OHVRITE TRAAGIKA: Lapsed hakkavad jõhkra isa vägivallas süüdistama kannatavat ema

"Kokku antakse politseile perevägivallast teada 5000 korral aastas. Tuleb mõelda, kuidas väga karme juhtumeid ära hoida," ütles Põhja prefekt Kristian Jaani. Tallinn püüab naisi aidata kavaga, mis hoolitseb, et ohvrid pääseksid teenustele ligi, ja võib panna vägivaldsed mehed enesekontrolli õppima.

Pilt: Scanpix

OHVRITE TRAAGIKA: Lapsed hakkavad jõhkra isa vägivallas süüdistama kannatavat ema (1)

Juuli Nemvalts

"Kokku antakse politseile perevägivallast teada 5000 korral aastas. Tuleb mõelda, kuidas väga karme juhtumeid ära hoida," ütles Põhja prefekt Kristian Jaani. Tallinn püüab naisi aidata kavaga, mis hoolitseb, et ohvrid pääseksid teenustele ligi, ja võib panna vägivaldsed mehed enesekontrolli õppima.

Turvakodu aknast välja vaatav naine on üle keskea. Naise, keda nimetame siinkohal Sirjeks, vägivaldne mees viskas ta nende ühisest kodust  välja. Sirje sõnul on mees kogu elu olnud kiuslik ja pahatahtlik, kuid lööma hakkas teda alles siis, kui naine jäi pärast  koondamist koduseks. Nüüd on lood sellised, et koju tagasi Sirje minna ei saa ja ta toibub viimasest peksust naiste turvakodus.

Praegu jahvatavad kohtu veskikivid aeglaselt lahutuse ja varajagamise üksikasju ning Sirjel pole kuhugi minna, vaatamata sellele, et tal on abielust kolm täiskasvanud last, kes elavad oma elu. Naine ei mõista, kuidas ta on oma eluga sellisesse punkti jõudnud. Selle nimel, et lastel oleks isa olemas ja pere koos, kannatas ta kõik ära. Kui turvakeskuse inimesed tema lastega vestlevad teemal, kas neist keegi ema enda juurde võtaks, keelduvad nad kõik, leides, et ema on ise süüdi. Süüdi selles, et ta elas niisugust elu, et ka nemad pidid pealt nägema isa vägivaldsust.


Ohvri süüdistamine

MTÜ Naiste Kriisikodu psühholoogi Ülle Kalviku sõnul valitseb Eesti ühiskonnas üsna tüüpiline hoiak, et ohver on ise süüdi. "Sageli ütleb naine, kes on kõvasti kolki saanud, et ma kriimustasin teda ju ka rüseluse käigus. Vahel, kui ohver ei suuda oma süüdlase rollist välja tulla ja selline käitumine kestab kaua, ei suuda ka oma lapsed ohvrist lugu pidada," selgitas Kalvik. "Selleski loos ei mõelnud Sirje, mis mõjutusi lapsed kasvades said. On tavaline, et ohver muutub süüdlaseks, kuid seda mehhanismi inimesele selgitades on tal võimalik endaga toimuvast aru saada ning ohvri seisusest välja tulla. Samas on see pikk protsess. Inimesed, kes on meie juurde jõudnud, on valmis seda tegema. Ilmselt võiks neid isegi rohkem olla."

Psühholoog paneb inimestele südamele, et ei tohi hakata naist süüdistama stiilis: "Miks sa sünnitasid need lapsed, ise ronisid sellesse suhtesse." Lapsed on juba olemas, nüüd tuleb sellest punktist edasi minna. Kalviku sõnul võib ohver-on-süüdi  suhtumise algpõhjuseks olla Eesti ühiskonna minevik, kus peresuhetes oli varem palju vägivalda ja lapsi kasvatati rihmaga. "Lastel, kes kasvavad pingelistes lähisuhetes, kus "isa korra käratas või virutas ja kõik sai korda", ei arene piisavalt välja emotsionaalsust," nentis Kalvik. "Seksuaalse ärakasutamise või vägivalla ohvritel ilmneb Stockholmi sündroomiga sarnane sündroom, kus kurjategijat asutakse süüdistamise asemel õigustama."


Nähtamatu nähtus

Tallinnal valmis nüüd lähisuhtevägivalla ennetuse ja varase sekkumise kava. Selle üks autoreid, MTÜ Vaimse Tervise Edendamise Kompetentsikeskuse psühholoog Olle Selliov tõdes, et perevägivald ei paista tihti välja. "See on suuresti peidetud probleem, millest pole varem palju kõneldud," selgitas Selliov. "Olen teemaga üsna lähedalt kokku puutunud ja võin öelda, et kui rääkida vanemate vahelisest vägivallast, siis kolmandikul juhtumitest näevad lapsed seda pealt. Lähisuhtevägivallas on ohvriteks naised, lapsed, mehed, eakad ja – mis eriti kurb – ka erivajadusega inimesed. Nemad on eriti kaitsetud sellistes olukordades. Neil puudub sageli teadmine, kelle poole pöörduda, ning neil on väga raske abi paluda ja sellest rääkida."

