PSÜHHIAATER: Noored lõiguvad end, et summutada üksindusvalu

"Ma näen loendamatuid väikeseid poisse, kes oma emade peale koledasti karjuvad ning ütlevad neile rumalasti, sest on õppinud seda oma isadelt," ütleb Tallinna vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinberg, kelle sõnul laastab perevägivalla nägemine last väga. "Lapsed on üha enam kimpus ka söömishäirete ja depressiooniga, söömishäire saab tihti alguse lähedase inimese tehtud märkusest," rõhutab ta.

Pilt: Albert Truuväärt

PSÜHHIAATER: Noored lõiguvad end, et summutada üksindusvalu (3)

Triin Oja

"Ma näen loendamatuid väikeseid poisse, kes oma emade peale koledasti karjuvad ning ütlevad neile rumalasti, sest on õppinud seda oma isadelt," ütleb Tallinna vaimse tervise keskuse juhataja Anne Kleinberg, kelle sõnul laastab perevägivalla nägemine last väga. "Lapsed on üha enam kimpus ka söömishäirete ja depressiooniga, söömishäire saab tihti alguse lähedase inimese tehtud märkusest," rõhutab ta.

Kas laste probleemid on ajas muutuvad, kas ka nendes on oma trendid?


Söömishäireid on järjest rohkem, seda ka poiste seas. Üha enam on erinevaid seksuaalse identiteedi üle kahtlemisega seotud pingeid, soodüsfooriaid: "Ma olen sündinud valesse kehasse, see teeb mind kurvaks, ma ei leia endale sellisena maailmas kohta."  Kõik sellised moodsa aja teemad on tulnud juurde.


Ja tõesti see nutimaailmas olemine ja seal sõprade kaotamine-leidmine, iseenda kaotamine ja leidmine. Loomulikult ka elukorraldus – järjest rohkem on kärgperesid, järjest rohkem on kaugtöötamist.


Kas söömishäirete esinemine on vanuse lõikes ka kuidagi muutunud?


Üha noorematel on neid. Kui varem oli see kindlalt puberteedihäire, siis nüüd on söömishäirega lapsi ka 9- ja 10-aastaste seas. Nad kipuvad olema kõige visama paranemisega.


Mis on söömishäirete põhjusteks, võib see olla soov midagi kontrollida?
See on üks motiiv, et inimene tahab kontrollida seda, mis tema elus väga kiiresti muutub. Aga tavaliselt on see, kes midagi ütleb ja negatiivse jada käivitab, väga lähedane inimene. Keegi pereliikmetest või treener või õpetaja, kes teeb lapse kaalu kohta märkuse.


Kaaluteema tuleb ka meedias uksest ja aknast sisse. Samas need arvutis istuvad algklasside lapsed on tõesti  ülekaalulised. Mingil hetkel aga lähevad neil silmad lahti ja kui siis keegi veel narrib või midagi ütleb, on jada, mis sealt tuleb, üsna prognoosimatu.


Mulle tundub, et parem oleks vanematel mitte oma laste kaalu üle filosofeerida. Söömishäiretest paraneda on raske. Pigem peaks vaatama, et lapsed liiguksid piisavalt. Kõik need kommentaarid välimuse kohta, et sa pead ilus olema, sa pead oma söömist jälgima – sellist sõnavara ei tohiks kasutusse võtta.


Rõhk peaks olema sellel, et sööme mõistlikult ja liigume rohkem. Igasugused kalorid, dieedid, õiged ja valed toitumised maksavad ikka väga kurjalt kätte.


Mis on üldse kõige suuremad probleemid, millega lapsed kimpus on?


Osakondadesse tulevad ravile lapsed, kellel on eluisu otsas, kelle käitumine on väga häiritud, kes ei suuda keskenduda ja õppida. Meie haigla spetsialiseeritud söömishäire osakonda tulevad lapsed, kes on oma kehakaalu korrigeerimisega jõudnud nii kaugele, et neil on anoreksia ja nad ei suuda sellest nõiaringist enam välja tulla. Siis on üks seltskond lapsi, kes on traumakogemusega, väärkoheldud ja kes on ka väga heitlikud ja rabedad. Polikliinikus on meil kõige rohkem aktiivsus- ja tähelepanuhäirega lapsi, teise suure grupi moodustavad need depressiivsed ja ärevad noorukid, kellele veel ambulatoorne ravi sobib.


Siis on kooliraskustega lapsed, kes tulevad meie juurde uuringutele. Rajaleidja keskused suunavad neid, et aru saada, miks laps ei suuda koolis õppida ja keskenduda.


