JUHTKIRI: Päästame kultuuri hävitajate käest!

Küllap on peaaegu kõigile tuttav olukord, et lähed mööda vaikset ja sulnist tänavat, mille äärtes kahistavad kerges tuules oma lehti põlispuud ning pead vasakule ja paremale pöörates näed maitsekalt korda tehtud vanu või huvitava arhitektuuriga uusi maju. Majade õued on korras, muru madalaks-madalaks pügatud, kõnniteed filigraanse täpsusega paika pandud. Jõuad juba mõelda, et meie elu ikka edeneb. Ja siis – põmmdi! – ühe hetkega on see idüll kadunud. Kõige kallimas elurajoonis, kus elanike normaalseks sõiduvahendiks on Mercedes või veel uhkem limusiin, laiutab otse tänava ääres suur mitmekordne puulobudik. Uksed-aknad ammuilma sisse pekstud, aknaraamidki tõenäoliselt sooja saamiseks ära põletatud. Hoovi katab selline laga ja risukord, nagu oleks hullunud joomakamp seal aastaid pidu pidanud.

Pilt: Albert Truuväärt

JUHTKIRI: Päästame kultuuri hävitajate käest!

Urmas Kaldmaa

Küllap on peaaegu kõigile tuttav olukord, et lähed mööda vaikset ja sulnist tänavat, mille äärtes kahistavad kerges tuules oma lehti põlispuud ning pead vasakule ja paremale pöörates näed maitsekalt korda tehtud vanu või huvitava arhitektuuriga uusi maju. Majade õued on korras, muru madalaks-madalaks pügatud, kõnniteed filigraanse täpsusega paika pandud. Jõuad juba mõelda, et meie elu ikka edeneb. Ja siis – põmmdi! – ühe hetkega on see idüll kadunud. Kõige kallimas elurajoonis, kus elanike normaalseks sõiduvahendiks on Mercedes või veel uhkem limusiin, laiutab otse tänava ääres suur mitmekordne puulobudik. Uksed-aknad ammuilma sisse pekstud, aknaraamidki tõenäoliselt sooja saamiseks ära põletatud. Hoovi katab selline laga ja risukord, nagu oleks hullunud joomakamp seal aastaid pidu pidanud.

Umbes sedasorti kolemaju ei ole linnas üks ega kaks, vaid ikka sadu, ja pole kindel, kas neid on ajaga vähemaks jäänud või juurde tulnud. Need  kolemajad ei ole seisnud aasta ega kaks, mõned neist ikka juba aastakümneid. Asi pole enamasti ka selles, et majadel pole omanikke või viimastel raha nende kordategemiseks. Sageli kuuluvad kolemajade omanikud hoopis meie riigi rikkaimate inimeste hulka. Enamasti ei maksa süüdistada ka ametnikke, et nad kolemajadega ei tegele. Tihti on kolemajade omanikele saadetud märgukirjadest ja igasugustest muudest dokumentidest kokku köidetud pakse toimikuid, millest selgub, kui palju kordi on ametnikud kohal käinud, kui palju on trahve tehtud. Kõige selle suure töö tulemus on aga enamasti olnud null ehk kogu vaev ja vaimu närimine mõjunud kolemajade omanikele nagu hane selga vesi. Sellised omanikud ei mõista, et nad lasevad laguneda mitte vaid enda varal, vaid tihti tegelikult Eesti väärtuslikul kultuuripärandil.


Milles on siis asi, et kolemajade omanike vastu ükski seadus ei aita? Selle teemaga pidevalt kokku puutuvad inimesed ütlevad enam-vähem nagu ühest suust, et meie riigis on omanikuõigus antud juhul nii püha, et see oleks nagu piiblisse raiutud. Kolemajade sundvõõrandamiseni jõuda olevat praegu läbi kohtuveskite sama hästi kui võimatu. Trahvid ja sunnirahad aga nende omanikke ei hirmuta, sest 3200 euroni küündivad nõuded on nende jaoks sageli peenraha, mis makstakse ära ja elu läheb vanaviisi edasi.
Mõned juristid on väitnud, et sundvõõrandamise lihtsamaks tegemine on kahe teraga mõõk ja et seaduse lõdvemaks laskmine võib viia teise äärmusse, kus inimestelt hakatakse n-ö lambist maju käest ära võtma. Aga praegune olukord, kus kolemajade omanike vastu ühtegi rohtu ei ole, ei saa ka lõputult kesta. Ilmselgelt peab seadust muutma, et korraldustele vilistavatelt omanikelt võiks lagunevad hooned anda näiteks omavalitsusele, kes neile siis paremad omanikud leiaks. Tänapäeval on õnneks küllalt hoolsaid inimesi, kes väärikate majade väärtust mõistavad. Küllap teeks nad hooned korda ja avaks mõnes neist ehk soliidse kohvikugi, et kõik saaksid möödunud aegade hiilgusest osa.

Laadimine...Laadimine...