VIDEO! NÕUSTAJAD: Eakad tulevad kriisiaja ärevusega toime, abi vajavad noored

Inimeste hirm ja ärevus suurenevad ning kõnesid nõustajatele on üha rohkem, kirjeldavad praegust olukorda psühhoterapeut Eda Mölder ja kriisipsühholoog Mari Kolga. Nende sõnul aitavad praeguse kodusistumise ja üksindustundega paremini toime tulla käelised tegevused ning kasvõi sugupuu koostamine, milleks tuleb ka lähedastele helistada.

Pilt: Scanpix

VIDEO! NÕUSTAJAD: Eakad tulevad kriisiaja ärevusega toime, abi vajavad noored

Oliver Õunmaa

Inimeste hirm ja ärevus suurenevad ning kõnesid nõustajatele on üha rohkem, kirjeldavad praegust olukorda psühhoterapeut Eda Mölder ja kriisipsühholoog Mari Kolga. Nende sõnul aitavad praeguse kodusistumise ja üksindustundega paremini toime tulla käelised tegevused ning kasvõi sugupuu koostamine, milleks tuleb ka lähedastele helistada.

 

Pragune koroonakriis ja isolatsioon mõjuvad halvasti ka paljude inimeste vaimsele tervisele. Seepärast on linn koostöös MTÜ Eluliiniga avanud kriisiabi nõustamistelefoni, kust saab hingeabi iga päev. Pealinn uuris Eluliini juhatuse liikmelt, psühhoterapeut Eda Mölderilt ja MTÜ Mahena kriisinõustajalt Mari Kolgalt, kuidas praegune lähedastest ja armastatud tegevustest eemalolek inimestele mõjub ja mille üle nad kaebavad.

Kes praegusel kriisiajal kõige rohkem kannatavad?

Eda Mölder: Praegu on keerulised ajad ja inimesed vajavad abi. Olukorrale reageerivad rohkem need, kelle ohutunne ja ärevus on ka tavaolukorras suur, närvikava veidi nõrgem ning kes ei kannata seda pinget. Inimeste isiklikud sügavad probleemid, mida oleks vaja psühholoogi ja psühhoterapeudiga arutada, on praegu ootel, sest pole kohta, kus neist rääkida. Vastuvõtule keegi ei julge minna, sest see tähendab ühistranspordiga sõitmist, aga seda praegu kardetakse. Praegu pole jõudnud nõustamisele inimesed, keda see kriis kõige rohkem mõjutab. Nemad ehk satuvad meie juurde 4-6 kuu pärast, kui praeguse olukorra tagajärjed on juba käegakatsutavad. Praegu on inimesed veel ärevil või mures, aga me ei näe seni kõiki probleeme, mida kriis kaasa toob. Samas ka lihtsalt pereinimesed, kes veedavad nüüd aega tihedalt ja kogu aeg teistega koos, ei saa arutada oma pikaajalisi probleeme teiste kuuldes.

Inimesed, kellel on maal suvila ja maalapp, küsivad, et mis nende peenardest saab. Nad ei julge sõita bussiga ja rahva hulgas liikuda, aga samas elavad üle, et neil jääb mõni töö tegemata. Siinkohal peab mõtlema, mis on loobumise hind. Jah, kaks kotti kartulit jääb kasvatamata, aga sellega me kaitseme enda ja teiste tervist.  

Mari Kolga: Tihtipeale ongi tegu juba varasemate probleemidega, mis nüüd teravnenud. Kui peresuhetes on lahutuse teema olnud varemgi õhus, siis nüüd küsitakse juba konkreetsemalt, millega peaks lahutuse puhul arvestama ja kuidas see mõjub lastele. Esimesed paar nädalat pöördumisi nii palju ei olnud, kuid kriisi arenedes vajavad inimesed nõustajaid üha rohkem. Viimase paari nädalaga on pöördumiste arv tõusuteel. Asutuse juhid ja tööandjad soovivad nõustada oma eesliinitöötajaid. Muret tuntakse nii füüsilise kui ka vaimse tervise pärast, muretsetakse töö ja igapäevase hakkamasaamise pärast. See on ka üsna loomulik, sest kriisi teine-kolmas kuu ongi tavaliselt kõige raskemad taluda. Kerkivad esile varasemad kriisid, inimestele tulevad varasemad kogemused meelde, ja see on tõstnud pöördumiste arvu üle keskmise.