Väikelaste osakonda tulevad samamoodi kõikvõimalike  arenguhäirete ja käitumisraskustega lapsed koos vanematega, et siis nende muresid koos lahendada.


Kuidas te aitate lapsi, kellel on eluisu otsas?


Koos vanematega üritame nende elus stressitegurid lahti mõelda. Aga kuna enamasti on tegemist depressiooniga, mis on reaalne meeleoluhäire, siis neid lapsi ravitakse käsikäes antidepressantide ja psühhoteraapiaga. Individuaalsest psühhoteraapiast kasutatakse kõige rohkem kognitiiv-käitumuslikku teraapiat, aga ka pereteraapiat. Väga autoagressiivsete lastele ja noorukitele on ka dialektiline käitumisteraapia, mida nad saavad grupis õppida.


Kas seda tuleb ka ette, et vanemad-õpetajad ei tunne ära, et lapsel on depressioon, vaid arvavad, et ta on lihtsalt veidi kurvameelne või pahas tujus?


Rohkem arvatakse, et ta on laisk – et kui pingutaks, siis tal läheks kõik hästi. Seda ei kiputagi mõtlema, et äkki ta on natuke kurb.


Väga armastatakse seda mõtet, et kui energiavaene nooruk ei suuda keskenduda – on ära vajunud ja loid –, siis ta võiks lihtsalt rohkem pingutada ja ennast kokku võtta. See on raske müüt depressiooni ümber, et inimene justkui ei pinguta.  Depressioon on reaalne bioloogiline häire – ajus on neuromediaatorite tasakaal paigast ära ja ta ei suuda sellel hetkel "lihtsalt ennast kokku võtta".


Kas depressiooniga võivad kaasneda kamingid  kõrvaltegevused – näiteks laps istub liiga kaua arvutis, mängib liiga palju videomänge, on kogu aeg nutitelefonis?


Jah, kui sa mujalt endale enam huvitavaid asju ei leia, ei jõua teiste inimestega suhelda, siis seni, kuni sul veel mingi energia on, siis sa arvutisse või nutiseadmesse ikka lähed. On ka nii muserdatud teismelised, kes lesivad lihtsalt voodis – ei taha arvutis ka enam olla.


Mõõduka depressiooni puhul on noorukitel väga tavaline, et nad ei suuda õppida, aga istuvad arvutis ning võivad sihitult siia-sinna hekseldada, mängida mänge, vaadata videosid. Ja seda teevad nad  massiivselt.


Kas liigne arvutis istumine võib ka ise depressiooni põhjustada või on see alati pigem kõrvalnähtus?


Üle une rikkumise võib ta küll olla ka põhjus. Unehäirete tekkimine, unedeprivatsioon, kurnatus viib lõpuks sinnamaani, et võib ka depressiooni välja kutsuda inimestel, kellel on selleks soodumus ja kes on hapramad. Ka see rada on olemas – üle puuduliku une ja kurnatuse tekib depressioon.


Kas olete ka märganud, et laste seas liiguvad ohtlikud trendid ehk käitutakse probleemselt, et teiste meelest lahe olla? Tüdrukud on end "lahe olemise" nimel lausa lõikuma hakanud.


Jah, sellist asja esineb väga palju. Seesama meedia, mis võimaldab kõigest kõike teada – nooruk tahab olla lahe, ta tahab olla saladuslik, eriline, ja siis väga tihti nad proovivad piire just sealtpoolt, kus on natuke õudne-õõvastav. Igal juhul tähelepanu on kindel. Väga paljud lõiguvad ennast mõne perioodi sellepärast, et olla kuidagi seotud millegagi, mis on keelatud, salapärane ja äraspidine. Üks seltskond, kes jäävad seda tegema, on noored, kellel on selleks sügavamad tegurid – meeleoluhäire või mingisugused traumad anamneesis.


Kuidas sellise lapsega käituda – mida peaksid näiteks vanemad, õpetajad tegema?


Nad peaksid nendega rääkima ja aru saama, mis neid mõtteid juhib. Millest nad ilma on jäänud, mis puudu on. Enamasti on neil puudu huvitavatest, lahedatest eakohastest tegevustest, kust  sedasama põnevust ja ägedat asja saada.


Üks osa teeb seda sellepärast, et nad on üksildased. Laps piirab endale kehalist valu tekitades oma valu ja ängistust.


