Juhtkiri: paremad hinded ka õpetajale

Kui mõni kassapidaja juhuslikult oma tööd ei armasta, ei sünni sellest ühiskonnale veel suuremat kahju. Ostjana võin ma minna ka iseteeninduskassasse.

Pilt: Scanpix

Juhtkiri: paremad hinded ka õpetajale

Maarja-Liis Arujärv

Kui mõni kassapidaja juhuslikult oma tööd ei armasta, ei sünni sellest ühiskonnale veel suuremat kahju. Ostjana võin ma minna ka iseteeninduskassasse.

Kui aga õpetaja ei ole innukas, inspireeriv ja õhinaga oma töö kallal, siis see tähendab tervete klassitäite laste saatusega vene ruleti mängimist. Kui lapsed tajuvad, et teadmiste jagamine pole huvitav õpetajale endale, omandavad nad ka ise kiiresti arusaama, et uute teadmiste omandamine pole elus tähtis. Samas pole vanematel suurt valikut – kõigil neil ei jätku iialgi aega ega ka oskusi oma lapsi nende täiskasvanuks sirgumiseni kodus õpetada.

Meil on koolides ikka veel õpetajaid, kes ise enam ei õpi, ei uuri ega avasta teadmistepõllul, seda olukorda tuleks aga kardinaalselt muuta. Õpetaja peab olema loomevõimeline ning selleks on vaja, et ta ka ise pidevalt õpib ja ennast arendab.

Kuigi õpetajate palk üha kerkib, kummitab Eestit endiselt aineõpetajate põud. See tähendab, et õpetajate seas ei valitse erilist konkurentsi, samas kui lapsed pingutavad mitmetesse koolidesse pääsemiseks või heade hinnete saamiseks naba paigast ära.

Kui konkurentsi pole, siis lasub veelgi suurem vastutus juhtidel – koolidirektoritel, omavalitsus- ja riigijuhtidel. Nemad peavad leidma viisi, kuidas muuta koolid uueks mitte ainult hoonete ülesvuntsimise kaudu, vaid õpetamise ja õpetajate töö kvaliteeti tõstes. Ilusates hoonetes peab andma ka sisuliselt järjest paremat õpet. Tallinn on minemas seda teed, et mõni tugevam kool hakkab pakkuma oma kompetentsi ja uuemat õpikäsitlust ka teistele koolidele. Betooni võiks koolidesse kaarega valada vaid siis, kui kool on valmis arenguhüppeks. Teiseks peaks õpetajate õpetamine saama Eesti prioriteediks. Sest muutunud on nii maailm, lapsed kui ka ühiskonna vajadused. Näiteks monoloogile ja ilmeksimatuse oreoolile rajatud õpetamisvõtetega ei saa ehitada paremat Eestit.

Sest mida me vanematena õigupoolest soovime? Me soovime, et peale faktiteadmiste saavad meie lapsed aru ühiskonna reaalsest toimimisest ning suudavad röntgenina näha ka selle vajakajäämisi. Võrdse kohtlemise väärtustamine, ühiskondlike stereotüüpide lahkamine ja lammutamine, nähtuste põhjuste ja tagajärgete analüüs – ehk et tervikuna seisneb kooli roll mõtlema õpetamises. Aga kool peab õpetama ka tundeid tajuma, üldinimlikke väärtusi hindama. Lapsed peaksid valutama südant, kui näevad kaaslast hädas, ning neis peab kasvatama kodanikujulgust kriitilistesse olukordadesse sekkumiseks.

Laadimine...Laadimine...