Põhja prefekti Kristian Jaani sõnul on oluline lähisuhtevägivallast rääkida ja mõelda, kuidas väga karme juhtumeid ära hoida. "Me saame Tallinnas iga päev teada 13-15 juhtumist, kus on vägivalda kasutatud, kuni viiel korral neist alustame kriminaalmenetlust lähisuhtevägivalla tõttu," selgitas ta. "Numbrid on suured, uurimise all on ligi poolteist tuhat lähisuhtevägivalla juhtumit aastas. Kokku antakse perevägivallast teada aga suisa 5000 korral aastas. Iga seitsmes kuritegu on seotud lähisuhtega ja pooled neist on seotud lastega – nad on näinud vägivalda pealt või on nende suhtes vägivalda kasutatud. Kui laps on vägivaldses peres elanud, siis pahatihti juhtub, et ta kasutab tulevikus ka ise vägivalda."

Jaani tõi linnaosade lõikes välja, et enim ehk umbes 40% teadaandeid perevägivallast tuleb Lasnamäelt. "Ideaalis tahame pakkuda kiiret süüteomenetlust, aga ka kannatanu peab meid usaldama," rõhutas Jaani. "Mõistan, et ohvril on raske lahkuda sellest suhtest. Ollakse sageli sõltuvussuhtes ja lihtsalt kardetakse sellest välja astuda. Siis ongi oluline tugivõrgustik, kes suudab pakkuda psühholoogilist ja muud tuge, et inimesel oleks, kuhu  vajaduse korral lahkuda. Kuid samamoodi peame tegelema  vägivallatsejaga. Lahendus pole selles, et määrame talle karistuse,  inimestega tuleb rohkem tegeleda. Põhiline probleem, mis  ohvritele abi osutamisel esile kerkib, on info liikumise lünklikkus valdkondade vahel. Senisest enam tuleb kaasata ka perearstikeskuseid ja teha nendega koostööd."


Abi saadaval

Abilinnapea Tõnis Mölder ütles, et uue kava aluseks on uuring, kuidas korraldada abi perevägivalla ohvritele. "Tegemist on riikliku teenusega, mida pakuvad nii riik kui ka linn, ja meil on abivajajatele mitmeid meetmeid," selgitas ta. "Kava kohaselt tuleb hoolitseda, et kõik ohvrid pääseksid neid aitavatele teenustele ligi, tõhustada koostööd politsei ja mupo vahel, anda avalikkusele järjepidavat infot vägivaldse käitumise kohta, pöörata vägivallaennetuses erilist tähelepanu noortele, luua eri programme ja infopäevi, toetada sotsiaalkindlustusametit vabatahtlike tugiisikute süsteemi loomisel, vältida teenuste dubleerimist ning kasutada ressursse paremini, kaaluda lähisuhtevägivallale spetsialiseeruva tugiüksuse loomist Tallinna linnas, luua võimalused teenuse saamiseks meestele, kes on lähisuhtevägivalla ohvrid jpm."

Ametkondade koostöö soodustamiseks soovib linn luua koordinaatori ametikoha. "Nii saaks anda rohkem infot, milline on riiklik ja milline linna abi," selgitas abilinnapea. "Tuleb jälgida, et infole pääseks ligi ka erivajadusega inimesed, sest ka nemad võivad olla sattunud vägivaldsesse suhtesse."

Linn võib tulevikus luua ka oma programmi "Hoolivad isad", mis õpetab vägivallatsevatele meestele enese juhtimist ja oskust rahulikult probleeme lahendada. Samuti eraldi programmi naistele, kes võivad tunda, et mingil hetkel on nad ise vägivaldsed.

Koduvägivalla ohvreid on linn ka seni aidanud. "Kui ohver on pöördunud ema ja lapse tugikeskusesse ja saanud oma elu sättides juba jalad alla, on linn pakkunud üüriturult kodu hankimiseks tuge," lausus Mölder. "Linn on aidanud ühe kuu üüri ja tagatisraha tasumisel, et ohvrid saaksid oma eluga edasi minna. Elu on näidanud, et sageli nad ei suuda seda esimest sammu iseseisvalt teha."


