TOIDUPANGA JUHT PIET BOEREFIJN: Üks hiigelsuur mees rääkis mulle nuttes oma lapsepõlve näljast ja kannatustest

"Inimene on riigi kõige kallim vara ja teda tuleb hoida," nendib toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn, kelle sõnul on suhtumine vaesusse muutumas, kuid mitte veel piisavalt. "Näiteks kunagi vastas ekspeaminister Ansip ajakirjaniku küsimusele, kas toimetulekutoetust tuleb tõsta, umbes nii, et nad joovad selle niikuinii maha. Suhtumine oli selline, et nad on ise oma olukorras süüdi. Tegelikult peaks riik inimestele rohkem abi pakkuma."

Pilt: Svetlana Aleksejeva

TOIDUPANGA JUHT PIET BOEREFIJN: Üks hiigelsuur mees rääkis mulle nuttes oma lapsepõlve näljast ja kannatustest (3)

Kairi Ervald

"Inimene on riigi kõige kallim vara ja teda tuleb hoida," nendib toidupanga tegevjuht Piet Boerefijn, kelle sõnul on suhtumine vaesusse muutumas, kuid mitte veel piisavalt. "Näiteks kunagi vastas ekspeaminister Ansip ajakirjaniku küsimusele, kas toimetulekutoetust tuleb tõsta, umbes nii, et nad joovad selle niikuinii maha. Suhtumine oli selline, et nad on ise oma olukorras süüdi. Tegelikult peaks riik inimestele rohkem abi pakkuma."

Toidupank on end just sisse seadnud Tallinnas Punasel tänaval uutes ruumides. Inimesed on juba koha üles leidnud, neid tuleb sinna iga päev suurel hulgal lootuses abi saada.


Kuidas inimesed abi vastu võtavad, kas vaikselt või on ka emotsionaalseid hetki?


Ma mäletan ühte hiigelsuurt meest, kes, teada saades, et olen toidupanga juht, hakkas mulle nuttes rääkima oma elulugu ja ka seda, kuidas ta oli lapsepõlves nälga ja tühja kõhtu kannatanud.


Olen kohanud ka inimesi, kes annetavad meile suurtes kogustes toitu ja räägivad, et nemad ise said 25 aastat tagasi Soomest või Rootsist toiduabi ja mäletavad seniajani, mis tunne on, kui kõht on tühi. Nüüd on nende elu korras ja nad annetavad ise heategevusele.


Heategevus toimib kõige paremini, kui inimene ise saab aru, mida see tähendab, kui sul on väikesed lapsed, aga kõht on tühi või pole raha.


Me alati räägime nende firmadega, kes meile toitu annetavad. Oli üks toidu maaletooja, kelle esindaja ütles, et teate, ma ise olin paar aastat tagasi teie klient ja olen teile väga tänulik selle eest, et te mind siis abistasite. Ühest küljest näitab see ka seda, et näiteks noortel emadel ei ole nii lihtne tööd leida, aga kui lapsed saavad suuremaks, leiavad nad ehk parema töökoha ja elu läheb jälle paremaks.


Kas inimesed ei tule siis ainult toidu pärast, vaid peate ka olema psühholoogi eest ja neid ka muudes muredes nõustama?


Inimesed tulevad toidupanka väga paljude muredega. Mõned tahavad rääkida, teised ei taha üldse, me püüame neid ikka kuulata ja ka nõu anda. Vahel annetavad inimesed meile ka riideid ja mänguasju. Kui me teame, et toidupanga abisaaja on näiteks üksikema, siis püüame teda ka riiete ja mänguasjade osas aidata.


Vanemate inimeste puhul ei ole riiete probleem väga suur, aga ma olen näinud lapsi, kellel ei ole 20-kraadise külmaga normaalseid  sooje riideid või kelle kindad on täiesti katki.


Kui palju inimesi toidupangast üldse abi saab?


Toidupank aitab 9000 inimest nädalas, neist üle 2600 Tallinnas ja 3600 Tallinna ja Harjumaa peale kokku. See inimeste hulk, keda me aitame, on pea üks protsent kogu elanikkonnast – ikka väga suur number. See, et me suudame nii suurt hulka inimesi teenindada, on hea tulemus.


