lapsed sellises olukorras ka käituda. Laste emotsionaalne intelligentsus on selle projektiga nähtavalt tõusmas ja see on väga hea. Kui räägime, et laps peab olema tark ja kõike oskama, peab ta eelkõige oskama suhelda oma ümbruskonna ja kogukonnaga. Ta peab teadma, kuidas olla sotsiaalne inimene – tuleviku ühiskonna tuleviku kodanik.”

Ots nentis, et projekti käigus on muutunud laste usk, et nemad võivad olla aktiivsed ja sekkuda, võivad ennetada. “Kui kasvatame kodanikuühiskonda, siis just kodanikujulgust ongi antud projekt hästi palju kasvanud. Kui varem oli laste vastava usu näitaja 50%, siis nüüd ligi 80%.”

Ots lisas, et viimased 25 aastat on Eesti olnud väga tubli riigi kasvamisel. Samas on see olnud väga edupõhine. Edu ja võitlus on olnud kaks põhilist märksõna. Nende asemele pehmeid väärtusi kasvatada on tema hinnangul üsna raske. “Kui laps ei saa kodust tuge, tema vanemad ütlevad, et kui sind lüüakse löö vastu, võitle oma õiguste eest, on lapsele raske õpetada, et ütle kiusajale – ära tee, sest see teeb mulle haiget. See oleks nagu enesealandamine. Seetõttu tuleb ka vanemaid kasvatada, teha nendega koostööd. Võtmeisik on siin õpetaja.”

Otsa selgitusel eelistavad väga paljud lapsed eeskujuna just nimelt õpetajat. “Õpetaja tundub väga ideaalne eeskuju, teda hakatakse matkima, tema käitumist, suhtluskultuuri ja sõnavara kopeeritakse. See tähendab, et õpetaja peab teadustama, kas tema olemus ja mõtlemine on piisavalt lahke, avatud, salliv ja kaasav. Selline, nagu ta lastele õpetab. Kas ta oma sõnu lastele ka tegudega näitab? Teinekord võib õpetaja eeskuju suunata lapsi olema ennast kehtestav. Need on õpetajad, kelle jaoks laps on objekt, kes täidab tingimusteta õpetaja käske, ei vaidlusta ega küsi, sest õpetaja teab, kuidas on õigesti. Tegelikult peab õpetaja lapsele põhjendama, miks ühte või teist asja teha tuleb, kuna tema elukogemus on suurem. Kas aga õpetaja viitsib lapsega rääkida? Tugev ja hea õpetaja ei peaks rääkimist kartma.”

Ots lisas, et kiusamisprobleem on üle maailma üsna ühesugune. Lapsi kiusatakse ka suurtes heaoluühiskondades. Mida aeg edasi, seda rohkem kolib kiusamine n-ö võrku. Lisaks silmast silma kiusamisele on ka palju küberkiusamist, mobiilisõnumite saatmist, võrgus halvustamist ja laimava info levitamist.