JUHTKIRI: Kes kardab rääkida kõrgkorruptsioonist?

Korruptsiooniuurijad teevad vahet tänava- ja kõrgkorruptsioonil. Tallinnas ilmnenud korruptsioonijuhtumid liigituvad sisuliselt tänavakorruptsiooniks. Näiteks juhtum, kus Sõle spordikeskuse juhtivtöötaja olevat parema trenniaja andmiseks ühelt klubijuhatajalt altkäemaksu norinud. Muidugi on raske pidada kõrgkuritegevuseks ka linnatranspordis toimunut, kus üks tegelane olevat varuosade, remondi ja bussiostuhangetega susserdanud.

Pilt: Scanpix

JUHTKIRI: Kes kardab rääkida kõrgkorruptsioonist?

Virkko Lepassalu

Korruptsiooniuurijad teevad vahet tänava- ja kõrgkorruptsioonil. Tallinnas ilmnenud korruptsioonijuhtumid liigituvad sisuliselt tänavakorruptsiooniks. Näiteks juhtum, kus Sõle spordikeskuse juhtivtöötaja olevat parema trenniaja andmiseks ühelt klubijuhatajalt altkäemaksu norinud. Muidugi on raske pidada kõrgkuritegevuseks ka linnatranspordis toimunut, kus üks tegelane olevat varuosade, remondi ja bussiostuhangetega susserdanud.

Mõistagi on üheks kõrgkorruptsiooni tunnuseks seotus tähtsate võimukandjate, äritegelaste või riigiametnikega ehk siis tõeliste otsustajate või niiditõmbajatega. Eesti ühiskonnas on selles mõttes vaatenurgad pisut nihkes: kuigi ka nn tänavakorruptsioon on kindlasti väga taunitav, väljajuurimisele kuuluv ning paha-paha, suundubki meedia  ning sealtkaudu ühiskonna enamuse tähelepanu peamiselt just sellele. Kuna peavoolumeedia toetab kindlaid poliitilisi sümpaatiaid, siis nähakse näiteks Tallinna korruptsioonijuhtumite võimendamisel ja nende kujutamisel justnagu kõrgkorruptsioonina valimiseelset poliitilist kasu.


Tegelikust kõrgkorruptsioonist räägitakse aga üsna harva. Selle pealt on meedial ka keeruline raha teenida, sest need teemad omakorda ongi ebaseksikalt keerulised. Teiseks on sellega tavaliselt seotud mõjukad äriringkonnad, mis omakorda seotud reklaamiandjatega. Põhjusi võiks nimetada veelgi. Kuid suurema osa ühiskonna, sealhulgas meedia ja poliitikute aur ei peaks siiski kuluma selgitamisele, miks mõni spordikeskuse tegelane tahtis mõni tuhat eurot altkäemaksu. Seda enam, et vastused on primitiivselt lihtsad. Ka just praegu toimub maailmas ilmselt miljardeid tänava tasemel altkäemaksu küsimisi ja andmisi. Pigem võiks püüda klaarida, kuidas sai suhteliselt lühikese aja ehk 2011-2016 jooksul läbida Eesti pankasid, transiidina endise N Liidu maadest läände, 10 miljardi ehk Eesti riigieelarve suurusjärgus kahtlast raha. Ja mida ette võtta, et see taas ei toimuks. Siin ei ole lihtsaid vastuseid, kuid neid oleks hädasti tarvis.


Kõrgkorruptsioonist võib tuua palju näiteid: markantseim neist muidugi VEB-fond, lähemast minevikust aga Tallinna Sadam. Kõrgkorruptsiooni eristab nn tänavakorruptsioonist mõistagi, et see mõjutab meie riiki rahvusvahelisel tasemel. Mõjutab ennekõike majandust, sest näiteks rahapesu puhul on Eestil ja Lätil juba praegu rahvusvaheliselt üsna halb maitse juures. Lisandub julgeolek: me ei tea, mis hinna eest keegi mingeid teeneid on osutanud. Kui Äripäev kirjutas hiljuti Eestis tegutsevast ja riiulifirmasid vahendavast ettevõttest, kelle eest hoiatab rahvusvaheliselt Briti finantsinspektsioon, siis mõistagi väärib uurimist, kelle huvides oleks ikkagi Eesti muutmine millegi Küprose- või Panama-laadseks.


Kui aga tulla veel tagasi tänavakorruptsiooni juurde, millega tavainimene võib otseselt kokku puutuda, siis justiitsministeeriumi uuringu järgi on kõige suurem risk korruptsiooniga kokku puutuda meditsiinis. Seejärel autode tehnoülevaatustel, haridussüsteemis ja politseis. Omavalitsuste korruptsioonitaset on selle uuringu raames korraldatud küsitluses hinnatud üheks madalamaks: sellega on kokku puutunud 3% küsitletutest.

Laadimine...Laadimine...