Peapiiskop Viilma jõuluõhtu jutluses: pere peab hoidma ühte – pere kui rahvas, ristirahvas, Eesti rahvas

Juba kolmekümnendat aastat järjest teleülekande kaudu kogu rahvani jõudval jõuluõhu jumalateenistusel, mis seekord toimus Rakvere Kolmainu kirikust, keskendus EELK peapiiskop Urmas Viilma oma jutluses Jõuluevangeeliumi sõnadele: "Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime".

Pilt: Svetlana Aleksejeva

Peapiiskop Viilma jõuluõhtu jutluses: pere peab hoidma ühte – pere kui rahvas, ristirahvas, Eesti rahvas (3)

Toimetaja: Dmitri Povilaitis

Juba kolmekümnendat aastat järjest teleülekande kaudu kogu rahvani jõudval jõuluõhu jumalateenistusel, mis seekord toimus Rakvere Kolmainu kirikust, keskendus EELK peapiiskop Urmas Viilma oma jutluses Jõuluevangeeliumi sõnadele: "Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime".

Peapiiskop juhtis tähelepanu eesti keele kasutusele igapäevaelus ja huvitavale tõsiasjale, et Eestis jõuavad lapsed lasteaias esmalt just sõimerühma, mis mõeldud kõige pisemate päevaseks hoidmiseks. "Üsna sõimega sarnane on oma väljanägemiselt ja kujult ka vastsündinute asemena kasutatav häll," nentis Viilma ning tuletas meelde, et Rakveres oma koolipõlveaja veetnud helilooja Arvo Pärdi loomingus on kaks hällilaulu. Üks neist – Jõulu hällilaul – on kirjutatud just Jõuluevangeeliumi ühele salmile. "Kas Jõuluevangeelium polegi unelauluks mitte kõige sobivam, kui mõtleme nende sõnade sügavamale tähendusele?" küsis Viilma. "Kui laename Arvo Pärdilt Virumaa, täpsemalt Jõhvi päritolu lihtsad ja hellitavad-uinutavad Eesti hällilaulu sõnad: "Kuss-kuss kallike, kuss-kuss kallike!", ongi kõik ilus ära öeldud."

Kõneledes seekordsest jõuluõhtust avaldas peapiiskop Urmas Viilma lootust, et see püha öö tähendaks kõigi jaoks turvalisi, armastust ja hoolimist tulvil hetki koos inimestega, kes on meile kõige armsamad. "Et karjastele jõuluööl ilmunud inglite sõnum: "Ärge kartke!" ei oleks midagi, mis kõlab küll lihtsa soovitusena, kuid millest juhinduda on inimlikult nii keeruline," ütles Viilma ning lisas: "Asjatundjad ju teavad meile väita, et hirm on nii mõneski kodus just jõuluööl väga sage külaline. Seda siis, kui keegi, kes peaks kaitsma, hoidma või hellitama, tõstab ähvardavalt hoopis hääle või käe. Või kui sõna sõim saab hoopis negatiivse tähenduse."

"Oleme selle Isa lapsed, kes meie üle varjuliselt oma käe laotab, et hoida ja varjata kõige halva ja ähvardava eest. Samal ajal teame, et isegi oleme samasuguse vanema või abikaasa rollis, kes peab hoidma ja varjama neid, kes meie hoole alla on usaldatud – kellest meie hoolime ja keda armastame," rõhutas Viilma.

Peapiiskop kõneles jõuludest kui perepühadest selle sõna kõige kaunimas tähenduses. Pere peab hoidma ühte. Nagu klassikalisel jõulukaardil, kus on Joosep isana, Maarja emana, jõululaps Jeesus, lemmikloomi esindavad koduloomad, heade sugulaste ja tuttavate aset täitvad karjased, kaugeid külalisi esindavad idamaa targad. On maid, kus üks koht jõululaual jäetakse tühjaks ootamatu külalise tarvis – inglid saabuvad alati ette teatamata! "Mõelgem, et see pere on meie pere! Et see pere on meie rahvas! Ristirahvas! Eesti rahvas!" ütles Viilma.

Esimene tele- ja raadioülekanne jõuluõhtu jumalateenistuselt toimus 30 aastat tagasi 24. detsembril 1988 Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Tegemist oli esimese jumalateenistuse otseülekandega mitte ainult Eesti Televisioonis, vaid kogu tollases Nõukogude Liidus. Pärast seda on jõuluõhtu jumalateenistuse tele- ja raadiülekandest saanud iga-aastane traditsioon.

