SOTSIAALMAJA ELANIK: Nagu must kass oleks mu elule ette jooksnud!

"Esimene hoop, mis inimesi täbarasse seisu viib, on töökaotus. Paljud ei oska ennast selle eest kaitsta," toob Akadeemia tee 34 sotsiaaltöötaja Eda Vesik näite, kuidas inimesed oma elus kindla põhja kaotavad. Linna sotsiaalmajad aitavad täbaras olukorras inimesi nõu ja peavarjuga taas jalule.

Pilt: Svetlana Aleksejeva/ sotsiaaltöötaja Eda Vesik

SOTSIAALMAJA ELANIK: Nagu must kass oleks mu elule ette jooksnud!

Triin Oja

"Esimene hoop, mis inimesi täbarasse seisu viib, on töökaotus. Paljud ei oska ennast selle eest kaitsta," toob Akadeemia tee 34 sotsiaaltöötaja Eda Vesik näite, kuidas inimesed oma elus kindla põhja kaotavad. Linna sotsiaalmajad aitavad täbaras olukorras inimesi nõu ja peavarjuga taas jalule.

Egle on oma tütre Kerstiga (nimed muudetud – toim) Tuulemaa sotsiaalmajas elanud juba viis aastat. Oma eelmisest korterist jäi naine ilma, sest ei suutnud ühel hetkel selle eest enam maksta. "Mul oli Koplis korter, elasime seal tütrega kahekesi, mina käisin tööl. Ühel hetkel oleks elust nagu must kass läbi jooksnud – murdsin käeluu ja pidin töölt eemal olema, siis murdsin jalaluu... Ma lihtsalt ei jõudnud maksta ja võlg kasvas," meenutas naine.

Sotsiaaltöötajate abiga jõuti Tuulemaa sotsiaalkeskusesse, kus on perede päralt terve korrus. "Tüdruk oli 16 ja nüüd me siin elame," lausus Egle. Tütar on nüüdseks täisealine, kuid raske südame- ja neeruhaiguse tõttu on talle määratud sajaprotsendiline töövõimetus. Sellest hoolimata käib neiu 0,75 kohaga tööl. "Kodus istumine ajaks igavusest hulluks," ütles Kersti. "Kui olen pidanud haiguse pärast töölt puuduma ja haiglas viibima, igatsen tagasi tööle."

Üks põhjus sotsiaalmajutusüksusesse saabumiseks oli perel ka see, et sugulaste abile loota ei saanud. "Ema elab mul Lasnamäel, tal on ka ühetoaline korter. Siin on ikka kindlam," ütles Egle, kellel on ka poeg ja vanem tütar, keda naine pidi kasvatama üksi. "Laste isalt ei ole ma hakanud midagi välja nõudma, sealt ei tule nagunii abi. Ta oleks kinni pandud selle võlakoorma all," mainis ta. Sotsiaalmajas elades on Egle suutnud ära maksta eelmise korteri võlad ning ootab nüüd sotsiaalkorteri järjekorras.

Võlgades peresid palju

Akadeemia tee 34 sotsiaalmaja sotsiaaltöötaja Eda Vesiku sõnul on vaesuse küüsi langemise põhjused erinevad, kuid esineb ka ühiseid jooni. "Aastate jooksul nähtu põhjal julgen väita, et esimene hoop, mis inimesi niisugusesse seisu viib, on töökaotus," lausus ta. "Seda juhtub väga tihti ja inimesed ei oska ennast selle eest kaitsta. Levinud on kergekäeline suhtumine töölepingutesse ja üldse lepinguta töötamine. Inimesed usuvad ja usaldavad neid, kes lubavad tehtud töö eest ka tasu, aga tegelikult läheb nii, nagu läheb."

Vaesusest omal käel välja rabeleda on sotsiaaltöötaja sõnul keeruline: "Oleneb inimesest, kas ta annab alla, hakkab jooma – mis on meeste puhul täitsa tavaline reaktsioon –, sel juhul on see protsess kordades pikem ja vaevalisem. Päris ilma abita ei tulda küll toime. Sotsiaalmajutusüksused ja sotsiaalteenused on meie klientidele väga suureks toeks."

Tallinnas on kuus sotsiaalmajutusüksust (SMÜ), kus leidub kohti 510 elu hammasrataste vahele jäänud inimesele. Üür on seal väiksem kui linna munitsipaalmajades. Voodikoht maksab täiskasvanule ühekohalises toas 81 ning kahe- ja enamakohalises toas 60 eurot, lapse koht kuus eurot kuus. Lastega perekonnad saavad omaette toa. SMÜ-s elaval inimestel on võimalik taotleda toimetulekutoetust, sh eluasemekulude katmiseks.

Petturite pärast kodust ilma

Peale perede saavad sotsiaalmajadest abi ka näiteks eakad, kellel puudub perevõrgustik, mis neid kaitseks. 68-aastane Larissa elab Akadeemia tee sotsiaalkeskuses juba viis aastat. "Jäin korterist omal ajal ilma petturite pärast," rääkis naine. "Mul on kõik dokumendid ja muud korteriga seotud paberid täitsa olemas, kuid korterit on võimatu tagastada."

