ANDRES RAID: Miks peab ellu jääma vaid tugevam?

"Vägivaldsed noortejõugud on sellise ühiskonna sünnitis, kus igast kanalist rõhutatakse, et ellu jääb vahendeid valimata vaid tugevam. Nii konkureerivadki meil haiglad ja koolid, vanaemad ja vanaisad, ettevõtted ja kontorid," kirjutab saatejuht Andres Raid.

Pilt: Albert Truuväärt

ANDRES RAID: Miks peab ellu jääma vaid tugevam? (1)

Andres Raid, saatejuht

"Vägivaldsed noortejõugud on sellise ühiskonna sünnitis, kus igast kanalist rõhutatakse, et ellu jääb vahendeid valimata vaid tugevam. Nii konkureerivadki meil haiglad ja koolid, vanaemad ja vanaisad, ettevõtted ja kontorid," kirjutab saatejuht Andres Raid.

Senised avalikud ülesastumised vägivallatsevate noortejõukude teemal ei aita meid kujunenud olukorda karvavõrdki vähendada, ammugi mitte lahendada. Küll aga on need sõna- ja mõtteavaldused olnud enam kui kõnekad ühest aspektis – nimelt on üsna selge, et oleme ummikus. Eeskätt seetõttu, et kõik käsitlused on olnud lausa diletantlikud ja paistavad silma asjatundmatusega. Süüdistused on käinud seinast seina sõltuvalt süüdistaja positsioonist ühiskondlikus tööjaotuses – süüdi on sotsiaaltöötajad, süüdi on kodu, siis mingi salapärane "riik"... ja nii see aina absurdsemaks läheb. Probleemi määratlusest ja seoste otsimisest, ammugi siis leidmisest, on asi aga valgusaastate kaugusel. Miks nii?

Kus keskkonnas need noored ning nende vanemad kasvavad ja arenevad?! Siinkohal saavad määravaks ühiskondlikud ja omaks võetud hoiakud – koostöö asemel valitseb konkurents. Sõna "koostöö" on meie avalikus kõnepruugis säilinud vaid ühes kontekstis, ja see on sõjaline. Meil konkureerivad haiglad ja koolid, vanaemad ja vanaisad, ettevõtted ja kontorid. Ellu jääb vahendeid valimata tugevam, selle poole tuleb hoida ja seal on alati õigus. Seda kultiveeritakse sünnihetkest ja igast kõrist ning kanalist. Räägitakse mingitest salapärastest väärtustest, mis on küll läänelikud või natolikud ja mida määratleda ei oska isegi mingeid "väärtuskasvatuse" seminare korraldavad arvamusliidrid. Kus peenral või ämbris neid salapäraseid "väärtusi" kasvatatakse, jääbki selgusetuks. Kunagi pole nad aga üldinimlikud, sest väärtusõpetus on kadunud mitte ainult õppeprogrammidest, vaid ka mõistena siinse inimese ajust. See, et kas inimene kujuneb mingite väärtuste kandjaks või mitte, kõne all ei ole – mulje on, et kuskil kasvatatakse need väärtused valmis ja kuskil koolis kruvitakse vajadusel noorele külge. Samas on kõik suhteline – elame ju paljude poolt aktsepteeritud "tõejärgses ühiskonnas" – tänane tõde on homme juba vale ja vastupidi, normaalne ju!

 

Töö ainult töö pärast

Tõsiseks minnes ilmestab meie kasutatav keel üsna täpselt paljusid tendentse. Eetika valdkonda kuuluv sõnavara, näiteks labane, valelik, õilis, väärikas, aus, suuremeelne jne, on meil mitte kadumas, vaid juba kadunud. Üldkeeleteaduse sissejuhatavast kursusest TRÜ esimesel kursusel on väga hästi meeles, et kui kaob käibelt sõna, kaob mõne aja pärast peast ka mõiste.

