Psühholoog: kui peres armastust ei ole, on ka üks laps liiga palju

Kolmikute ema, psühhoterapeut Haide Antson ütles, et enim vajavad vanemad psühholoogilist nõu, kuidas paarisuhet hoida, kui lapsed on perre sündinud. See aitaks peresuhteid hoida ja pakkuda lastele turvalist keskkonda kasvamiseks.

Pilt: Scanpix

Psühholoog: kui peres armastust ei ole, on ka üks laps liiga palju

Sandra Lepik

Kolmikute ema, psühhoterapeut Haide Antson ütles, et enim vajavad vanemad psühholoogilist nõu, kuidas paarisuhet hoida, kui lapsed on perre sündinud. See aitaks peresuhteid hoida ja pakkuda lastele turvalist keskkonda kasvamiseks.

Hannes Hermaküla intervjueeris mitmikute ema, psühhoterapeut Haide Antsonit ning arutles teemal: kas lapsi saab olla liiga palju?

Antson, kes on ühe kolmikutepaari ja ühe üksiklapse ema, kokku nelja lapse ema, rääkis, et  olin 23-aastane ja ülikool just lõpetatud, kui ta mitmikuid ootama jäi. "Me olime kaks aastat abielus olnud ning aasta otsa rääkisime sellest, et võiks üks laps olla. Tegelikult oli minu mees see, kes rääkis, et tema tahaks kaksikuid saada," meenutas Antson.

"Kui olin ultrahelis leidsid arstid kohe kaks last, mille peale olin uskumatult õnnelik. Siis läks asi kahtlasemaks, toodi arste juurde, sosistati omavahel ning öeldi, et kolmas tuleb ka. Siis läks natuke hirmsaks, et äkki tuleb veel neljas või viies ka. Seal ilmselt oligi kuskil piir, et liiga palju," rääkis Antson, et inimesel on ju ainult kaks kätt ja jalga ning kolmikute saamine tundub suur väljakutse. "Täiesti võimatu oli kõike kolme korraga mänguväljakul hoida, üks jookseb kassi, teine koera ja kolmas varese järel."

Antoni pojad on praeguseks 23-aastased. „Nad on mõelnud, et neil küll ei ole seda tunnet, et võiks juba lapsi saada,“ selgitas Antson, et tema sai lapsed sama vanalt. Ta usub, et täna mõjutab laste saamist globaliseerumine. "Meil sama vanalt küll ei olnud mõtet, et tahaks ringi reisida maailmas jne."

Tema sõnul tahavad tänapäeva noored rohkem küpseda, ennast leida, maailma näha ja enda jaoks aega võtta. Laste saamine ei jää raha taha. "Vähemasti minu lapsed ei mõtle nii, et raha või lapsed, vaid hoopis aeg ja lapsed," räägib ta valikutest.

Rahalist raskust Antson laste kasvatamise juures ei täheldanud, pigem jäi füüsilisest ja psühholoogilisest toest vajaka. "Kui abikaasa jäi tööst ilma, siis me küll küsisime abi vanematelt. Raskused olid palju rohkem psühholoogilist laadi. Millele ma alles palju hiljem olen mõelnud, et kui väga perekond muutub, kui ka üks laps sünnib," meenutas Antson.

"Perepoliitika võiks ideaalis riiklikult olla kujundatud nii, et meil oleks lastevanematele pakkuda psühholoogilist toetust. Vajaka jääb nendest teadmistest, mis aitaks kohaneda uue olukorraga, mida lapse sünd endaga kaasa toob," lisas Antson, et mitmikute sündides polnud paarisuhtest midagi alles mitmeks järgmiseks aastaks.

Peale kolmikute sündi algas Antsoni elus järgmine etapp, kus nii tema kui ta abikaasa käisid tööl ning olid valmis saanud oma maja. "Ma olin veel poole peal rasedusega, kui kehtestati vanemahüvitis," on Antson veendunud, et see on suurepärane tugi.

Siiski ei räägiks ta niivõrd rahast kui suhetest, mille katkemist annaks ennetada. "Vanematena tahame ju parimat, aga vahest ei oska või ei jaksa seda lapsele pakkuda," nentis ta.

Ta meenutas reisi Hispaaniasse, kus teda võõrustas 18-lapseline pere. "Mind üllatas, et terve selle aja perenaine istus ja nautis külalisi. Igal vanemal lapsel oli väiksem õde või vend, kellele eest oli suurem nagu hoolitsejaks. Kui nad läksid kuskile välja, oli igal vanemal lapsel kindel väike laps, kelle eest ta hoolitses," oli Antson positiivselt üllatunud. "Kui on armastavad suhted ja turvalisus, mida vanemad peres suudavad luua, võib lapsi olla ükskõik kui palju. Kui seda ei ole, on ka üks laps liiga palju." 

Intervjueeris toimus eile, 6. mai emadepäeva konverentsil "Raha või lapsed?"

Laadimine...Laadimine...