JUHTKIRI: Kes lämmatab sõnavabadust?

Praegu räägitakse suurest ohust sõna- ja ajakirjandusvabadusele, ent kui heita pilk minevikku, siis nähtub, et sel teemal on tegelikult piike murtud ka varem. Ajakirjandus, mis deklaratiivses plaanis on Eestis justkui vaba, on alati teataval määral peegeldanud omanike poliitilist meelsust. Samas on seda alati eitatud, kuigi enne valimisi on lehed andnud lausa konkreetseid suuniseid, millise erakonna poolt hääletada.

Pilt: Scanpix/ Foto on illustreeriv

JUHTKIRI: Kes lämmatab sõnavabadust?

Maarja-Liis Arujärv

Praegu räägitakse suurest ohust sõna- ja ajakirjandusvabadusele, ent kui heita pilk minevikku, siis nähtub, et sel teemal on tegelikult piike murtud ka varem. Ajakirjandus, mis deklaratiivses plaanis on Eestis justkui vaba, on alati teataval määral peegeldanud omanike poliitilist meelsust. Samas on seda alati eitatud, kuigi enne valimisi on lehed andnud lausa konkreetseid suuniseid, millise erakonna poolt hääletada.

Kui äsja kirjutas Õhtuleht sellest, kuidas Eesti Meedia omanik Margus Linnamägi suitsetab Postimehest välja selle omaaegse juhi Mart Kadastiku vaimu, rajamaks teed konservatiivsematele ilmavaatele, siis kas Kadastik ei ajanud lehes samuti selget n-ö oma poliitikat? Eriti naljakas on näiteks viimase memuaaridest lugeda, kuidas ta kirjeldas omaaegse konkurendi ehk Õhtulehe peatoimetaja Norra välisomanikele saadetud kirja nõudmisega, et Kadastiku hoole all ilmuvas Sõnumilehes lõpetataks president Lennart Meri skandaalse majaehituse kajastamine. See olnud selge ajakirjandusvabaduse riive. Aga eks pada sõimab ikka katelt...


2005. aastal kirjutasid viie erakonna peasekretärid Postimehe välisomanikule lausa pika kirja, milles ajalehte süüdistati liigses Reformierakonna lembuses ja kallutatuses. Seega süüdistused teemal, et meedia on malakaks poliitiliste vastaste nottimisel ja vahendiks "õigete" vaadete levitamisel ehk sisuliselt sõnavabaduse lämmatamisel ikka väga pika habemega.


Meediaõppejõud Raivo Palmaru ütles aastaid tagasi ühes intervjuus Pealinnale tabavalt, et Eesti meedia on kui rotveiler, mis võib ka inimese tappa. "Meie meediakriitilisus on kummaliselt valikuline," rõhutas ta. "Demokraatia valvekoera asemel näeme pigem rotveilerit, kes liputab "omadele" saba ja uriseb "võõraste" peale. Vaba ajakirjandus on seotud kindlate väärtuste ja praktikatega nagu objektiivsus, erapooletus, sõltumatus, tasakaalustatus, oma arvamuse välistamine jms. On ka teistsugune traditsioon, mis peab ajakirjanikku propagandistiks, kelle roll on väsimatult propageerida õigeid ideid ja poliitilisi jõude. Eesti ajakirjanduskultuuris on see traditsioon tugev. Lisaks tõlgendab ajakirjandus igat kriitikanooti enda aadressil kui kommunismi kuulutamist ja demokraatia saboteerimist."


Kõige absurdsem on asja juures see, kuidas EKRE siunab kogu aeg nn vasakliberaalset ajakirjandust, kui tegelikult on Eesti ajakirjanduses pikka aega domineerinud just paremliberaalne ideoloogia.


Meediaõppejõud Epp Lauk on küsinud: "Kui meedia kontrollib ja kritiseerib kõiki ja kõike, siis kes kontrollib meediat?" Ta sõnul ei saa meedias toimuv olla vaid kitsa ringkonna siseasi – siin on igaühel õigus kaasa rääkida. Lauk on ka toonitanud, et kui peatoimetajad saavad otsustada, kellest tohib või ei tohi kriitiliselt kirjutada, pole sõnavabadusega kõik korras. Teisalt on toimetuse juhil loomulikult õigus valida töötajaid, nagu ka väljaande stiili ja temaatikat.


Ajakirjanike Vilja Kiisleri ja Ahto Lobjakase meediast kärarikka lahkumise taustal peaksime avalikkuses pidama maha tulise debati: kas meie meediaomanikke sisuliselt huvitab sõnavabaduse ning arvamuste mitmekesisuse küsimus või on esmaseks eesmärgiks kasumi ja ka poliitiliste huvide teenimine?

Laadimine...Laadimine...