Tallinnas uutesse ruumidesse kolimine on toidupanka väga palju aidanud. Endises Merimetsa toidupanga laos olid ruumid pimedad, niisked ja külmad. Samuti olid põrandad katki, nii et rotid ja hiired said vabalt sisse ja välja liikuda. Sellises niiskes keskkonnas oli ka toitu väga raske säilitada. Lisaks sellele kannatasid laos tööd tegevad vabatahtlikud kohati isegi miinuskraade, sest küte puudus ja torud külmusid tihti ära. See ei ole loomulikult normaalne!


Mida inimesed kõige rohkem soovivad toidupakkidest leida?


Toidu valik on meil muutunud palju laiemaks, kui see enne oli. Praegu on meil toidupakkides ka liha, mida enne ei olnud, seega meie valik aina mitmekesistub. Kõik sõltub ka sellest, millised need firmad on, kes meile midagi annavad. Näiteks siis kui Venemaa piir läks kinni, andis meile üks firma 300 000 purki limonaadi. Teiselt firmalt, kes läks pankrotti, saime 200 000 topsikut hommikusöögi helbeid ... nii et vahel on kogused väga suured.


Üks, mida me aga kindlasti garanteerida ei saa, on see, et kõik inimesed saaksid samu kaupu. Kui meil on näiteks ainult kümme Rukkipala leiba ja järjekorras sada inimest, siis kõik seda leiba ei saa, aga kindlasti saavad nad mingisugust muud leiba.


Vahel arvavad inimesed, et kõige esimesed järjekorras saavad kõige paremad asjad, seega paljud tulevad juba kolm või neli tundi varem kohale. Tegelikult sõidab toitu kohale vedav auto kogu aeg ringi ja kuna me töötame kella kuueni, siis võib juhtuda, et näiteks kella viiene toiduauto toob kohale täiesti teistsuguse toidukauba, kui meil enne laos oli.


Kõige parema meelega näeksid inimesed oma toidupakkides kuuldatavasti aga näiteks kommi, liha ja piimatooteid, sest need on tavaliselt kallid. Paki makaroni suudab inimene ikka osta, aga kallimaid tooteid mitte, sellepärast oodataksegi, et need oleksid toidupakis.


Mis on teie arvates eesti inimese toimetulemise juures kõige suuremad murekohad? Hiljaaegu selgus, et isegi neljal kohal töötav inimene ei saa ilma toiduabita hakkama.


Eestis on palgad kahjuks väikesed ja tihti pole inimestel üldse kuskilt tööd võtta. Tallinnas on tööpakkumisi muidugi rohkem, aga Narvas ja näiteks ka Võrus mitte, seal on palgad veel väiksemad kui Tallinnas. Kui inimene saab näiteks miinimumpalka, mida on 500 eurot, ja peab sellest veel ära maksma korteri ja muud elamiskulud, mis teebki kokku täpselt 500 eurot, siis on selge, et ta ei saa omale toitu ega riideid lubada.


Kui peres on veel ka lapsed, võib olukord olla veelgi keerulisem. Ma võin öelda, et mõned inimesed elavad väga hästi, aga teistel  on jällegi väga raske. Kui vaadata üleüldist hinnataset Eestis, siis on selge, et elu ei ole odav, samas palgad on väikesed.


Kas ühiskonna suhtumine vaestesse inimestesse on muutunud või süüdistatakse neid endiselt selles, et nad on ise oma olukorras süüdi?


Inimeste suhtumine on kindlasti muutunud, aga ma arvan, et mitte veel piisavalt. Kunagine peaminister Andrus Ansip ütles ühes intervjuus ajakirjanikule, kui see küsis, kas toimetulekutoetust peaks tõstma – tollal oli see 60 eurot –, et nad joovad selle niikuinii maha, kui me ka neile rohkem anname. Peaminister suhtus siis niiviisi, et kõik vaesed inimesed on joodikud ja nad on oma olukorras ise süüdi. (Ansip märkis 2012. aastal riigikogu infotunnis, et väga paljudel juhtudel ei ole süvavaesuses elavate perede puhul pelgalt rahast abi, see ei jõua lasteni ja sellest ei saa abi ka täiskasvanud. Pigem vastupidi, pelk raha andmine kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit alkoholi ja muude pahede läbi, leidis ta – toim.)


Muidugi on ka joodikuid palju, aga nendel joodikutel on lapsed ja nad on ju inimesed. Kas see siis tähendab, et nad peaksid kõik ära surema?