Larissa on enda sõnul sotsiaalmaja tingimustega rahul. "Olen üldiselt elamistingimustega rahul, sotsiaaltöötajad on siin väga head, siiski tahan oma koju. Olen sellisest elust juba nii väsinud, et mõtlesin vahepeal, et ei tahagi hommikul ärgata, aga ikka veel ärkan."

Kuna inimesed, kes Akadeemia tee majja satuvad, on psühholoogilises plaanis raskes olukorras, püütakse neil aidata ka edasi elamiseks motivatsiooni leida. Igale elanikule tehakse kuue kuu pikkune plaan ehk resotsialiseerumise programm, mille eesmärgiks on ühiskonda naasmine. "Me aitame ja toetame inimest tema püüdlustes oma eluga uuesti hakkama saada, aitame nad tavaellu tagasi," ütles Vesik. "Suudame tagada neile esmavajaduste rahuldamise – koha, kuhu tulla, kus saab rahulikult magada, et ei peaks tegema seda tänaval või pargipingil."

Hirmkallid korterid jätavad nälga

Lisaks pakutakse majandamis- ehk võlanõustamisteenust. "Seal käivad kõik kliendid, ka need, kellel pole võlgu. Kunagi ei ole ju halb teada, mille pealt sa saaksid kokku hoida," tõdes Vesik.

Stabiilsuse saavutavad sotsiaalmajja sattunud inimesed vähehaaval. "Siiski õpivad nad ennast siin uuesti jalgele ajama. Inimestel tekib uuesti motivatsioon, kui neil on olemas kodu," lausus sotsiaaltöötaja.

Kõige keerulisem ühiskonda tagasipöördumise juures on Vesiku sõnul töö leidmine, kõige olulisem aga tööharjumuse säilimine. "Neile on väga oluline ka ametliku töökoha leidmine, nad on nõus väga kergesti mustalt töötama, aga see ei too tavaliselt head nahka," lisas ta.

Egle töötab nüüd ühes kesklinna kohvikus nõudepesijana. "Kui mul jalad paranesid, sain väga hea töökoha. Olen rahul, seal on väga hea palk," märkis naine.

Erakorteri üürimiseks nõudepesija palgast tema sõnul siiski ei piisa, sest siis ei jääks perel üüri ja ravimite kõrvalt enam toiduraha. "Üürida ei taha ja ei julge, vabal turul on korterid hirmkallid. Siit läks üks pere, rääkisid, et nüüd maksavad korteri eest iga kuu 600 eurot, siin maksid 120. Ei tea, kust sellist raha võtta, söömiseks ei jää nii ju üldse midagi. Mõistlik üür oleks 250 eurot, praegusest palgast ei jääks mul muidu peale üüri enam midagi kätte."

Egle sõnul kardab ta ka oma tütre pärast: "Äkki juhtub minuga midagi, siis ta nälgib ju tänaval. Üürikorteris on elu ebakindel, ma olen näinud, kuidas inimesed kohvritega jooksevad. Siin on paljud läinud üürikorteritesse, aga nagu need omanikud ikka on – ühel hetkel teatavad, et müüvad korteri maha. Kuu aega tagasi oli mul uuesti jalaluumurd ja mõtlesin, et kui oleks praegu üürinud, siis kust see raha oleks tulnud."

Kuigi Tallinna linn on ehitanud tuhandeid munitsipaalkortereid, peaks Egle meelest neid veel palju rohkem olemala. "Seal oleks kindlam elada, ei peaks kartma, et kahe kuu pärast otsustab omanik korteri maha müüa. Seda oleks vaja väga paljudel, siis saaks süsteem kiiremini liikuma."

Samas nõuab n-ö jalgele tõusmine igalt inimeselt suurt pingutust. "Sotsiaaltöötaja aitab sind ainult nõuga, kõige rohkem pead ikka ise ära tegema," tõdes Egle.

 

Kuidas saada elukoht sotsiaalmajutusüksuses?

• Sotsiaalmajutusüksuse voodikoha taotlemiseks tuleb pöörduda oma linnaosavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonda. Koha saamise otsustab ülelinnaline suunamiskomisjon kord kuus, arvestades, kas SMÜ-des on vabu kohti.

• Keskuses elamiseks sõlmitakse kliendiga majutusleping. Ühe kuu jooksul paneb sotsiaaltöötaja koos kliendiga kokku ka tema individuaalse tegevus- ehk resotsialiseerimisplaani, mis aitab inimesel eluraskustest välja rabeleda. Plaanitut aitab ellu viia nõustamine, sh majandusnõustamine.

• 8 Järgmisena ehitab linn SMÜ aadressile Punane 48a (Lasnamäe), sinna tuleb ca 80 kohta. Hoone madalamas osas hakkab tegutsema sotsiaal- ja päevakeskus.

Laadimine...Laadimine...