Psüühikahäiredki võivad kriisaja isolatsioonis süveneda. On neidki, kes kogevad ärevust nii tugevana, et see hakkab mõjutama igapäevaelu.

Kuidas pikk isolatsioonis viibimine inimestele mõjub?

Mölder: Inimene tahab teada mingeid tärmineid, millal ta midagi teeb ja kuidas planeerib. Praegu ei ole üldse võimalik midagi planeerida ega unistada. See on väga väsitav, sest inimene ei saa põgeneda reaalsusest ka tulevikus oodatavatesse ilusatesse hetkedesse. Kuna keegi ei tea, kaua see olukord kestab, ei mõista me, kas jookseme maratoni, on meil sprint või teeme tõkkejooksu. Meil tuleb pidevalt ette probleeme, mida me peame lahendama. Pered ja kodud on erinevad. Kõige raskem on inimestel, kes on päris üksinda ja kellelt lõigati ära kogu sotsiaalne võrgustik. See tähendab, et nad ei näe oma sugulasi ja sõpru, nad ei saa tegeleda asjadega, mis oli nende elu sisu. Ei saa käia ka kinos ja teatris. Üksikud inimesed kannatavad väga palju just sotsiaalse isolatsiooni all, mis kaua kestes võib viia depressioonini.

Kolga: Kriis ongi üks suur muutumine ja kohanemine, mis alati inimesi emotsionaalselt mõjutab. Kohanemisraskus on kriisiga toimetulekul võtmeteguriks. Kindlasti paneb kriis meid proovile. Kui kriisi ulatus ajas on teada, tulevad inimesed sellega paremini toime. Praegu mõjutab toimetulekut kõige rohkem teadmatus – millal eriolukord läbi saab, kas vanema töökoht säilib, millal laps taas kooli või lasteaeda saab. Inimesed tahavad elu planeerida, kuid praegu seda väga hästi teha ei saa. Väga tähtis on see, kas teame, millal eriolukord lõpeb, või ei tea. Inimene on kohanemisvõimeline ja harjub kõigega. Teadmatus, kas isolatsioon kestab kuu, kolm kuud või aasta, on raskem.

Kuidas sellest üksindustundest üle saada ja depressiooni ennetada?

Mölder: Inimene peab olema ise aktiivsem, lähedastega suhtlema, võtma ise kontakti, helistama, vestlema. Tuleb olla loominguline ja meie väljakujunenud rutiinidele tuleb leida sobilikud alternatiivid. Hobisid saab ümber kujundada. Sörkida võib ka rõdul lindi peal. Kui teatrisse minna ei saa, võib oma teatrihuviliste sõpradega teha kuskil suhtluskanalis grupi, vaadata mõnda etenduse salvestust ja siis koos selle üle arutada.

Kui keegi on tõesti oma kodus kinni, siis lihtne soovitus on hakata kasvõi sugupuud koostama ja selle jaoks andmeid kontrollima. Arhiivid on internetis kättesaadavad, kuid lisaks eeldab sugupuu koostamine paljude sugulastega nt telefoni teel suhtlemist. Miks mitte teha järeltulevatele põlvedele ära tore töö. 