Ma arvan, et siin peaks sotsiaalhoolekande üksused, heategevusorganisatsioonid ja ka riik rohkem abi pakkuma, sest Eesti inimesed ei kipu kiiresti abi küsima. Nad arvavad, et peavad ise hakkama saama, aga väga paljud ei saa.


Inimestel on muidugi ka eri probleemid, alati ei ole küsimus ainult rahas, palju on neid, kes on haiged või mõne puudega või suurtes võlgades või narkomaanid. Kahjuks on Eestis sotsiaalabi ikka veel nõrk. Ma näen probleemina ka seda, et vähe pakutakse inimestele abi, sest kui sa ise ei uuri ja ei küsi, ei tule seda keegi sulle pakkuma, aga nii ei ole õige.


Praegu tundub, et kõik inimesed kolivad kas Tallinnasse või Tartusse ja väiksemates kohtades läheb elu raskemaks – koole ja haiglaid pannakse kinni. Lõpuks elavad nendes kaugemates piirkondades vaid vanurid ja ega ka nendel pole raha, et kuhugi investeerida. Minu meelest on inimene riigi kõige tähtsam vara ja teda tuleb toetada.


Kas Eesti ettevõtted suudaksid töötajatele rohkem palka maksta?


Ma ei oska öelda, kas nad suudaksid või mitte, aga kui vaadata  näiteks kinnisvarasektorisse, siis tundub, et jälle on käes ehitusbuum. Vaadates korterite ostuhinda saab aru, et sinna sisse on palju kasumit pandud. Kuhu see kasum kõik läheb, ei tea keegi, sest ka töötaja saab sellest ainult ju mingi osa. Kuskil liigub väga palju kasumit.


Teine probleem on muidugi see, et Eesti on väga väike ja ka käibed näiteks kauplustel või maaletoojatel on siin väikesed  võrreldes Lääne-Euroopaga, aga hinnad pole sugugi madalamad, vaid pigem samal tasemel.


Kuidas on lood Eestis müüdava toidukaubaga, kas kõrged hinnad võivad olla üheks põhjuseks, miks inimesed hakkama ei saa?


Eestis on toit tõesti väga kallis. Euroopas on vast kaks või kolm riiki, kus toidu käibemaks on sama kõrge kui muudelt kaupadelt võetav käibemaks. Need riigid on lisaks Eestile Rootsi ja veel mõni. Hollandis on käibemaksuprotsent 18, aga näiteks toidukaupadelt võetav protsent vaid 6-8 ehk siis poole vähem. Eestis on see aga 20% kõikidelt kaupadelt, välja arvatud raamatud, mõningad ravimid ja teatripiletid – igatahes mitte toit. Samas on teada ka see, et Eestis toidukaupluste käibed ei ole väga suured.
Minu meelest on see väga kurb, et nii paljud inimesed on kogu aeg stressis, sest neil ei ole raha ja nad peavad ka toidukauplustes otsima pidevalt kõige soodsamaid pakkumisi, et kuidagi hakkama saada. Tihti näen ka ise toidukaupluses vanainimesi, kes otsivad kõige soodsamaid hindu ja lõpuks on nende tunniajase ostlemise tulemuseks üks leib, vorst ja piim, sest neil lihtsalt ei ole muuks raha.


Kas annetuskampaaniatel olete näinud, et annetab rohkem rikas inimene või see, kes on ise puudust kannatanud?


Mina olen näinud, et annetavad mõlemad. Näiteks Lasnamäe Prismas ja Rimis, kus meil on ka toidukogumise kampaaniad, annetavad inimesed väga palju, ja nad ei ole kindlasti mitte rikkad. Aga on ka inimesi, kes on rikkad ja ostavad toidupangale terve korvitäie süüa.


Olete toidupanka Eestis juhtinud selle loomise algusest alates – miks te seda tööd teete?


Mulle meeldib teha midagi, mis on ühiskonnale vajalik. Lisaks puudutas mind väga sügavalt, kui ma nägin majanduskriisi järgsel ajal Eesti peredes suurt paanikat. Ühel hetkel öeldi töötajale, et sa kas lähed koju või ma maksan sulle 400 eurot vähem palka kui enne.


