JUHTKIRI: Privaatsus bussis või internetis?

Noorte emade ekraanil vilguvad automaatselt mähkmete ja lastekärude reklaamid. Laste nutifonides reklaamitakse trendikaid tasulisi mänge, mida nad vanemate teadmata alla laadida saavad. Keskeas meestel tuleb netipoodi sisenedes leppida teadetega, et "vene tüdrukud otsivad vanemat meest".

Pilt: Scanpix

JUHTKIRI: Privaatsus bussis või internetis?

Oliver Õunmaa

Noorte emade ekraanil vilguvad automaatselt mähkmete ja lastekärude reklaamid. Laste nutifonides reklaamitakse trendikaid tasulisi mänge, mida nad vanemate teadmata alla laadida saavad. Keskeas meestel tuleb netipoodi sisenedes leppida teadetega, et "vene tüdrukud otsivad vanemat meest".

Sotsiaalmeedia- ja lihtsalt võrgufirmad teevad ükskõik mida, et meie järelt nuhkida ja meie pealt teenida. Tavaliselt on inimesed sellega harjunud, reklaame võetakse kui paratamatut tüütust, mis kähku enda ees suletakse või mille teadjamad blokeerivad. Mis aga saab siis, kui alkoholismiga võitlevale pereisale pakub suhtlusvõrgus hilisõhtul odavat viina tema enese hea tuttav või teismelist innustab kiiret ja mugavat, kuid hiigelintressiga laenu võtma tema enese sõber? Identiteedivargus on paraku üks paljudest küberkuritegevuse liikidest. Väga lihtne on mõnel pahatahtlikul inimesel kellegi teise nime all esineda, netist teise inimese pilt tema nimele juurde hankida ning siis vihakõne, roppuste vm ebameeldiva abil pahaaimamatu ohvri mainet kahjustada ja tema suhteid rikkuda.

Nii nagu vanemad õpetavad maast-madalast lapsi, et võõrastelt onudelt ei tohi tänaval kommi vastu võtta, peaks ka netiturvalisuse selgitamine käima iga võsukese kasvatamise juurde. Perverte kohtub pealtnäha justkui anonüümses võrgumaailmas palju-palju rohkem kui tänaval. Võib-olla oleks kaitseks ohtude eest vaja nõuda ka sotsiaalmeediasse sisenemiseks digitaalset isikutunnistust?


Lisaks meenutab ilmavõrgus ja sotsiaalmeedias vohav tasuta infotulv suisa prügimäge, kus igaüks võib libauudiseid ja igasugust jama levitada. Orienteerumine selles on tihti väga raske. Vaid üks vale liigutus ja iga arvuti võib nakatuda näiteks ohtliku viirusega, mida siis lahkelt teistelegi levitama asub. Kui mitmed maailma riigid võitlevad õlg-õla kõrval Somaalia merepiraatide vastu, siis peaks ilmselt samamoodi toimima ka netipiraatlusega. Sest kuulu järgi leidub maid, mis tegelevad küberkuritegevusega lausa riiklikul tasemel.


Niisiis pole kõik tasuta kätte tulev alati hea. Küll aga võib rõõmustada näiteks maakondliku tasuta ühistranspordi üle, mis on bussidega sõitmist mitmekordistanud. Nii mõnigi autodest hullunud ja nina püsti ajav kodanik võib küll öelda, et "ma ei sõida bussiga, sest seal pole privaatsust ja levivad haigused", aga kuidas on olukord selle sama inimese sotsiaalmeediaga? Bussis sõites näeb inimest vaid sõidukitäis rahvast, kellest enamik tema vastu mingit huvi üles ei näita. Samas teevad paljud ise kõik selleks, et terve nende elu oleks interneti abil tervele maailmale teada. Anonüümsusest ei saa olla internetis juttugi, sest kõik sinna üles laetu hakkab ringlema ning on kusagil alles veel aastategi pärast. Ning netiviirused ja rumalad kommentaarid ei jäta puudutamata kedagi, olgu viirusetõrje või roppustefilter nii kõva kui tahes.

Laadimine...Laadimine...