Kui tihti tuleb seda ette, et tugivõrgustik aitamise asemel proovib last häbistada: "Normaalsed inimesed nii ei tee"?


Teismelist häbistades saad sa suure tõenäosusega trotsliku vastandreaktsiooni. Ta teeb seda kas veel rohkem või varjab sinu eest. Nii jääd oma lapse aitamise võimalusest ilma. Selline vanamoodne "häbi-häbi, kes see siis nii teeb, mina küll nii ei teinud" ei toimi. Jäigalt keelamine ei tööta.


Inimene peab sinuga kaasa mõtlema, kaasa tundma. Just see kaasa tundmise sünkroonsus, et noor tunneb, et sa tõeliselt elad talle kaasa – siis ta tuleb sinu poole üle ja tahab oma elu muuta.


Kas tänapäeva lastel ja noortel on palju stressi?


Muidugi on. Teisalt on osa sellest stressist kunstlik. Lapsed on mingisugusesse täiskasvanud inimeste elusse kohutavalt pühendatud, kaasa haaratud. Neile antakse vastutust asjade eest, mida nad alati välja ei vea, ja neilt ka oodatakse täiskasvanulikku küpsust. Neil ei ole seda. Nende aju areneb selles rütmis, et nad saavutavad täiskasvanuliku küpsuse ja kontrolli oma tunnete üle siiski alles palju hilisemas eas.


Nad on targad, nad teavad, mis on õige käitumine, aga nad ei suuda olla sama järjepidevad nagu täiskasvanud. Siin me komistame ja paneme neid ka komistama.


Kas võib öelda, et lapsepõlv muutub üha lühemaks?


Jah, võib küll. Mida pikem see on, seda parem. Inimesel ei ole vaja kiirustada täiskasvanuks saamisega.


Millest see liiglühike lapsepõlv tingitud on? Kas ainult vanematest või on ka lastel endal huvi selle maailma vastu?


Muidugi on lastel endal ka huvi – see kõik on ju nii põnev. Keegi ei keela sul vaadata kõiki neid asju televiisorist, millega suured inimesed tegelevad. Siis tahaks ju ka sellest elust osa saada. Lihtsalt inimene ei kanna psüühiliselt välja seda.


Ehk seesama, kas lühike või pikk lapsepõlv – lapsepõlv peab olema küps. Laps olemine ei tähenda seda, et laps on mingisugune ullikene. Laps on ka väga soliidne olevus. Lihtsalt neid koormaid, mis on täiskasvanule omased – suhtedraamad, tõsised vastutuskoormad –, neid ei pea talle varakult laduma.


Ta peab õppima oma tundeid tasakaalustades võtma rahulikult järjest rohkem jõukohast vastutust, siis ei kasva temast ka lumehelbekest, kes on lumehelbeke seepärast, et ta tegelikult ei oska oma tunnetega toime tulla. Ta on ainult pealtnäha täiskasvanu.


Kas vanem peaks olema noorele pigem sõber või autoriteet?


Kui kahe vahel valida, siis pigem autoriteet. Aga see autoriteet ei tähenda seda, et on mingisugune inimest alla suruv ja alandav autoriteet, vaid see on vanem, toetav, mõistev. Autoriteet peab olema väärikas, toetav, ja miski ei ütle, et ta ei tohi olla sõbralik.
Aga sõber on sõber ja vanem on vanem. Kui vanem on liiga liberaalne, siis on lapsel ebaturvaline olla. Ta tunneb, et peab ise kogu aeg võtma vastutust asjade eest, millest ta tegelikult midagi ei tea.


Viimasel ajal on meedias tõstatatud ka vägivaldsete noortekampade probleem – miks muutuvad noored vägivaldseks?
See on sama, et kui inimest ei ole õpetatud, kuidas oma tunge ohjeldada, kuidas teha õigeid valikuid, siis ta muutubki metsikuks. Metsikust tuleb kasvatamise käigus piirata, et inimesel oleks seesmine häbi, mis teda pidurdab. Pidurdab teisele haiget tegemast, pidurdab varastamast, solvamast, alandamast. See on tegelikult kasvatuse ja järelevalve küsimus. Lihtsalt mõnda inimest on vaja rohkem ja teiste abiga kasvatada.


Mida noored kambast ja kambahierarhiast saavad, millest neil muidu vajaka on?