Kolga (pildil): Kui ärevus on ikkagi väga suur ega maandu, aitab peenmotooriline tegevus. Sõrmedega tegutsemine näiteks. Kui inimene on endast väljas, nutab lohutamatult ega suuda vestelda, aitab kasvõi salvrätt. Selle mudimine ja rebimine leevendab ärevust ja pinget, misjärel on võimalik ka vestluseni jõuda. Käeline tegevus nagu kudumine, heegeldamine ja ehete meisterdamine on toeks. Kodus võiks oma varud välja otsida ja sellega tegeleda. Lastele näiteks legod, plastiliin ja pliiats. Nii saab kodus toredasti koos aega veeta. Mehedki tulevad oma pingetega paremini toime füüsilise tegevuse kaudu. Kas garaaži midagi remontima minnes või aiatöid tehes, kodu remontides. Seda ei tasu neile pahaks panna!

Kindlasti saab nüüd kodused ajaveetmise võimalused üles otsida. Lapsevanemad aga teinekord pingutavad seda kodust kvaliteetaega otsides üle. Ei tohi unustada, et on täitsa hästi, kui lapsel on vahel ka igav või ta ei tegelegi kogu aeg millegi ülimalt arendava või toredaga. Tuleks leida tasakaal kvaliteetaja veetmise ning puhkamise ja igavlemise vahel. Igavledes võib avastada huvitavaid lahendusi ja mõtteid iseenda seest, mida varem kiiretes argiaskeldustes pole olnud aega tähele panna.

Kui alguses rõõmustati, et eriolukord ja kodus töötamine ja õppimine on võimalus veeta oma perega aega koos, siis kas praegu tekib juba samadest nägudest tüdimus?

Mölder: Mõned esimesed päevad või nädalad ehk tunduski, et nüüd on tekkinud võimalus puhkuseks. Võis ju arvata, et käes on ideaalne olukord – lõpuks saab terve pere olla koos kodus. Tegelikult aga ei ole selline sundolukord meie tavapärane rutiin. Rutiinist välja tulemine ja ümber orienteerumine sõltub kõigist pereliikmetest ja igaüks ei suuda sellega toime tulla. Väga kerged on tekkima stress, vastuolud ja tülid. Kodus viibivatel pereinimestel on füüsiline ja psüühiline koormus väga suur. Eriti raske on neil, kel on erivajadusega või pidevalt hoolt vajav inimene peres. Perekond ei pruugi saada hinge tõmmata.

On ka peresid, mille liikmed on jäänud eri riikidesse toppama. Siis on mure ja hirm teise pärast väga suur, mõnede riikide kohta puudub info, mis seal tegelikult toimub. Näiteks ema muretseb oma 20ndates lapse pärast, kes õpib teises riigis, ja mehe pärast, kes töötab kolmandas riigis, ja koju enam keegi ei saa.

On ka peresid, mille liikmed peavad käima ikkagi tööl. Nemad muretsevad, et äkki toovad kuskilt viiruse koju. Seda eriti sis, kui mõni pereliige on riskirühmas, tal on nt kasvajad või immuunpuudulikkus.

Kolga: Kriisis saab liikuda mõlemas suunas. On peresid, kus suhted halvenevad, ja neid, kus kriisolukorras kokkuhoidmine kasvab. Ühelt poolt kogevad inimesed praegu, et kodus on nii palju teha, eriti kui on koolis käivad lapsed, kellega on kodukontori kõrvalt koos vaja õppida. Päris puhkeaega jääb vähemaks, see võib loomulikult tekitada tüdimust. Kui aga suudetakse perega moodustada tugev meeskond, aitab see kriisiga toime tulla. Head suhted lähevad kriisis paremaks ja halvad suhted lähevad halvemaks.

Vanematel on lisaks kodukontorile ka endisest veel suurem kohustus lapsi kodus õpetada-juhendada. Kuidas selle olukorraga paremini toime tulla?

Mölder: Eks pingeid tekitab seegi, et kodukontorisse ja -õppele jäämine nõuab ka tehnilist võimekust. Et kodus oleks piisava jõudlusega internet, et jätkuks kõigile sülearvuteid. Lisaks on vaja seda tehnilist poolt ette valmistada ja valmis sättida. Üks ema rääkis, et ta teeb oma tööd öösiti, sest tema kaks last vajavad õppimiseks arvutit.