Ma nägin, millises paanikas need pered olid, sest kõikidel oli lisaks vaja tasuda ka mingi pangalaen ja muud elamiskulud. Hollandis oli juba selleks ajaks väga palju toidupanku ja ma mõtlesin, et miks ei võiks seda ka Eestis teha. Küsisin heategevusorganisatsioonidelt ja ka omavalitsustelt, et kas te oleksite huvitatud sellise asja loomisest nagu toidupank, aga kõik vastasid ei. Minu küsimusele, et miks nii, vastasid nad, et Eesti on postkommunistlik riik ja sellised ettevõtmised siin ei töötaks. Mina olin aga kindlal seisukohal, et see töötaks ka Eestis, sest ma olin juba näinud, et Leedus toimis toidupank hästi. Pärast neid jutuajamisi otsustasingi seda ise tegema hakata.


Mida peaks vaesuse vähendamiseks ette võtma või jääb see alati ühiskonna osaks?


Vaesus on muidugi igal pool, kuigi Soomes, Rootsis ja Norras on seda kindlasti palju vähem kui Eestis. Ilmselgelt ei ole see küsimus, millest me kunagi lahti saaksime – aga kui näiteks Hollandis on inimene vaene ja tal läheb pesumasin katki, siis suudab ta vähemalt osta endale kasutatud pesumasina, kuid Eestis ei saa toimetulekutoetuse peal elav vaene inimene endale midagi sellist lubada. Euroopa Liidu hinnangul on minimaalse toidukorvi hind Eestis 140 eurot, mis on võrdne toimetulekutoetusega, seega inimesel ei jää raha üle millekski muuks. Kui oleks vaja uusi prille või hambaid, siis saab inimene loota ainult sellele, et omavalitsus toetab teda. Samas ei ole ka paljudel omavalitsustel sellisteks toetusteks raha ja tulemus ongi see, et inimesel lihtsalt ei ole prille või hambaid.


Kas Eesti ettevõtjad on helded toitu annetama või on ka söögikõlbliku toidu äraviskamine probleemiks?


Mõned ettevõtjad annavad väga palju ja mõned ei anna mitte midagi. Väga palju on meile juba kaheksa aastat andnud Prisma ja Rimi. Maaletoojatest näiteks Bambona, kes annab puu- ja juurvilja, palju on andnud ka Valio ja tasapisi hakkab rohkem andma Selver. Loomulikult on toidu annetamine protsess, mille osas ka meie ise peame rohkem tööd tegema.


Paljude Soome, Rootsi ja ka Ameerika firmade kultuuris kehtib reegel, et söögikõlblikku toitu ei tohi ära visata, sest see on nii ebaeetiline kui ka halb keskkonna jaoks. Teadlased on välja selgitanud, et ühe kilo toidu äraviskamine tekitab prügimäel kaks kilo CO2, mis on keskkonnale väga halb. Eriti veel riigis, kus toimetulekutoetus on 140 eurot. Tegelikult on Eestis väga palju tublisid firmasid, kes saavad aru, et inimestel on nende abi vaja.


Kas toidu annetamist saaks veelgi ergutada?


Ma arvan, et ka riik võiks omalt poolt rohkem teha. Näiteks Lääne-Euroopas on väga paljud seadused tehtud selleks, et stimuleerida firmasid toitu ära andma. Inglismaal, Prantsusmaal ja Itaalias on lausa keelatud söögikõlbliku toidu äraviskamine, kui inspektor peaks seda nägema, saab selle eest trahvi. Belgias on aga seadus, et poeketil peab enne kaupluse avamist olema tehtud heategevusorganisatsiooniga leping, et nad saaksid toitu ära anda.


Teine võimalus on tõsta prügiveo hinda, mis on Eestis väga odav, näiteks Inglismaal on prügivedu nii kallis, et firmal on odavam see lihtsalt ära anda.


Euroopas on firmade motiveerimiseks mitmeid seaduseid. Näiteks Leedus ja paljudes teistes Euroopa riikides saab ettevõte aasta lõpus mingisuguse protsendi raha tagasi summast, mida ta aasta jooksul on annetanud, ning firmad on sellest väga huvitatud.
Hollandis lubatakse muide toitu, mida kauplused ära annavad, ka sügavkülmutada, see annab sellele toidule tavaliselt kaks kuud lisatarvitamise aega. Selleks, et päästa mitusada tuhat kilo toitu, on Hollandis loodud taoline süsteem, sest nii saab säilitada näiteks väga head ja kallist liha. Seda kõike saab aga teha ainult siis, kui riik, poeketid ja veterinaar- ja toiduamet mõtlevad koos ja tahavad ühiselt midagi ära teha.


