"Kiusamine ei kao koos kiusajaga, see ei olene isikust, vaid tervest klassist ja koolist. Selle asemel et küsida, mis kiusajal viga on, peaksime küsima, mis meie klassikultuuris sellist käitumist soodustab ja selle vajalikuks muudab," ütles Taani Aarhusi ülikooli professor Dorte Sondergaard.

“Järgmisena peame otsima lahendusi, kuidas saame seda kultuuri muuta nii, et ei tekiks olukordi, kus kiusamise mõte lastele pähe tuleb või see neile vajalikuks muutub,” lisas professor.

Koolikiusamise uurimisega tegeleva grupi EXBUS (Exploring Bullying in School) liige Sondergaard juhtis oma ettekandes lastekaitse liidu korraldatud rahvusvahelisel konverentsil “Kiusamisvaba elutee algab meist!” tähelepanu sellele, et vananenud kiusamisevastase võitluse meetoditest on pigem kahju kui kasu. Vaid kiusaja karistamine tähendab kiusamisteadlase sõnul probleemi tagajärgedega tegelemist, jättes selle tuumiku lahendamata ja isegi süvendades seda.

Ohver võib olla mujal kiusaja

“Traditsiooniliselt arvatakse, et kiusajad on eriti agressiivsed ja impulsiivsed, neil on positiivne suhtumine vägivalda, vajadus domineerida ja puudub empaatia oma ohvrite suhtes. Ohver on aga passiivne, närviline, ebakindel ja nõrk,” rääkis Son-dergaard. “Nii kiusaja kui ka ohvri käitumise juured arvati aga peituvat sassis peresuhetes ning eriti suhtes emaga, kes on kas liiga kontrolliv või liiga lubav.”

Kiusamisteadlase sõnul on selline lähenemine küll lihtne ja lubab olukorra näiliselt kiirelt kontrolli alla saada, kuid paraku on ta ebaefektiivne. “See lähenemine lihtsalt ei toimi eriti hästi, mistõttu oleme kiusamise uurimisel viimase kümne aasta jooksul pigem keskendunud tervikolukorra ja kooliklassi kultuuri jälgimisele,” selgitas Sondergaard. “Selle asemel, et keskenduda vaid ühele käitumisviisile või inimesele, vaatleme kiusamist kui keerulist sotsiaalset nähtust.”

Kooliklassi õhkkonna kujundamisel on tähtis roll õpilastel ja õpetajatel, aga ka muul koolipersonalil ja lapsevanematel, seda mõjutavad kõigi käitumine, kogemused ja harjumused. “Kõik faktorid ja jõud suhtlevad omavahel. Koolikultuur määrab lastele rollid – kiusajana, ohvrina või kõrvalseisjana. Tihti on ohver teises seltskonnas aga kiusaja,” kõneles professor. “Laste isikujooned mängivad küll rolli, aga neid on võimalik ümber kujundada ja muuta.”

Kui ebaefektiivse viisi puhul keskendutakse vaid kiusaja karistamisele, siis Sondergaardi sõnul on palju tõhusam kogu kooli tervikuna käsitlev lähenemisviis, mida kasutatakse ka lastekaitse liidu programmis “Kiusamisest vaba lasteaed ja kool”.

“Kiusamine ei kao koos kiusajaga, see ei olene isikust, vaid tervest klassi ja kooli sotsiaalsest keskkonnast. Selle asemel, et küsida, mis kiusajal viga on, peaksime küsima, mis meie kooliklassikultuuris sellist käitumist soodustab ja selle vajalikuks muudab,” rääkis teadlane. “Järgmisena peame otsima lahendusi, kuidas saame seda kultuuri muuta nii, et ei tekiks olukordi, kus kiusamise mõte lastele pähe tuleb või see neile vajalikuks muutub.”

Leitakse ühine vaenlane

Kiusamisvaba kooli loomiseks peab sisendama kõigile koolipere liikmetele väärikust. “Tavalähenemises suurendatakse vaid ohvri väärikust, kiusajaid aga häbistatakse, pöörates nii lihtsalt probleem ümber, seda tegelikult kaotamata,” nentis professor.

Kiusamisteadlase sõnul on kiusamise põhjustajaks see, kui koolis muutub füüsiline, sotsiaalne või psühholoogiline rühmadeks jagunemine liiga ekstreemseks, hoolimata sellest, kas see toimub taotluslikult või mitte. “Sotsiaalse tunnustatuse äravõtmine on psühholoogilise piinamise vorm. Kõik inimesed vajavad kogukonda kuulumise tunnet, kui see tunne aga ohtu seatakse, suureneb kõrvalejäetuse ärevus. Sellest ärevusest võib välja kasvada kiusamine,” selgitas Sondergaard.

Kõrvalejäetuse ärevuse leevendamiseks hakatakse kollektiivselt midagi või kedagi hukka mõistma – ühtehoidmise tunne tekitatakse ühise vastikuse kaudu kellegi või millegi vastu.
—————————-

Kiusamisohver on täiesti juhuslik

“Kiusajad ise ei oska põhjendada, miks neile ohver ei meeldi, kuna põhjust lihtsalt ei ole. Nad kaitsevad end ise kõrvalejäetuse eest ja vastikuse objekt on valitud suvaliselt,” nentis professor Sondergaard.

“Kiusamisse ei tohiks sekkuda nii, et proovitakse leida see ohvri omadus, miks teda kiusatakse. See on äärmiselt pinnapealne lähenemine,” rääkis Sondergaard. “Sekkumine peab hõlmama tervet kooli ja klassi kultuuri, andma kõigile väärtus- ja väärikustunne, et ei tekiks hirmu kõrvalejäämise ees, mis omakorda soodustab kiusamist.”

Õpetajad peavad kiusamisteadlase sõnul olema võimelised analüüsima klassi sotsiaalkliimat ja märkama ohumärke, et toimub liigne gruppideks jagunemine. “Peab aktsepteerima mitmekesisust ja korraldama tegevusi, mis kaasaksid kõiki.”