Asi pole haisemas mitte ainult nimetatud valdkonna keelekasutuse osas. Meil räägitakse palju, kuid ei öelda midagi. Eesmärgid ja vahendid on totaalselt sassis – näitena kas või seegi, et kõik programmilised tegevused (parandamine, tõstmine, muutmine, arendamine jne) saavad olla vaid vahendiks millegi saavutamisel! Tammsaare hoiatas töö kui eesmärgi eest juba ammu, tegi selle meile suisa puust ja punasest ette, kuid asjata. Töö töö pärast on vaatamata kogu idee jaburusele taas norm. Kõik räägivad ühiskonnas lakkamatult kõikvõimalikest "uuringutest" olukorras, kus uuringuid enam ammu ei korraldata ja puudub isegi nende läbiviimiseks vajalik akadeemiline ettevalmistus! Kuidas see võimalik on? Lihtne ju – ühed ei tea, mida tellivad, teised teevad "midagi", ja kui tellija sellega rahul on ning selle eest rikkalikult maksab, no miks siis ka mitte! Massimeedia toidab seda protsessi ülima intensiivsuse ja muuseas ka efektiivsusega – mida edukam ollakse, seda suuremat raha on võimalik "sponsoritelt" (metseenlus pole enam ammu aktuaalne, isegi mõiste juba enamikule tundmatu) ja reklaamiandjatelt küsida. Mis selle kõigega kaasneb, pole oluline, ja sotsiaalne efekt on meile tundmatu suurus.

Koolil on selles kõiges üsna marginaalne roll, sest inimese hoiakud kujunevad suuresti välja juba enne kooli. Lühidalt – kõik mittesüsteemsed lahendused ei saa põhimõtteliselt olla efektiivsed. Alustama peaks ausast tõdemusest: vaatamata kõikvõimalikele edulugudele ja raisatud ajale ning rahale pole senised "meetmed" edukaks osutunud. Pigem vastupidi – aga petlik õnne- ja edutunne peab noorele jääma ka totaalse läbikukkumise korral.

 

Lõputu imiteerimine

Mida siis teha? Tuleks selgeks teha inimese mõiste. Tajun juba ohet "hakkab pihta!", kuid paraku selleta ei saa. Inimene ei pea olema pelgalt vahend või ressurss, teda iseloomustab mitmekesisus. Inimene on nii indiviid kui isiksus, rollide kogum, ühiskonna liige ja kultuuri kandja, ja siit võiks pikalt jätkata. Kui sellest aru ei saa, pole võimalik lahendust leida.

Vaja oleks teha selgeks, mis asi on see keskkond, kus me kõik eksisteerime. See on ju nii tehis- kui ka looduskeskkond, füüsiline, vaimne, sotsiaalne jne. Tuleks selgeks teha tegevus- ja tunnetussüsteemid ja lõppude lõpuks see imeasi – sotsiaalne fenomen. See viimane pole paraku Eesti parlamendis kõne all olnudki. Tegemist ei ole sfääriga, kus aidatakse neid, kes ühel või teisel põhjusel endaga toime ei suuda tulla. Tegemist on tõesti mittemateriaalse sfääriga!

On ülimalt oluline mõista ja aru saada, kus me koos kõigi rohkem ja vähem vägivaldsete noorte, ilusate ja mitte nii väga ilusate, jõukamate ja vaesematega, nooremate ja vanematega jne elame. Kas elame situatsioonis, kus oleme valikute ees, või oleme sundsituatsioonis – teed nii nagu kästud! Või veel hullem – absurdses situatsioonis, kus tee, mis tahad, paremaks ikka ei lähe. On eluliselt tähtis, kas elame tegelikus ja stabiilses keskkonnas või näilises ja labiilses?! See ongi ju pilt sellest, kuidas ühed mängivad õpetamist ja teised õppimist, juubelile minnakse vastikustundega, kuid naeratades, ühed imiteerivad valitsemist ja teised allumist...

Lapsed on nutikamad, kui arvata oskame. Nad hammustavad selle süsteemi läbi, kohanduvad välgukiirusel ja nüüd seisame kujuneda lastud või isegi pahatahtlikult kujundatud olude ees. Ja pange tähele – selgituste asemel on juba ammu õigustused, põhjenduste asemel presentatsioonid. Vahe on oluline. Samas olgem moodsad – mis seal vahet on, kas Anubis või canabis! Aeg oleks korraldama hakata teadmiste festivali, see tähendab, et arvamusliidrid võiksid ruumi teha teadmistele. Ilma nendeta teevad seda kõike teised meie eest ja meie huvide ja ikka veel säilinud unelmatega pole neil mingit huvi ega soovi arvestada.

 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...