Millal sa viimati lapselt küsisid, kuidas tal täna internetis läks?

Turvalisuse huvides ei luba me oma lapsi üksi võõrastele tänavatele, samuti õpetame neile, et võõrastega ei tohi suhelda. Miks me seda virtuaalmaailmas lubame?

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

Millal sa viimati lapselt küsisid, kuidas tal täna internetis läks?

Holger Haljand

Turvalisuse huvides ei luba me oma lapsi üksi võõrastele tänavatele, samuti õpetame neile, et võõrastega ei tohi suhelda. Miks me seda virtuaalmaailmas lubame?

Piisab vaid põgusast kokkupuutest noortega, kui on selge, et nutiseadmed ja internet on saanud nende igapäevaelu lahutamatuks kaaslaseks. Kuidas teisiti tõlgendada ka fakti, et iga  päev kasutab vähemalt ühest seadmest internetti koguni 97% lastest.
Mõelda vaid – kui veel 2010. aastal käis mobiiltelefoniga  internetis kolmandik Eesti lastest, siis praeguseks on see arv juba 86%. Võib vaid oletada, et kasv ei peatu enne, kui lagi ette tuleb.


Äsja viidatud numbrilised faktid pärinevad värskelt valminud Tartu Ülikooli EU Kids Online uuringust, millega kaardistati laste ja nende vanemate internetikasutamise harjumused. Viimase kümne aastaga igapäevaellu lisandunud mugavusi vaadates on raske ülehinnata väärtust, mida uute tehnoloogiate kasutamine loob, ent liiga sageli alahindame sellega kaasnevaid ohte. Paraku kaasnevad selliste drastiliste muutustega ka omad riskid, millega igal lapsevanemal tuleb õppida varem või hiljem toime tulema. Ehkki laste digitaalne kirjaoskus on nende endi hinnangul üldjoontes hea, tõestab päriselu tihti vastupidist. Teadmised võivad küll olemas olla, ent nende päriselus rakendamisega jäädakse jätkuvalt jänni.


Lapsed satuvad sinna, kus vanemad ei käi


Lapsed saavad küberruumis toimetada oluliselt vabamalt, kui nad teeks seda päriselus. Kindlal põhjusel õpetame juba maast madalast väikestele põnnidele, et tänaval ei tohi võõrastega suhelda. Kui me seda linna peal teha ei luba, siis miks me seda virtuaalmaailmas aktsepteerime? Ka seal on teisel pool ekraani päris inimesed, keda me ei tunne ega usalda. Veel enam, turvalisuse huvides ei luba me oma lapsi üksi võõrastele tänavatele, vähemalt mitte enne, kui oleme kindlad, et nad seal liigelda oskavad. Aga miks laseme nad internetis kohtadesse, kus pole ka ise kunagi liikunud? Nurgatagustesse, mille osas ei oma õigupoolest keegi teadmist sellest, millised ohud seal valitseda võivad.


Kuivõrd täiskasvanute enda igapäevane internetikasutus päädib sageli suures osas uudiste või töökirjade lugemisega, siis ei osata sügavamates kihtides peituvaid hämaraid käike ka peljata. Ent see, et lapsevanem ise sinna paralleelmaailma sattunud pole, ei tähenda veel, et laps sealt ringiga mööda oskaks minna. Paradoksaalne on seejuures asjaolu, et vaid 13% lapsevanematest, kelle võsukesed on viimase aasta jooksul näinud internetis midagi häirivat, teavad sellest.


Mõtlemisainest peaks andma ka see, et koguni neljandik lastest on viimase aasta jooksul puutunud veebiavarustes kokku seksuaalse sisuga. Rääkimata kiusamisest, mis on kooliruumist kolinud üha enam telefoni või internetti. Viimase aasta jooksul on küberkiusamist ainuüksi pealt näinud 40% lastest – kolmandik neist ei räägi sellest kogemusest kellelegi. Kampaaniad nagu #suurimjulgus on küll oma positiivset mõju avaldanud, ent palju saab ära teha ka iga lapsevanem.


Piirangud ja keelud ei toimi


Mida saaks olukorra parandamiseks teha? Kuidas noori kaitsta ja neid oma kogemustest rääkima panna? Nagu ütleb "Targalt internetis"  raamatu autor Diana Poudel, siis üks on kindel: käsud ja keelud siin ei toimi. Esimese asjana tuleks muuta oma mõttemaailma – laste internetist eemale hoidmine on illusioon, nad suudavad minna mööda kõikvõimalikest piiravatest rakendustest. Ka karistamine pole lahendus, sest lapsed pole ju kuidagi süüdi ohtudes, mis virtuaalmaailmas valitsevad.


Vastupidi, neid tuleb hoopis toetada ja püüda võimalikest karidest mööda juhtida. Selleks oleks tark õppida selgeks elementaarsed küberhügieeni reeglid. Alustades selgitustest, miks on eri  keskkondades tarvis kasutada eri paroole. Kuni selleni, et räägime lahti põhitõed kübermaailma olemusest ning sellest, et osana muust maailmast pole ka seal kohane ropendamine, valetamine, varastamine või mistahes muu teguviis, mida me päriselus endale ei lubaks.


Lõpuks taandub kõik paljuski omavahelistele suhetele ja elementaarsele huvile laste tegemiste vastu. Kui me ei tunne rakendusi, mänge või keskkondi, kus lapsed oma seadmetes on, siis tuleb seda olukorda muuta ning need ka endale alla laadida, et  nendega vähemasti põgusalt tutvust teha. Kui küsime lastelt õhtusöögilauas, kuidas neil koolis või trennis läks, siis peaksime ka küsima, kuidas neil internetis läks, mida uut seal täna tehti ja kogeti. Tahame teada nende uute sõprade kohta lasteaias või koolis, aga peame õppima küsima nende kohta ka mängukeskkondades või sotsiaalmeedias. Mis põhiline, tuleb õpetada lapsi sellest ise rääkima, sest ainult nii on lootust, et nad jagavad olulist infot ka siis, kui asjad hapuks lähevad.

Laadimine...Laadimine...