JUHTKIRI: Ka väikerahvas võib olla suur

Klõpsasin telekapuldi nuppu, et jõuda ühele klassikakanalile. Tahtsin müra asemel midagi, mis rahustaks. Kanalil mängisid Berliini filharmoonikud ja dirigendipuldis polnud keegi muu kui meie oma Neeme Järvi. Loo lõppedes kõlanud aplausi ajal mõtlesin, kas see on ikka päris tavaline, et Eesti dirigent juhatab parajasti siis, kui sa klassikakanali avad. Muidugi oli see juhus, kuid kõnekas.

Pilt: Albert Truuväärt

JUHTKIRI: Ka väikerahvas võib olla suur

Ivo Karlep

Klõpsasin telekapuldi nuppu, et jõuda ühele klassikakanalile. Tahtsin müra asemel midagi, mis rahustaks. Kanalil mängisid Berliini filharmoonikud ja dirigendipuldis polnud keegi muu kui meie oma Neeme Järvi. Loo lõppedes kõlanud aplausi ajal mõtlesin, kas see on ikka päris tavaline, et Eesti dirigent juhatab parajasti siis, kui sa klassikakanali avad. Muidugi oli see juhus, kuid kõnekas.

Teine kord räägiti ühes rahvusvahelises uudistekanalis Tallinna tasuta transpordist. Üsna heas, mitte haukuvas-ilkuvas stiilis, nagu Eesti meedias tavaks. Meid tuntaksegi Neeme Järvi ja tasuta busside-trammide kaudu, võib nende televaatajakogemuste põhjal järelduse teha. Kui üldse juhusliku nupule vajutamise põhjal mingeid põhjapanevaid üldistusi teha tohib. Väga paljud on öelnud, et tulevad Eestisse, kuna siit on pärit sellised kuulsad heliloojad nagu Arvo Pärt ja dirigendid nagu Neeme Järvi. Nad tahavad teada, mis maa see on, kus sellised mehed on üles kasvanud. Ja nüüd on meil ka tramm, mis kannab maailmadirigendi nime. Maestro ise ei punninud sugugi vastu, et pannakse käima temanimeline tramm, mis tuletab tallinlastele ning meie külalistele meelde, et just siin linnas on sündinud ja elanud ning töötab praegugi mees, kes on plaadistanud kõige rohkem maailmas enda poolt juhatatud klassikalist muusikat.


See on täiesti loomulik, et me pöörame tähelepanu nendele, kes midagi on saavutanud ning seejuures ka ühist asja ajanud. Neeme Järvi on igal pool rõhutanud oma päritolu ega häbene seda. Samas vuravad Kadrioru majast, kus maestro kunagi elas, mööda ka meie kuulsate juhtide nimelised trammid.  Päts, Laidoner, Poska ja teised, kelle auks Kadrioru liini retrotrammid on nime saanud, ajasid samuti meie ühist asja. Ja seepärast sobivad nad ka hästi ühissõidukitega, millega paljud meist tõttavad ikka seda ühist asja ajama.


Vaatan hommikul peatuses seistes neid sadu kalleid autosid, milles istub ainult juht üksi, ja mõtlen, et meie inimesed on ikka väga egoistliku loomusega. Autojoru on pikk ja venib teosammul. Aga meie ühise asja ajajatele pühendatud trammid tuiskavad neist uhkelt mööda. Kas me ei oskagi enam ühist asja ajada, nagu need mehed, kelle nimed on pandud trammidele? Kas me suudame mõelda nii, nagu maailmadirigent Neeme Järvi, et Eesti ei tohi mingil juhul muutuda keskpäraste inimeste mahajäänud kolkaks?  Tema siht on oma  töö ja visadusega kogu maailmale näidata, et Eestist sirguvad need, kes suudavad võita ja olla maailma parimatega ühel joonel. Et teha lõpp kolkamentaliteedile, peaksime kõik järgima maailmatasemele jõudnute nõuannet – tule välja oma karbist, tee enda kallal palju tööd ning jaga kõike teistega.

Laadimine...Laadimine...