JUHTKIRI: Lastelt laenuks saadud maa vajab harimist

Me pole oma põlde ja viljakandvat maad saanud päranduseks vanavanematelt, vaid oleme selle kõik võtnud laenuks oma lastelt, väidab praegu põllul vilja niitev Virumaa viljakasvataja Olav Kreen. Nii oli öelnud tema isa, ja ka mees ise tegutseb seda tõetera järgides. Maa peab olema haritud ja tuleb järgmisele põlvele edasi anda vähemalt sama heana, nagu see kord vanematelt saadi.

Pilt: Scanpix

JUHTKIRI: Lastelt laenuks saadud maa vajab harimist

Ivo Karlep

Me pole oma põlde ja viljakandvat maad saanud päranduseks vanavanematelt, vaid oleme selle kõik võtnud laenuks oma lastelt, väidab praegu põllul vilja niitev Virumaa viljakasvataja Olav Kreen. Nii oli öelnud tema isa, ja ka mees ise tegutseb seda tõetera järgides. Maa peab olema haritud ja tuleb järgmisele põlvele edasi anda vähemalt sama heana, nagu see kord vanematelt saadi.

Praegusel põuasel suvel oleme hakanud rohkem mõtlema põldurite käekäigule ja üldse sellele, mis meist kui endisest valdavalt maarahvast on saanud. Lapsed teavad ainult seda, et piim tuleb poest. Kombaini pole keegi näinud mujal kui pildi peal. Ometi on vana tõde, et kui peaks midagi juhtuma, siis maal nälga ei jääda. Kas see kehtib ka täna? Ilmselt küll. Kes käis avatud talude päeval vaatamas, mida maal tehakse, võis veenduda, et endiselt hoolitsevad meie maainimesed linlase toidulaua eest lausa viiel eri moel, kui kasutada üht vana reklaamlauset. Aga kindlasti mitte ainult viiel, vaid palju enamal moel.  


Maainimesed ja põllumehed on jälle pildil, öeldakse selle kõige kohta, mis viimasel ajal on toimunud. Mart Laari aegne õhin kaotada n-ö ebarentaabel majandusharu pea täielikult on üle läinud. Oleme Euroopa Liidus ja seal on ammugi aru saadud, et toit tähendab midagi rohkemat kui lihtsalt arve Exceli tabelis. See tähendab meie kõigi kindlust homse päeva suhtes ja isegi riiklikku julgeolekut. Seepärast makstakse põllumeestele peale. Muidu jaksaksid varsti süüa osta ainult rikkad.


Ei reguleeri majanduse nähtamatu käsi sugugi kõike nii, nagu me tahaksime ja nagu turumajanduse entusiastid Eesti vabanemise tuhinas lootsid. Nüüd viimaks on ka Eesti valitsus seda tõsiasja tunnistanud ning lisanud omalt poolt toetused, mida Euroopa reeglid lubavad anda, kuid  varem ei raatsitud põllumeestele anda. Alles olid ju ajad, kui Toompeale sõideti traktoritega, teinekord aga pandi lossiesisele väljakule ritta piimapudelid.


Praegu, kibedal viljalõikuse ajal, ei pea meie põllumees õnneks enam mõtlema protestimisele. Nende muret on kuulda võetud ning asutud viimaks ometi tasandama seda ülekohut, mis ka ühises Euroopas olles meie põllumeeste suhtes aastaid valitses.
Eesti põllumehed saavad kogu oma energia panna oma põllule, sest on taastunud usk, et ka neid kuulatakse ja nad saavad varsti samasugused tingimused, nagu on teistes Euroopa maades. Seni aga tuleb neil ikka veel välismaistest ametivendadest rohkem tööd teha, et konkurentsis püsida. Kaheksast tunnist küll ei piisa. Kes on maal ringi sõitnud, see teab, et ka nädalavahetusel on kombainid tuledega põllul. Mida üks sellise suure masina roolis istuv mees mõtleb, seda saate pikemalt lugeda tänasest lehest.

Laadimine...Laadimine...