Siinkohal peab arvestama, et vanemad on lastele eeskujuks. Kui vanemad suudavad teha kodus rahulikult tööd, teevad seda suure tõenäosusega nt köögilaua teises otsas ka lapsed. Just oleks kasulik teha tööd ja õppida samal ajal. Siis on peres kõigil samal ajal ka vaba aega. Oluline on hoida päevakava ja töödistsipliini paigas, sest nii on kergem hakkama saada. Ma ise töötan ka kodukontoris ja alustan oma päeva endiselt kell 9 hommikul. Samas kuulen, et inimestel, kes mulle helistavad, on ka kella 10 ja 11 ajal unine hääl. Kui inimestel on võimalik kuskilt lõdvemaks lasta, siis seda nad ka teevad. Samas, kui lasta asjad pikapeale anarhiasse, siis pereemal jooksebki varsti juhe kokku. Sest kodus on nüüd tõesti toimetamist palju rohkem – ühel ajal oma töö ja laste kool, koristamine ja söögitegemine.

Kodukontoris töötavatel vanematel tasuks küsida nõu neilt vanematelt, kes on juba varem kodukontoris töötanud.

Eriti raske on aga praegu tööl käivate vanemate lastel, nad peavad üksi hakkama saama. See tähendab ka vanematele topeltkoormust, sest vanemad peavad pärast tööd veel palju suuremal hulgal kooliülesanded üle vaatama. Kerge pole praegu kellelgi.  

Kas koduste pingete kuhjumine kergitab ka koduvägivalda ja alkoholipruukimist peredes?

Mölder: Jah. Igasugune stress, mis on ühiskonnas, jõuab ka kodudesse. Kui pinge muudkui kasvab, avaldub see depressioonis või agressioonis. Mõlemad seisundid on kooselu jaoks hukutavad.

Kuna inimesed kuhugi autoga ka ei sõida, on võimalik kodus alkoholi tarbida. Alkohol tõstab esialgu ehk tuju ja aitab lõõgastuda, aga pikas plaanis vaid süvendab probleeme. Rihmad lähevad lõdvemaks ja teistele halvasti ütlemised on kergemad tulema. Lastakse keelepaelad valla ja käed valla. Kui on tahtmine vastutusest ja kohustustest vabaneda ja need kellelegi teise kaela veeretada, siis alkohol annab selleks võimaluse.

Kolga: Jah, need teemad tasapisi kerkivad. Senised probleemid võimenduvad, nende üle on ka rohkem aega mõelda. Ammused konfliktid elustuvad ja kodusuhted võivad muutuda pingelisemaks. Mitte ainult abikaasade, vaid ka laste ja vanemate vahel. Pingeolukord puudutab peresiseste suhete kõrval ka läbisaamist lähedastega, kes ei ela meiega koos. Hea oleks esmalt endale tunnistada, et olen tõesti praeguses olukorras vihane. Seejärel mõelda läbi need põhjused, mis seda viha tekitavad. Millised neist põhjustest on need, millega ma saan midagi ette võtta, midagi muuta? Ja millest teisega asjalikult rääkida?

Sellised probleemid ei kerki kunagi esile kohe kriisi alguses, sest siis võtavad inimesed end kokku, soovides end pingutada, ja pingutavadki. Vägivalla- ja alkoholiprobleemid tulevad ajalise nihkega, kui pingutusest ollakse väsinud. Kogutakse ja kogutakse, kuni kumm lõhkeb. Esimene asi peakski siis olema vaadata, mis on pingete tekkimise tegelik põhjus ning kas ja kuidas võiks pingetekitaja muutuda. Tähtis on oma tundeid ausalt peegeldada ja kaaslasega neist avatult rääkida! Kui aga tegemist on juba füüsilise vägivallaga, tuleks muidugi helistada tel 112 ja kutsuda abi.

Kas on oht, et ka enesetapud sagenevad?

