Maarja Punak: iga laps peab olema oodatud koju, ka siis, kui ta on teinud vigu

"Olen rääkinud noorega, kes ei julgenud koju tagasi minna, kuigi väga soovis, sest kartis saada isa käest peksa. Mõni noor aga ei soovigi tagasi minna, sest teab, et teda seal ei oodata ning vahel harva on tal selles õigus," paljastab Maarja Punak probleemi, mis ei pruugi küll ühiskonnas välja paista, kuid millega puutuvad politseinikud iga päev kokku.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

Maarja Punak: iga laps peab olema oodatud koju, ka siis, kui ta on teinud vigu

Toimetaja: Moonika Tuul

"Olen rääkinud noorega, kes ei julgenud koju tagasi minna, kuigi väga soovis, sest kartis saada isa käest peksa. Mõni noor aga ei soovigi tagasi minna, sest teab, et teda seal ei oodata ning vahel harva on tal selles õigus," paljastab Maarja Punak probleemi, mis ei pruugi küll ühiskonnas välja paista, kuid millega puutuvad politseinikud iga päev kokku.

Põlvamaal leiti 1. jaanuaril teekraavist 15-aastase neiu vägivallatundemärkideta surnukeha, tegemist oli kohalikus perekodus elanud neiuga, kes oli varem korduvalt jäänud ööks ära perekodu töötajatele sõna jätmata.

Punak reageerib sotsiaalmeedias Põlva piirkonnavanema Katrin Satsi postitusele, kus Satsi nendib, et uus aasta algas traagiliselt. "Üks noor elu jäi elamata, kuid see kurb sündmus ei ole peatanud teisi kodudest lahkujaid. Sellel nädalal oli neid juhtumeid mitmeid. Mis on läinud valesti? Miks noored panevad oma elu ja tervise ohtu, võtavad mõtlematuid riske?" küsib Satsi.

"Tasuta bussiliinid annavad liikumiseks hea võimaluse, miski ei tundu võimatu. Telefon on kaasas, kuid see lülitatakse välja, et vältida tülikaid kõnesid," toob Satsi näiteks.

Vanemad ei tea, kus ja kellega on laps

"Toon siinkohal veel ühe näite politsei tööst varajastel öötundidel. Ühel X linna tänaval kontrollib politsei kolme noormeest, vanuses 13, 14 15. Politsei tunneb huvi, miks noormehed sellisel kellaajal väljas viibivad. Selgub, et noored on pärit hoopis Y linnast ja olid sõpradele külla tulnud ja et kohe lähevad sõbra juurde magama. Politsei tahab nüüd väga täpselt teada, kes on need sõbrad, nimed aadressid, kas sõbra vanemad teavad ja lõpuks kas nende poiste oma vanemad teavad kus nad hetkel viibivad. Vesteldes võimalike sõprade vanematega, siis selgub et ega nad ei tunne huvi kas teine vanem on lubanud või mitte. No ja kui tullakse ja ollakse, las nad siis olla. Helistatakse poiste vanematele, et pärida, kas vanemad on neid kuhugi lubanud ja kas nad teavad poiste tegelikku asukohta. Selgub kurb tõsiasi, et ega vanemad päris täpselt ikka ei teadnud kuhu nad noored olid lubanud. Seekordne seiklus lõpeb sellega, et noored toimetatakse politsei poolt koju ja antakse vanematele üle."

Oma viimasest kogemusest räägib Satsi neiust, kes on kodust ära olnud kolm päeva, kui vanem võtab ühendust politseiga. "Kui vanema käest küsitakse, kes on lapse sõbrad, tuttavad, siis selgub taas kurb tõsiasi, et nagu üldse ei tea. Politsei alustab sasipuntra lahti harutamist, lugematud telefonikõned võimalikele sõpradele, klassikaaslastele, sotsiaalmeedia, patrull kontrollib võimalikke asukohti, koostatakse teade kadunud tüdrukust, mis paisatakse meediasse. Selleks kulub politseil tunde. Lõpuks tuleb vanemalt kõne, et noor jõudis koju tagasi, on elus ja terve, aga konflikt on taas õhus. Lähen noorega vestlema. Me räägime suhetest, sõpradest, võetud riskidest, unistustest ja soovidest. Lahkun sellest kodust, istun politseiautosse ,vajun mõtetesse ja tahaks karjuda..."

Politseile argipäev

Endine veebikonstaabel Maarja Punad tõdeb, et laste hulkumine on politsei jaoks kordades suurem murekoht kui ehk tundub keskmisele inimesele, kes teab enda tutvusringkonnas võibolla ühte üksikut juhtumit. Politsei jaoks aga on taolised teated igapäevased.

"Mõned hulkujad jooksevad meie juhtumitest tihti läbi, teiste jaoks piisab ühekordsest õppetunnist ning taolist südamevalu vanematele enam ei põhjustata. See sõltub palju peresuhetest, aga mitte ainult. Ka hooliva pere laps võib ühel hetkel otsustada, et soovib kogeda öist hulkumist, millega enamasti kaasneb erinevate meelemürkide tarbimine," märgib Punak.

Ta rõhutab, et oluline vahe on selles, kuidas perekonnad reageerivad. "Olen rääkinud noorega, kes ei julgenud koju tagasi minna, kuigi väga soovis, sest kartis saada isa käest peksa. Mõni noor aga ei soovigi tagasi minna, sest teab, et teda seal ei oodata ning vahel harva on tal selles õigus. Politsei jaoks on mõlemad näited keerulised juhtumid, mille lahendus ei peitu vaid lapse kojuviimises ning politsei enda tegevustes."

Lapsega peab rääkima, mitte ähvardama

"Iga laps peab tundma, et tal on olemas kodu, kus tal on turvaline olla ning kuhu teda alati oodatakse tagasi. Ka siis, kui ta on teinud mõne vale valiku. Kõik eksivad," paneb Punak vanematele südamele, et nad räägiksid noorega enne, kui ta ise valele järeldusele jõuab.

"Enne, kui ta valib öö veetmiseks ebaturvalise koha, kus pooleldi tuttavad täiskasvanud tarbivad alkoholi ja narkootikume, selle asemel, et ta tuleks koju ja tunnistaks üles, mis juhtus. Ka siis, kui ta on ise joobes või kaotas ära uhiuue mobiili, peab kodu jääma kohaks, kuhu teda alati oodatakse."

Laadimine...Laadimine...