GALERII! Linnapea Mihhail Kõlvart: peamiseks filmiuudiseks ei peaks olema mitte Hollywoodi filmivõtted vaid kodumaise filmi võtted Tallinnas

Tallinnast oleks justkui saanud suvine filmipealinn. Alles lõppesid Hollywoodi režissöör Christopher Nolani filmi “Tenet” võtted, kui juba 30. juulil hakata väntama kodumaist spioonipõnevikku “O2”.

Pilt: Mats Õun

GALERII! Linnapea Mihhail Kõlvart: peamiseks filmiuudiseks ei peaks olema mitte Hollywoodi filmivõtted vaid kodumaise filmi võtted Tallinnas

Meelis Piller

Tallinnast oleks justkui saanud suvine filmipealinn. Alles lõppesid Hollywoodi režissöör Christopher Nolani filmi “Tenet” võtted, kui juba 30. juulil hakata väntama kodumaist spioonipõnevikku “O2”.

41images

"O2" valmib Eesti, Soome, Läti ja Leedu koostöös ning võtted toimuvad lisaks Tallinnale ka Tartus, Narvas, Helsingis ja Vilniuses. Filmi režissöör on Margus Paju, kes debüteeris täispika mängufilmiga “Supilinna salaselts” kolm aastat tagasi.

“Tallinn on väga populaarne koht, ning filmivõtted toimuvad peaaegu igal aasta,” räägib Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart. Kõlvart rääkis, et kuigi sel aastal oli peamiseks uudiseks Christopher Nolani film, siis tegelikult peaks peamiseks uudiseks olema kodumaine film.

“O2" peaosatäitja on Priit Võigemast, kes kehastab luureohvitser Feliks Kangurit.

Castingul Võigemast osalema ei pidanud. “Castingu tavaliselt väga hästi ei õnnestu,” naerab Võigemast. “Minu meelest ei ole see kellegi jaoks mugav situatsioon.”

Enne rolli vastuvõtmist palub Võigemast alati stsenaariumit lugeda. “Päris niimoodi põrsast kotis ikkagi ei osta,” selgitab näitleja. “Aga lugesin stsenaariumi läbi, see ei olnud küll viimane draft, viimane variant, aga aimu sai ikkagi, et mis ta kujutab endast ja kui tõsiselt plaanis on.” 

“Film viib meid 39. aasta suve lõppu-sügisesse, Eesti sõjaväeluurejaoskonda,” valgustab režissöör Paju filmi temaatikat. Teise maailmasõja eel tehakse Eesti luureohvitserile ülesandeks tabada luure sees tegutsev reetur. “Me püüame vaadata neid sündmusi, mida kõik kuidagi teame, teisest vaatenurgast kui poliitikute ja otsustajate vaatenurk,” räägib Paju. “Me püüame seda vaadata läbi nende meeste silmade, kes pidid sellega hakkama saama ja oma parima tegema.”

Film on omaoodi ajalooline fiktsioon. “Selleks, et filmis rääkida päris asjadest, pead sa ikkagi mingi üldistuse tegema, selles mõttes on film kunstiline,” selgitab režissöör. “Kui Tiit Aleksejev alguses kirjutama hakkas, siis ta lõi selle meie väljamõeldud tegelase – Felix Kanguri ja me hakkasime otsima sellele filmile lõppu, mis kuidagi jutustaks millestki, mis 1939. aastal õigesti ja või hästi tehti, sest me kõik teame, kui halvasti siis läks.”

Seda lugu otsides sattusid autorid ühe päriselt tegutsenud mehe peale, kes oli raadioluuraja Olev Õun. “Tema panuse ja loo põhjal me Feliksit edasi omakorda tuunisime.”

2,2 miljoni eurose eelarvega filmi võtete raames püütakse võtteplatsidel anda linnale võimalikult autentne ajalooline välimus. 

Teisel võttepäeval said huvilised näha Tõnismäel hulka, pea tuliuue välimusega autentseid 30. aastate autosid. “Eestis on vanade autode huvilisi omajagu, nii et selles mõttes nad on olemas ja entusiastid on ka rõõmuga nõus võtetest ja asjadest osa võtma,” räägib Paju ja selgitab, et esimeseks valikuks autode puhul oli õige aasta. “Selge on see, et tänavapilti luues ei võta me aluseks ainult seda, et me oleme 39. aastas ja siis kõik autod on 30. lõpust pärit. Toonane tänavapilt Tallinnas oli kindlasti selline, et väga suure massi sõidukitest moodustasid pigem sellised tõldautod ja 20. aastate autod. On raske, aga kõigi entusiastide abiga tehtav.”

Linnapilti luues on autorid läbi vaadanud hulganisti vanu fotosid ja läbi selle neid autosid ka valinud. “Ma julgeks küll öelda, et selline Citroen nagu see Feliksi ja Toomase auto on, siin tänavatel ringi vuras.”

Ka näitlejad peavad arvestama sellega, et nad ei ole tänapäevas. “Selles mõttes peab jälgima jah, siin ju inimesi ümberringi, kes tegelevad sellega, et kõik püsiksid ajastus,” räägib Võigemast.

Teadaolevalt taasluuakse filmi tarbeks kunagi kolmekümnendail aastail Kaarli puiesteel asunud tenniseväljakud.

“Siin filmis on üks stseen, kus tegelane, keda mina mängin, peab mängima tennist, aga tennist mängitakse tänapäeval natuke teistmoodi kui 39. aastal,” räägib Võigemast. “Ka see on asi, millele juhitakse tähelepanu. Näiteks tagantkätt ei löödud kahe käega, vaid ühe käega, nagu Federer.”

Näitlejate kõnemaneeri dikteerib tekst. “Seal on jälgitud, et ei oleks mingisuguseid tänapäevaseid manerisme ja muud siukest asja,” ütleb Võigemast.

“Karakter tundus selles mõttes põnev, et ei ole õnnestunud ennem ühtegi luurajat mängida. 

Ja luuraja luurajaks, aga tal on päris huvitav taustalugu ja ka see areng on huvitav, kuhu ta lõpuks jõuab,” jääb Võigemast salapäraseks.

Filmi tegemiseks on arvestatud 43 võttepäeva ning ekraanile peaks “O2” jõudma järgmise aasta sügisel.

Laadimine...Laadimine...