Mölder: Eelmine majanduskriis näitas, et suitsiidimõtted tõepoolest sagenevad. See oli väga massiline, kuid ei tähenda, et kõik mõtted tegudeni jõudsid. Inimesed kardavad tulevikus ees oodata võivaid ohte. Nad ei tea, kas nende ettevõte kaob, kas nad kaotavad oma sissetuleku või kodu. Ohutunne tundmatu tumeda tuleviku ees võib muutuda ühel hetkel nii hirmutavaks, et see jätab ka viirusehirmu tagaplaanile. See tekitab mõtteid, et ma parem loobun oma elust.  

Millist mõju avaldavad inimeste vaimsele seisundile koroonakriisiga kaasas käivad töötus ja majandusraskused?

Mölder: Praegu ei ole näha veel tööpuuduse tagajärgi, mis pereelus avalduksid, aga mõne aja pärast jõuab see kohale. Samas oleme kriisabi keskust pidanud 2001. aastast ja oleme näinud kümne aasta taguse kriisi mõjusid. Tookordne raske rahaline seis tekitas peredes tohtuid konflikte ja soove lahku minna. Samas ei olnud sellesama majandusliku olukorra tõttu võimalik suhteid lõpetada. Taolised lõpetamata jäänud suhted muutusid järjest närvesöövamaks ja agressiivsemaks. Probleemid lõppesid, kui kinnisvarahinnad jälle tõusid ja oli võimalik vahepeal tekkinud võlgadest lahti saada.      

Kolga: Majandusraskused on kindlasti selle kriisi üks olulisemaid küsimusi. Mure töö ja sissetuleku pärast, kuidas saavad laenud teenindatud ja lastele toit lauale, need praktilised küsimused kurnavad emotsionaalselt kõige rohkem. Küsimärgi ees on nii tööandjad kui töövõtjad – kuidas suudetakse kohanduda? Ettevõtjail tuleb olla eriti leidlik. Kas muutunud majanduslikus olukorras leitakse oma nišš ja suudetakse muuta oma toodet ja teenust nii, et see ära tasub.

Kuidas mõjub sunnitud kodusistumine pereliikmetele? Teismelised, kellele sõbrad ja nende arvamus väga oluline, ei kannata oma vanemaid peagi enam silmaotsaski?

Mölder: Kõik on pidanud loobuma oma rutiinidest. Ja 14-aastane noor ei tahagi enam nii väga oma vanemaid näha, vaid tunneb, et tal peaks olema vaat et täiskasvanu õigused. Teismeline tahab, et tal oleks oma väikesed saladused, ta ei peagi enam olema vanemale 100% läbi nähtav – tema ülesanne ongi täiskasvanuks saada. Samas tuleks noortel peres endiselt ka kohustusi kanda.

Tegelikult oleneb palju sellest, palju on perel füüsilist ruumi ja kas on võimalik mingigi eraldatus. Teismeliste "mina" on paraku tugevam kui "meie" ning kui nad ei saa privaatsust ja sõpradega suhtlemine on ka häiritud, siis võivad nad hakata end agressiivselt kehtestama. Sõbrad ja suhted on noorele olulised ja murdeealist ei saa panna olukorda, kus ta peab hakkama välja murdma liiga karmidest raamidest, mille vanemad talle on kehtestanud. Privaatsust saab anda ka, kui vanemad lähevad nt tunniks maja ümber jalutama. Vanemad võiksid olla mõistvad ja olukorrale loominguliselt läheneda. Lapsi vabalt välja lasta ei saa, sest võib-olla nad kogunevad kuhugi kampa ja levitavad viirust, aga täiskasvanutel on rohkem vastutustunnet ja nad oskavad rohkem ohte hinnata.