Puberteedis inimene niikuinii tahab kampa – ta tahab kuuluda gruppi. Grupi me valime selle järgi, millised on meie hoiakud ja tõekspidamised. Kui need on sellised õhemapoolsed, siis me valimegi endale kuritegeliku grupi – ma saan sealt turvatunnet, toetust, imetlust, alati olemasolu. Need on need kohad, mis tihti kodus puudu jäävad. Kui ma teen valiku, et olen ainult grupis, kodus enam ei taha olla, siis järelikult ei saa ma kodust tunnustust, toetust, turvalisust ja tähelepanu.


Kuidas neid noori päästa saab? Kas aitavad karmimad karistused?


Mõnda aitab karmim karistus, aga enamasti aitab soe sõna ja veenmine paremate valikute poole. See valik peab last ka motiveerima. Ta peab tundma, et see on talle jõukohane. Ta ei saa astuda kellegi teise suurtesse saabastesse, mis talle ei sobi või tunduvad jube vanamoodsad.


See peab olema väga arukas ja emotsionaalselt intelligentne motiveerimine, et inimene tunneb, et nad ei taha mulle halba, et see, mida nad pakuvad, on põnev.


Tegelikult peaks seest leidma üles tunde, et ma olen parem, kui see kole käitumine ehk ma olen midagi enamat väärt. Nende nuppude peale vajutades saab väga paljusid noori panna oma hoiakuid muutma. Seda saavad teha ka vanemad – kui nad eneseusu tagasi saaks ja oma piirid paika, siis väga paljud suudavad seda ise teha. Aga lapsel on vaja tugevat tagalat. Kui laps on nii metsikult käituma hakanud, siis enamasti ta läheb iga teise lause pealt tülli. Suhet tuleb kõvasti taastada, et vanem oleks tõesti sõbralik autoriteet, keda laps tahab kuulata.


Väga tihti on teismelisel vanemaid raske kuulata, ta peab ennast neist eraldama, leidma uued ideed ja autoriteedid.


Ei ole patt, kui see, kes suudab last ümber veenda ja õigele teele juhatada, on professionaalne lastekaitsetöötaja või psühholoog.


Kas olete ka laste vaimse tervise keskuses kambanoortega kokku puutunud?


Jah, muidugi. Meile satuvad kogu aeg sellised lapsed ravile – kas siis sellepärast, et nad ei käi koolis, või on nad tahtnud endale viga teha. Ma tunnen väga hästi Tallinna kambanoori.


Kas saaksite ehk mõne konkreetse noore loo rääkida?


Räägin poisist, keda nägin ühel konverentsil, ta oli siis juba 20-aastane. Ta tuli ise minuga rääkima ja ütles, et nemad on teisel konverentsil oma firmaga väljas. Kunagi ta oli aga selline, et ei taha ma teiega rääkida, olete tobedad, ma ei kavatsegi muutuda, õppimine ei ole oluline, narko on lahe.


Konverentsil rääkis ta mulle, et tema firmal läheb hästi ja et ta tahab oma haridust korda saada – ta on käinud vahepeal õhtukoolis ja kõik muud sellised arukad noore inimese asjad. Et "nüüd mul on seda haridust vaja, ma olen edukas firmaomanik ja on piinlik, kui mul haridust pole". Väga adekvaatne jutt.


Kui suur probleem on perevägivald?


Väga suur. Perevägivald üksteise peale karjumisest kuni üksteise löömiseni. Täiesti tavaline probleem.


Kuidas mõjub lapsele vägivalla pealtnägemine?


Selline asi on talle väga laastav. See laastab lapse psüühikat, kuni selleni, et ta jääb sellest haigeks või temast saab ise väärkohtleja.  Kui see kinnistub tema peas, et selline käitumine on tavaline, inimesed nii teevadki. Ma näen paljusid väikesi poisse, kes oma ema peale koledasti karjuvad ja neile rumalasti ütlevad, sest nad on õppinud seda oma isalt.
Mõni ema ei lähe kunagi vägivaldsest alkohoolikust lahku. Mõned aga lähevad ja üritavad jälgedega hakkama saada.


Kas see isa näeb, kuidas poeg emaga käitub?


Ta näeb, ja seda on huvitav kõrvalt jälgida – kuidas mehed siis oma poja käitumist pealt vaatavad. Nad tegelikult aduvad, et see on nende enda käitumisega seotud. Aga nad on nii pusas ise ehk jonni, trotsi ja ängi täis. See, et selline inimene paugupealt muutuks, ei tule küll välja. Ent kui see mees on siia minu tuppa jõudnud, on ta juba austamist väärt, sest paljud ju ei tuleks.
Need, kes tulevad oma lahutatud abikaasaga kaasa, et oma poegade heaks midagi ära teha, on väga vinged mehed. Mehel on raske tulla abi paluma, oma trotsist ja veendumustest rääkima. Kui ta seda teeb, on ta juba lootusrikas. Lastel on väga oluline näha, et ema ja isa üritavad midagi muuta.