Kui mõelda näiteks selle peale, kui palju vett, jõusööta ja kõike muud kulub selleks, et seda ühte tükki veiseliha saada, siis on päris õudne mõelda, et ühel hetkel visatakse see lihtsalt minema.


Kas tulevikus suudetakse toidu raiskamist vähendada?


Euroopa Liit hakkab nõudma, et toidu raiskamine väheneks aastaks 2030 vähemalt 50%, mis tähendab, et ka Eesti riik peab hakkama midagi välja mõtlema ja kontrollima supermarketeid. Ehk et kui firma ei tee seda vabatahtlikult, siis tulevikus ta peab seda kohustuslikult tegema hakkama.


Ilmselt näen ma ennast ka viie või kümne aasta pärast veel toidupangas töötamas, kui ma midagi huvitavamat pole vahepeal leidnud. Alguses oli toidupanga loomine väga raske, aga nüüd on juba palju lihtsam. Mujal Eestis siiski mitte nii lihtne, sest ka toidupanga juhatajate palgad on alla miinimumi, nii et asju tuleb veel parandada.

 

 

 

Toidupank asub nüüd linnapoega ühes majas


• Toidupangast saavad abi inimesed, kes on esitanud abipalve oma linnaosa sotsiaalhoolekande osakonnale ja kelle osakond on pannud vastavasse nimekirja, mis on omakorda saadetud toidupanka


• Toidupangal puuduvad üldised lahtiolekuajad, sest iga sotsiaalhoolekande ameti poolt toidupangale saadetud abivajaja saab talle endale määratud kellaaja, millal toidupakile järele minna.


• Toidupanga uus aadress Tallinnas on Punane 48A, see asub Lasnamäe turu hoones lipoga ühes majas.


• Toidupank võtab annetusena vastu tarbimiskõlblikke toiduaineid, mis ei karda toatemperatuuril säilitamist, kauplustelt, hulgiladudelt, eraisikutelt ja tootjatelt.


• Toidupangale on võimalik nii ettevõtetel kui ka eraisikutel annetada kõiki vahendeid, mida toiduabi korraldamiseks igapäevaselt vaja. Peale toidu ka kõike tegevuseks vajalikku, nt laoruume, mööblit ja seadmeid, kontoritehnikat, transpordivahendeid ning kütust, toidukaste jne. Samuti on väga vajalikud rahalised annetused, sest kuna toidupankade töö seisneb suuresti just logistikas ja ladustamises, on kulutused laopindade rendile ja kaupa vedavate autode kütusele päris suured.


• Laekunud summasid kasutab toidupank tegevuskulude katteks. Toitu toidupangad üldjuhul ei osta, see saadakse kauplustest, tootjatelt jm.  Abivalmis ettevõtted saavad samuti organiseerida omaalgatuslikult toidupanga toetuseks annetusüritusi. Selleks tuleks eelnevalt toidupangaga ühendust võtta.

 

 

 

Igaüks saab puudustkannatajatele toitu annetada


Lisaks annetustele ootavad toidupangad kevadistel toidukogumispäevadel endale appi vabatahtlikke.


Toidupangad koguvad söögikraami 11. ja 12. mail Prisma, Rimi, Selveri, Maksimarketi, Konsumi ja Maxima kauplustes. Kevadistel toidukogumispäevadel annetatud toit hakkab jõudma puudust kannatavate peredeni juba kogumisele järgneval nädalal.


Annetada saab ka keskkonna armastanaidata.ee kaudu või helistades toidupanga annetustelefonidele. 2 euro annetamiseks saab helistada numbrile 900 9005 ja 8 euro annetamiseks 900 9010.


Toidupangad ootavad osalema ka enam kui 900 vabatahtlikku, kes peavad jagama kaupluse külastajatele flaiereid, võtma vastu toiduannetusi ja valmistama toidukaupa ette transpordiks. Vabatahtlikud tegutsevad toidupoodides mõlemal päeval kahes vahetuses. Esimesed vahetused algavad reedel kell 13 ja laupäeval kell 12.


Vabatahtlike registreerimiseks on avatud keskkond osale.toidupank.ee Registreerida saab ennast üksi, samuti enda kokku pandud rühmaga, näiteks sõprade, koolikaaslaste või kolleegidega. Registreerumiskeskkonnast leiab täpsemat infot vabatahtlike vahetuste kellaaegade ja osalevate kaupluste kohta.

3 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...