Ega noor saa ju lõputult ainult koolitööd ka teha. Kui tavaolukorras on vanemad seadnud lastele nutiseadme piiranguid, siis praegu tuleb lubada teismelisele mõõdukalt ka arvutis või telefonis sõpradega segamatult suhelda ja ühiseid veebitegevusi teha. Siin on muidugi jälle küsimus, kas murdeealine saab seda tõesti privaatselt teha või trügib mitu inimest ühe arvuti ümber.

Kuidas saab vanem teismelisega ühise keele leida?

Kolga: Tuleb aru saada konflikti põhjusest. Teismelisel võib kodus õppides tekkida olukordi, kus ta ei jaksa, saa ega taha. Ta tahaks hoopis sõpradega koos väljas käia. See on see koht, kus mina vanemana saan öelda, et ma mõistan seda, ja miks ka mitte oma samalaadseid tundeid lapsega jagada – minagi igatsen sõpradega välja minna, kuid praegu seda teha ei saa. Peame leidma kompromissi. Üks märksõna on siin empaatiline meel. Samas kui lapsel on paha tuju, ta on kurb ja vihane, trotsi täis ja pettunud, tahaks vanem need emotsioonid kohe ära võtta ja hajutada. Tegelikult laps peabki neid kogema ja tundma, vanem saab olla seal kõrval toeks, et need ei jääks püsivaks.

Mitte kaasa nuttes, küll aga kuulates ja tema tundeid vastu peegeldades. Mida noorem laps, seda raskem on tal sõnastada oma emotsiooni, mis tema käitumise taga on. Näiteks pettumus. Kui me selle sõna talle kätte anname, siis saab ta oma tunnetest märksa paremini aru. Kui vaja, võiks vanem olla kõrval ja lasta lapsel oma nutud lõpuni nutta.

Kuidas teie ise praegu lastega koos kodus töötades toime tulete?

Kolga: Jah, mul on lapsed kodus, teen kodutööd ja nagu suur osa Eesti inimesi, püüan ühildada meeldivat, kasulikku ja samas ka raskusi. On üks üliõpilane, põhikooliõpilane ja lasteaialaps. Nõustajana mõistan väga hästi neid lapsevanemaid, kel on praegu raske, sest olen ise nendega samas paadis. Tuleb oma peresüsteemi tugevused üles leida. Meie tugevus on, et üliõpilane on abiks põhikooliainete õpetamisel ja jagame omavahel ka teisi koduseid ülesandeid, nagu näiteks väiksemaga jalutamas käimine. See on meeskonnatöö.

Vanema roll on ka innustada ja kannustada. Kuid seda ei saa teha siis, kui laps on endast väljas. Peab tunnetama, millises seisundis laps on ja kas töötab innustamine või lohutamine. Mina oma tööpraktikas olen küll selgeks saanud, et enamasti on lapsevanem oma lapse kõige suurem ekspert, kes oskab lugeda ja mõista ka nähtamatut. Meie peres näiteks on teismelise ja lasteaiaealise koosmängimine mõnigi kord lõppenud tüliga, eriti kui tegemist on võistlusliku mänguga. Meil on kodus korvpallikorv seinal ja aeg-ajalt nad mängivad üks ühele. On selge, et noorem jääb oma võimete ja oskuste poolest alla vanemale, kes on ka korvpallitrennis käinud. Vanem jälle on väga kinni mängu reeglites, tahab mängida nii, nagu trennis on õpetatud. Ja eks võidusoov on mõlemas sees. Kui mäng jälle tüli või pisaratega lõppeb, on minu kui vanema ülesanne kummalegi selgitada teise poole seisukohti ja lapsi lepitada. Siin ei saa öelda, et sa oled vanem, lase nooremal võita, samas võib noorem mängust lõpuks üldse loobuda, kui alati kaotab. Siis tuleb leida selline mänguviis, kus mõlemal on võiduvõimalus. Ja tegelikult on ka väärikalt kaotamist oluline õppida.

Kuidas mõjub eraldatus üksi elavatele eakatele, kui nad ei tohi väljas ka käia? Kas neil tekib veelgi suurem hüljatuse tunne?

