Kui kaks aastat tagasi ehmatas Eestit väikese kaheaastase Emily lugu, kelle kasuisa tekitas talle eluohtlikke vigastusi ja sandistas ta, siis sel sügisel jõudis avalikkuse ette lugu viiekuusest imikust, kelle isa tekitas talle rusikahoopidega ajukahjustuse. "Lastekaitse ennetustöö põrkab tihti vastu suletud ust, sest põhiseadus kaitseb kodu puutumatust. Selleks et minna kohale politseiga, kelle on seaduslik õigus tungida pere privaatsfääri, peab halb olema juba juhtunud," nentis Lastekaitse Liidu president Loone Ots.
Viiekuuse tüdruku ema oli pärast sünnitust lapsest loobumise soovi avaldanud, kuid ei andnud teda siis ära. Lastekaitsjad käisid vanemate kodus, kuid ühtki probleemi kohapeal ei märganud, kirjutas Õhtuleht. Kummalgi vanemal polnud vägivaldset tausta ning nende kodugi oli puhas ja korras.
Loone Ots selgitas, et lastekaitsjate peamine praktika on siiski toetada vanemaid ja pakkuda neile tugiteenuseid, mitte last vanematelt ära võtta. “Lapse õigus on kasvada oma bioloogilises peres,” ütles Ots.
Järgmine kord avaldas ema soovi lapsest loobuda alles siis, kui isa oli last eluohtlikult vigastanud. Kohtuotsusest selgus, et isa jäi süüdi last sandistanud raskete vigastuste tekitamises, ema jäi süüdi oma lapse eluohtlikku või tema tervist raskelt kahjustada võivasse olukorda asetamise ja jätmise.
Ots tunnistas, et lastekaitsetöötajal on raske ette näha vanema käitumise kõiki võimalusi.”Lastekaitse ennetustöö põrkab tihti vastu suletud ust, sest põhiseadus kaitseb kodu puutumatust. Selleks et minna kohale politseiga, kelle on seaduslik õigus tungida pere privaatsfääri, peab halb olema juba juhtunud.”
Lastekaitsetöötaja saab paluda sisselaskmist. Ent kui vanemad seda teha ei soovi, siis peaks koju sisenemiseks olema suurem alus, et privaatsust rikkuda. “Isiklikult ma ei arva, et me peaks põhiseaduse muutmiseks referendumi korraldama. Kodu peabki olema püha ja isiklik paik. Enamik peresid on ju väga toredad ja kui mõni pere last halvasti kohtleb, siis ei saaks ka seaduse muutmise korral politsei 24/7 selliste perede järele valvata.”
Ots leiab, et peaks suurendama riskivanemate tuge, suurendama tugiisikute arvu, kes saaks lapse huvides vanematega kas või iga päev suhelda. Samas tugiisik üksi ei pruugi probleeme lahendada. “Mõni pere saab aru, et tugiisik ei ole mitte lapse heaolu jaoks, vaid selleks, et isa-ema eelmise õhtu läbu jälgi koristada ja oma raha eest poes käia, “sest vaata, laps ju näljas”,” tõi Ots näiteks.
Meil peaks olema rohkem lastekaitsetöötajaid, et omavalitsused suudaks lapse huve ja turvalisust paremini valvata, ütles Ots ja lisas, et see ei tähenda lastekaitsetöö liitmist sotsiaaltöötaja kohustustega, sest sotsiaaltöötaja profiil on teine. “Lastekaitsetöötaja peab olema ühiskonnas kõrgelt hinnatud. See tähendab, tuleb lõhkuda müüt, et lastekaitsetöötaja on keegi kiiksuga, kes vist teisele tööle ei sobi ja käib palga eest süütuid vanemaid ahistamas. Lastekaitsetöö on väga prestiižne, on auasi!”
Ots leiab, et vanemahariduse kursused peaks olema kohustuslikud, samuti vihakoolitus.”Palju lapsi kannatab vanemate tülide tõttu, ka füüsiliselt, aga vaimne õudus võib jätta veelgi püsivama trauma. Niisiis peaks arendama ka perelepitusteenust.”
Lisaks meenutas Loone, et seadus kohustab abi vajavast või hädaohus lapsest viivitamatult teatama, seega on meil kõigil kohustus reageerida probleemile. Kuigi Eesti pole välja töötatud laste kontrollimise süsteemi, kus spetsialistid iga kindla aja tagant kohustuslikult kontrolliksid lapse tervist ja heaolu, siis probleemi saaks avastada ka kodanikuühiskond. Kui laps käib lasteaias, siis vaatavad kasvatajad, kas tema kehal on väärkohtlemise jälgi või tuleb ema lapsele vastu purjuspäi või unustab üldse järele tulla. Arsti kontroll tuvastab alatoitumuse ja teised tervisehädad. Koolis paneb õpetaja tähele, kui lapsel on pidevalt kodutöödega raskusi ja saab välja uurida, kas põhjus võib olla hoolimatus kodus. Ja kõik naabrid peaks oma maja laste heaolu märkama ning vajadusel teatama lastekaitsele.
Samas väikese Emily juhtumi kohta ütles Loone, et naabrite sõnul oli lapse hästi söönud ning puhtalt riides. “Ema küll riidles lapsega, aga õues mängides ei olnud näha, nagu võiks ta lapse vastu vägivalda tarvitada. Selliste juhtumite puhul on ühiskond võimetu, sest me kõik eeldame heauskselt, et lapsele ei saagi viga teha, et laps on selleks, et teda hoida ja armastada.” Kuigi Emily isa taotles lapse ainuhooldusõigust, siis kohus ei rahuldanud seda, sest Eestis kehtib süütuse presumptsioon – kui kaebust tõestada ei saa, ei saa ka süüdi mõista. “Suur õnnetus, et täiskasvanute heauskse otsuse eest maksis laps oma tervisega,”ütles Ots.
“Kui vanemavastutuseks ebaküpsed inimesed saavad lapsi, on see märk, et peaks tõhustama seksuaalkasvatust, õpetama rasedusest hoiduma,” lisas Ots.