Kas narkootikumide pruukimine noorte seas kasvab või mis olukord sellega on?


Eestis ta näitab sellist paikaloksumise trendi. On kasvanud välja grupp, kes kasutab väga palju ja väga suurtes annustes. On aga näha positiivset tendentsi, et noored inimesed lükkavad kasutamise algust edasi ja oskavad ka juba ei öelda. Alagrupid on väga selgesti välja joonistunud. Enam pole ebamäärast massi, kes kõik proovivad üksteise võidu. Üks osa teeb selgelt piiri, et mina siia gruppi ei taha minna, aga teised kaevavad ennast sügavamale.


Kuidas mõjub narkootikumide tarvitamine noores eas inimese arengule?


Aju otsmikusagar on nagu juhtpult – kõige keerukam osa, mis dikteerib arukat, mõistlikku, sihipärast käitumist ja keskendumisvõimet. Kui aju areng saab sellistel tundlikel perioodidel kahjustatud, siis loomulikult see jätab jälje, eriti kui käivitab mingi kaasasündinud häire. See võib panna pitseri kogu eluks – mälu, keskendumis- ja töövõime võivad jääda kehvemaks, sa mängid oma potentsiaali maha.


Kuidas mõjub lapsele see, kui üks vanem läheb välismaale tööle?


Käitumishäireid on meil selle tõttu kindlasti palju rohkem, kurvameelsust ka rohkem. Üksikvanem on üldiselt ikka päris keerulises olukorras, ta ei jõua seda koormat üksi vedada.


Need on väga tavalised probleemid, kui tulevad käitumisprobleemid, vargused, õpiraskused, enda vigastamised. Seda lootusetust hakkab olema liiga palju.


Elu on intensiivne. Tavaliselt ka Eestis lapsega elav vanem ju töötab ja üksi last kasvatada on ikka meeletult raske.

 

 

 

IGAPÄEVASED IMED: Probleemidega lapsed hakkavad häid hindeid saama!


Tänu vaimse tervise keskuse tööle on sadu tähelepanuhäirega lapsi hakanud koolis häid hindeid saama, kokku on keskus kolme aasta jooksul aidanud juba rohkem kui 10 000 last ja nende vanemat.


Anne Kleinbergil on rääkida palju edulugusid nende keskusest abi saanud lastest. "Kõik need aktiivsus-tähelepanuhäirega 7-8-9-aastased poisid, kes tänu ravile ja abile hakkavad koolis häid hindeid saama," räägib ta. "Kes ei lähe enam oma sõpradega tülli ja kelle vanemad tunnevad, kuidas koorem hakkab nende õlgadelt maha vajuma. Nad saavad aru, et on tegelikult täitsa toredad inimesed ja neil on armas tark laps. See on selline pidev eduelamus, mida näeme pidevalt."


Kleinbergi sõnul võib depressioonist paranemine aega võtta. "Aga edulood on ka need, kui noored, kes ei ole suutnud koolis käia, lähevad sinna tagasi või mõni leiab endale töökoha. Kui neil tekivad mõtted, kuidas oma elu juhtida. Isegi kui see pole selline päris tavapärane rada – käia koolis ühest klassist teise. Vahepeal leiutatakse näiteks oma äri ja on täitsa head äriplaanid. Hea on näha, kui inimene leiab oma elule uue mõtte. Nad leiavad endale sõpru ja armastust – kõik need asjad toimuvad iga päev. Sellepärast ongi lastepsühhiaatri töö tore, et need inimesed, nii kui midagi paremaks läheb, löövad särama."


Kleinberg lisas, et mõnikord aitavad nad rohkem isegi vanemaid. "Lapsed ise tihti ei kaeba, kuid nende vanemad kurdavad meeletu väsimuse ja lootusetuse üle – nii et toetame väga tihti just vanemaid."


Laste vaimse tervise keskus ehk LVTK kuulub Tallinna lastehaigla koosseisu ja asub aadressil Tervise 28.  Info psuhhiaatriakliinik@lastehaigla.ee või tel 678 7401 (ka registratuur). Psühholoogi ja logopeedi vastuvõtule pääseb perearsti saatekirjaga, psühhiaatri juurde ilma saatekirjata.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...