Mölder: Vanemad eakad inimesed on väga mõistlikud, sest nad on elanud üle palju hulle aegu. Nad mäletavad lapsepõlvest sõda, kolhooside algusaega ja hilisemast 1960ndate rahareformi ning 1990ndate algust, kui ressursid olid minimaalsed. Praegune isolatsioon ei tundugi nendele ehk kõige hullem. Pigem on neil praktilised mured: kas toit, ravimid ja abi on kättesaadavad. Kergelt dementne inimene, kes üldiselt saab eluga hakkama, vajab aeg-ajalt siiski hoolitsemist ja silma peal hoidmist. Samas on tal kõrge risk nakatuda. Abistajast ilma jäämise hirm ja hirm abistaja enda tervise pärast võib küll tekkida.   

Üksinduse all kannatavad pigem aktiivsemas eas eakad, kes on võib-olla alles hiljuti pensionile jäänud. Neil on lapsed suured ja lapselapsed ei tea kus. Sellepärast on nad harjunud ise endale meelepäraseid tegevusi otsima ja seltskonnas suhtlema, aga neil ei ole siis seda suhtlemist praegu piisavalt. Lastel on jälle oma tööasjade, perede ja muredega palju tegemist ja nad ei suuda oma vanematega palju rääkida. Samas võiksid nooremad inimesed seada eakamatele üles videosuhtluse ja õpetada seda kasutama.

Kolga: Nende jaoks, kes olid ennegi üksi ja väga seltskonnas ei käinud, pole see olukord midagi ebaharilikku. Pigem on küsimus neis eakais, kes olid harjunud palju ringi käima, näiteks laulukoorides või treeningutes, ja on nüüd surutud koju. Võiksime võtta aeg-ajalt telefoni kätte, küsida, kuidas neil läheb, ja ilmaasju arutada. Anda tunda, et tunneme neist puudust!

Kas ka haigusehirm, teadmatus võib praegu stressi põhjustada?

Mölder: Inimesed kardavad, et lähedased võivad haigestuda ja nad võivad kaotada enda jaoks olulisi inimesi. Hirmul on alati suured silmad.
Kolga: Ikka võib see olla stressi tekitav! Teadmatuses on raske otsuseid langetada. Eriti raske on praegust olukorda taluda riskirühma kuuluvail ja kõrge ärevustasemega inimestel. Iseenesest on ärevus loomulik reaktsioon, mida kogevad kõik. Küsimus on pigem selles, kuidas ärevusega toime tulla ja kuidas me sellesse suhtume. Kas võtame seda kui teatud olukorra loomulikku osa või tunneme selle ees hirmu? Kui liigitame ärevuse halbade tunnete valda, tuleme sellega ka raskemini toime. Tegelikult on ärevus samasugune emotsioon nagu kurbus ja rõõmgi. Pole midagi kummalist, kui ärevus näiteks peopesad niiskeks teeb. Teistel on samuti!

Kas on tõsi, et eestlane talub tegelikult isolatsiooni hästi, sest me olemegi sellised omaette hoidvad ja privaatsust hindavad inimesed?

Mölder: Jah, eestlane on harjunud olema rohkem eraldi. Leedukad arvavad näiteks, et see on eestlastel probleem, sest oksaraagu on väga kerge pooleks murda, aga katsu sa luuda pooleks murda. Tegelikult tuleb harjumus üksi hakkama saada ka praeguses situatsioonis kasuks. Kui Eesti talud asuvad hajali, mitte tee ääres ridamisi, ning me armastame ühissõidukis istuda teistest võimalikult kaugel, siis ilmselt sellel on põhjus. Eestlasel on oluline peremehetunne ja kontroll oma maatüki üle. Samuti on Eestis läbi ajaloo palju sõditud, meid on tabanud paljud haiguseepideemiad ning olnud situatsioone, kus naabrit ei saa usaldada. Eraldatus teistest on aidanud meil ellu jääda. Samas on eestlastel piisavalt distsipliini ja ühtsustunnet, et kui midagi tuleb koos teha, siis seda ka tehakse. Praegu võideldakse ühiselt siis koroona vastu, olles teistest eraldatud.