Nõustamine on oluline

Kalvik tõi ohu märkidena partneri käitumises esile need asjad, mida noored naised peavad suhte alguses hästi toredaks. Mees tuleb igale poole vastu, ka pärast töö lõppu, tal on lilled käes. Kui kuhugi välja istuma minnakse, kuvab ta kõigile, et see on minu tüdruk, teda te ei vaata! "Hiljem aga hakkab mees küsima: "Miks sa selle bussiga tulid, kas varasemaga ei saanud? Mis sa veel tööl tegid need viis või kümme minutit? Miks sa bussiaknast välja vaatad, milliseid mehi sa vaatad?"  Kontroll muutub kogu aeg tugevamaks," kirjeldas ta meeste käitumise muutumist. "Edaspidi hakatakse piirama suhtlemist väljaspoole kodu: "Miks sa sõbrannadega suhtled, miks sa emaga räägid, sul olen ju mina.""

Naisele sisendatakse, et temasse on nii palju panustatud, et naine on partnerile võlgu. "Selles võtmes vaadatuna on ohus kõik inimesed, keegi pole kaitstud vägivaldse suhte eest. Eriti ohustatud on kaks rühma, kes sellistesse vägivaldsetesse suhetesse satuvad: ühed on need, kellele see on elu mudel: juuakse nädalalõppudel ja kakeldakse. Teine väga ohustatud rühm on targad, haritud naised, ühiskonnas isegi kõrgetel positsioonidel olevad. Nad ise on siirad ja ausad ega suuda mõista, kuidas  inimene, kes on talle nii lähedane, keda ta armastab, niiviisi käitub," rääkis Kalvik. "Nad jätavad ennast mures üksi ega julge sellest kuskil rääkidagi. Sageli me ei tea, mis klantspiltidel olevates peredes juhtub – need on uskumatud lood!"

Olukorra muutmiseks peab naine oma olukorda endale teadvustama. "Kui naistelt küsitakse, mida nad tahavad, vastatakse tihti: "ma tahan, et mu mees armastaks mind." Aga  me ei saa teist inimest muuta! Naine peaks sellises olukorras endalt küsima, mida ta tahab – kusjuures enamasti vastatakse, et tahan rahu. Seejärel hakkame tegema mudelit, kuidas naine saavutaks suurema turvatunde ning mida tal tuleb teha enda ja laste turvalisuse nimel. Selleks, et naine hakkaks oma madalseisust välja tulema, on tal vaja nii nõustamist kui ka jõustamist," rõhutas  psühholoog abiteenuste vajalikkust. 

Viharavi annaks abi

Meie eesmärk pole inimese karistamine, vaid see, et ta saaks tänu viharavile konkreetset abi. Põhja prefektuuri teabebüroo vanemkorrakaitseametnik Kristel-Liis Kaunismaa ütles, et uuringu tulemuste järgi pole inimesed nende abistamiseks mõeldud teenustega sageli kursis. "Lisaks toodi välja, et mitmed teenused on puudu, näiteks  lähisuhtevägivalla ohvriks langenud meeste turvakodu," lausus  Kaunismaa. "Mehi, kes taolist teenust perevägivalla tõttu vajaksid, on muidugi kordades vähem kui naisi-lapsi, ja meeste  puhul võiks rääkida pigem asenduspinnast, mitte aga eraldi turvakodust. Ettepanekutes rõhutati veel viharavi vajalikkust nii meestele kui ka naistele. Meie eesmärk pole inimest karistada, vaid see, et ta saaks tänu viharavile konkreetset abi. Uuringust tuli välja, et naistegi hulgas esineb vägivalda, ja mitte ainult partneri, vaid ka oma laste suhtes."

Probleeme tekitab ka eakate vastu suunatud lähisuhtevägivald. "Neid juhtumeid on üsna palju, kus lapsed on eakalt telefoni ja raha ära võtnud ning vanur on abi kutsumise võimaluseta näljasena oma kodus kinni," rääkis Kaunismaa. "Sageli on eakal  inimesel tekkinud juba võlad ja muud probleemid. Eelmisel aastal oli 41 sellist juhtumit, kus üle 65-aastastega olid nende oma lapsed vägivallatsenud. See on 5% kogu lähisuhtevägivalla juhtumitest,  aga tuleb arvestada, et politseile teatatakse vaid vähestest. Vanemad ei taha oma lapsest politseile teatada, lapsed jäävad ikka lasteks, ükskõik kui keeruliseks on läinud omavahelised suhted."

Tulevikus loodetakse palju abi MARAC meeskondadest, keeruliste lähisuhtevägivalla juhtumite lahendamise koostöömudelist, mille järgi hakatakse multiprobleemseid juhtumeid kiirelt lahendama. "Oluline on kogukonda lähisuhtevägivallast pidevalt teavitada. Neist asjadest peab rääkima ja vägivallast tuleb kohe teatada!" ütles Kaunismaa.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...