Peapiiskop Viilma jõuluõhtu jutluses: Pere peab hoidma ühte – pere kui rahvas, ristirahvas, Eesti rahvas
 
Juba kolmekümnendat aastat järjest teleülekande kaudu kogu rahvani jõudval jõuluõhu jumalateenistusel, mis seekord toimus Rakvere Kolmainu kirikust, keskendus EELK peapiiskop Urmas Viilma oma jutluses Jõuluevangeeliumi sõnadele: „Maarja tõi ilmale oma esimese poja ning mähkis ta mähkmetesse ja asetas sõime“.
 
Peapiiskop juhtis tähelepanu eesti keele kasutusele igapäevaelus ja huvitavale tõsiasjale, et Eestis jõuavad lapsed lasteaias esmalt just sõimerühma, mis mõeldud kõige pisemate päevaseks hoidmiseks. „Üsna sõimega sarnane on oma väljanägemiselt ja kujult ka vastsündinute asemena kasutatav häll,“ nentis Viilma ning tuletas meelde, et Rakveres oma koolipõlveaja veetnud helilooja Arvo Pärdi loomingus on kaks hällilaulu. Üks neist – Jõulu hällilaul – on kirjutatud just Jõuluevangeeliumi ühele salmile. „Kas Jõuluevangeelium polegi unelauluks mitte kõige sobivam, kui mõtleme nende sõnade sügavamale tähendusele?“ küsis Viilma. „Kui laename Arvo Pärdilt Virumaa, täpsemalt Jõhvi päritolu lihtsad ja hellitavad-uinutavad Eesti hällilaulu sõnad: „Kuss-kuss kallike, kuss-kuss kallike!“, ongi kõik ilus ära öeldud.“
 
Kõneledes seekordsest jõuluõhtust avaldas peapiiskop Urmas Viilma lootust, et see püha öö tähendaks kõigi jaoks turvalisi, armastust ja hoolimist tulvil hetki koos inimestega, kes on meile kõige armsamad. „Et karjastele jõuluööl ilmunud inglite sõnum: „Ärge kartke!“ ei oleks midagi, mis kõlab küll lihtsa soovitusena, kuid millest juhinduda on inimlikult nii keeruline,“ ütles Viilma ning lisas: „Asjatundjad ju teavad meile väita, et hirm on nii mõneski kodus just jõuluööl väga sage külaline. Seda siis, kui keegi, kes peaks kaitsma, hoidma või hellitama, tõstab ähvardavalt hoopis hääle või käe. Või kui sõna sõim saab hoopis negatiivse tähenduse.“
 
„Oleme selle Isa lapsed, kes meie üle varjuliselt oma käe laotab, et hoida ja varjata kõige halva ja ähvardava eest. Samal ajal teame, et isegi oleme samasuguse vanema või abikaasa rollis, kes peab hoidma ja varjama neid, kes meie hoole alla on usaldatud – kellest meie hoolime ja keda armastame,“ rõhutas Viilma.
 
Peapiiskop kõneles jõuludest kui perepühadest selle sõna kõige kaunimas tähenduses. Pere peab hoidma ühte. Nagu klassikalisel jõulukaardil, kus on Joosep isana, Maarja emana, jõululaps Jeesus, lemmikloomi esindavad koduloomad, heade sugulaste ja tuttavate aset täitvad karjased, kaugeid külalisi esindavad idamaa targad. On maid, kus üks koht jõululaual jäetakse tühjaks ootamatu külalise tarvis – inglid saabuvad alati ette teatamata! „Mõelgem, et see pere on meie pere! Et see pere on meie rahvas! Ristirahvas! Eesti rahvas!“ ütles Viilma.
 
Esimene tele- ja raadioülekanne jõuluõhtu jumalateenistuselt toimus 30 aastat tagasi 24. detsembril 1988 Tallinna Piiskoplikust Toomkirikust. Tegemist oli esimese jumalateenistuse otseülekandega mitte ainult Eesti Televisioonis, vaid kogu tollases Nõukogude Liidus. Pärast seda on jõuluõhtu jumalateenistuse tele- ja raadiülekandest saanud iga-aastane traditsioon.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...