Eestlane on kriisides karastunud, keerulisem on noortel, kes on elanud mugavat elu. Psühholoogias on suur roll kogemusel.

Kas see kriis võiks meile ka midagi kasulikku õpetada ja mõni elumuutus võikski püsivaks muutuda?

Mölder: Me peame juba praegu kogu aeg sügavalt kaaluma, kumb on tähtsam, kas mina või meie. Kas tähtsam on minu enda soovid või see, et ma ei viiks nakkust teistele? Me oleme uues situatsioonis, kaks korda samasse jõkke ei saa astuda. Isegi kui piiranguid lõdvendatakse, siis elu ei pöördu samasse kohta tagasi, kus see enne pooleli jäi. Meil võib olla töökohtade kadu ja kuskil jätkuvad liikumispiirangud. Me ei saa reisida, kuhu tahaksime, ega suhelda kõigi inimestega, kes meile olulised. Plaane tehes tuleks lähtuda uuest reaalsusest.

Tõenäoliselt aga need mugavused, mille kriis on meile toonud – kasvõi senisest suuremal määral kodust töötamine ning toidu ja kaupade koju tellimine – jäävad. Meil on arenenud e-riik. Ettevõtted on nüüd kogenud, et miski ei kuku kokku, kui inimesed kodus töötavad. Ilmselt lubatakse rohkem kodutöö päevi. Isegi psühhoteraapias, kus inimlik kontakt on väga oluline, käivad arutlused, et ehk saab seda teha videosilla kaudu. Nii mõnelgi elualal on käimas revolutsioon.

Kolga: Loodetavasti on neid, kes on andnud endale lubaduse midagi häirivat oma elus püsivalt muuta, olgu see siis seotud töö- või peresuhetega. Igaüks võiks kriisi positiivsed ja negatiivsed aspektid enda jaoks läbi mõelda. Tormamisega pole olnud aega mõelda sellele, mis on päriselt oluline. Kas vaadata kriisi kahjutundega, et see on võtnud võimaluse laiemalt ringi käia, või tunda rõõmu oma lähedastega koos tegutsemisest. Minu koduhoov näiteks on üle mitme aasta päris korda saanud! 

MTÜ Eluliin pakub tallinlastele tasuta psühholoogilist kriisinõustamist

• Tallinna psühholoogilise kriisiabi tasuta nõustamistelefon 631  4300 on avatud iga päev kella 9-19 kuni riigis kehtestatud eriolukorra lõpuni. Nõustamine on konfidentsiaalne ja anonüümne. Iga päev kella 19-7 on avatud ka usaldustelefon 655 8088.

• Psühholoogid, psühhoterapeudid ja kriisinõustajad aitavad toime tulla õnnetusjuhtumite, lähedase inimese surma, vägivaldse peretüli, kaotuse, leina, lahutuse, perekonfliktide, tööstressi, muret tekitavate elusituatsioonide, kroonilise ülekoormatuse, stressi, töökaotusega kaasnev masenduse, suitsiidmõtete, depressiivsuse jt muredega.

• Abilinnapea Betina Beškina sõnul mõjutab praegune keeruline olukord kõiki, nii stabiilse sissetuleku kaotanud inimesi, eesliinitöötajaid kui ka isolatsioonis või kaugtöö tegijaid. "Ent me ei ole selles keerulises situatsioonis muredega üksi ja juhul, kui ei oska enam edasi minna, ulatavad abikäe oma ala spetsialistid," ütles Beškina. "Oleme tänulikud MTÜ Eluliini nõustajatele, et nad pakuvad Tallinna elanikele kriisinõustamist nüüd ka nädalavahetustel."

• Tallinn toetab MTÜ Eluliin tegevust aastas 75 000 euroga.

Laadimine...Laadimine...