JUHTKIRI: Inimesed sõdurisinelis

Jüripäeval, 23. aprillil, tähistati taas veteranipäeva, ehkki praeguse ajaga sobivalt vaikselt. See päev on mõeldud sõjaväelastele ja nende peredele, kes käinud välismissioonidel – nõnda nagu ametlikult väljendatakse, tõstmas "Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust". 

Pilt: Albert Truuväärt/ Foto on illustreeriv

JUHTKIRI: Inimesed sõdurisinelis

Virkko Lepassalu

Jüripäeval, 23. aprillil, tähistati taas veteranipäeva, ehkki praeguse ajaga sobivalt vaikselt. See päev on mõeldud sõjaväelastele ja nende peredele, kes käinud välismissioonidel – nõnda nagu ametlikult väljendatakse, tõstmas "Eesti julgeolekut ja rahvusvahelist tõsiseltvõetavust". 

Samas võiks see päev olla pisutki pühendatud nendele eestlastele, kes käinud läbi eelmise suure sõja – ükskõik kummal poolel rindejoont. Lahkunutele ja elus olevatele. Kes säilitasid vaatamata katsumustele elujõu, optimismi, suutes luua pered. Kel jagus vaimu ja väge õpetada, rajada ja katsetada.

Kui Juhan Peegel kirjutas oma "Ma langesin esimesel sõjasuvel" (1979), lõi ta niivõrd inimliku ja sõjavastase teose, et see peaks tänapäevalgi kuuluma iga Eesti kaitseväelase kohustusliku kirjanduse hulka. Teisel pool rindejoont  sõdinud ja pärast sõda Ühendriikidesse emigreerunud Endel Uiga on paljuski Peegliga sama masti mees. Näiteks oma vaadetes Eestile ajaloo tormides. Samuti oma sõjavastasuses, või ka ideoloogiavabas suhtumises sõjasse, nähes selle taga ennekõike meeletut tragöödiat.

Oma jõu on sellised katsumustele vastu pidanud mehed tavaliselt ammutanud juurtest, mis asuvad kusagil Eesti külade põlistaludes. Nõukogude ajast mäletatakse, kuidas paljud vastaspoolel teeninud väiksemates seltskondades meenutamiseks ikka aeg-ajalt kokku said.

Nende võidud seisnesid haamri ja alasi vahelisel kodumaal sündinutena milleski muus kui lahingutes või sõjas. Olenemata, kas elati Eestis või välis-Eestis. Panuses perekonda, eestluse hoidmises aja keerdkäikudes, õpetamises. Elavas eeskujus. Kui veteranipäeva statuut räägib rahvusvahelise tõsiseltvõetavuse tõstmisest, siis kasvõi Endel Uiga on seda Ühendriikides oma raadiotehnika uuringutega küllaga teinud. Ta on ennekõike olnud eestlane – nii kolleegide kui ka õpilaste jaoks – ja alles seejärel ameeriklane. Mõnegi kaasemigrandi jaoks oli järjestus pigem vastupidine. 102-aastane Endel on Eesti vanim elusolev reservohvitser, aastast 1935.

Tänapäeva kriisid on laiahaardelisemad kui sõjad ning levivad kiiremini. Sageli räägitakse võitlusest koroonaviirusega. Siiski ei saa me vähimalgi määral võrrelda  päris sõja läbi teinute või n-ö kuumades punktides teeninute katsumusi praeguste niinimetatud kannatustega, mida me peame taluma seoses eriolukorraga. Samas oleks meil veteranidelt seoses koroonakriisiga palju õppida. Ennekõike inimlikkust, kannatlikkust ja oskust kaasinimesi aidata. Samuti teadmist, et kõige pimedam on öö ikka enne koitu.

Laadimine...Laadimine...