JUHTKIRI: Quo vadis, vanalinn?

Tallinna vanalinn mõjub kohalikule elanikule samamoodi nagu vanatädilt päranduseks saadud hinnaline pross, mida hoitakse sametkarbis, aga enamasti ei tule unikaalne ehe meile meeldegi. Rääkimata sellest, et kannaks seda tavapäeva askelduste juures, isegi pidupäevadel ei pane me seda rinda.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

JUHTKIRI: Quo vadis, vanalinn?

Juuli Nemvalts

Tallinna vanalinn mõjub kohalikule elanikule samamoodi nagu vanatädilt päranduseks saadud hinnaline pross, mida hoitakse sametkarbis, aga enamasti ei tule unikaalne ehe meile meeldegi. Rääkimata sellest, et kannaks seda tavapäeva askelduste juures, isegi pidupäevadel ei pane me seda rinda.

Jah, me näitame Tallinna vanalinna külalistele, kes tulevad siia, aga kui paljud kohalikud saavad kinnitada, et vanalinn on nende igapäevaelu lahutamatu osa? Olgu kohe öeldud, et vanalinna elanikud, kelle arv tasapisi väheneb, ja ametkonnad, kes seal asuvad, ei kuulu vastajate hulka.


Tänases lehes räägib linna teenetemärgi saaja, pikaaegne muinsuskaitse osakonna juht Boriss Dubovik, kui palju on linn pidevate taastamistöödega loonud vaimustavaid keskkondi, kuhu vahepeal pole inimese jalg isegi sajandeid astunud. Kõik need tornid ja käigud, mis annavad meile võimaluse aduda, kui mitmekesine ja põnev on ajalugu siin linnas olnud.


Iseküsimus on see, kuidas vanalinna rohkem elu tagasi tuua, et need taastatud objektid ei jääks õhtusel ajal pelgalt tumedate akendega hooneteks. Jalutades mööda vanalinna tänavaid võib vaid imestunult küsida, miks on kohalike elu siit välja nirisemas. Kuidas panna tallinlast rohkem siia tulema ja siin aega veetma, mis oleksid need magnetid, kui kaks teatrit ja paar nädalalõppudel pidutsemise kohta välja jätta? Turist leiab endale vanalinnas ikka tegevust, enamasti turistilõkse-söögikohtasid, mis on hinnalt just neile orienteeritud.


Samas käib vanalinna käsi hästi. Kui veel Dubovikku tsiteerida, siis nii valmis pole vanalinn enne olnud. Ainult kümmekond maja on veel jäänud, mille omanikud on koledasti rääma lasknud minna ja mille kordategemist võiks soovida. Selle teadmise valguses võiks vanalinn kui elu- ja suhtluskeskkond meid veelgi enam kõnetada. Oleme suutnud vaatamata eraomandi pühadusele  hoida alles ajaloolised vanalinna muistised, nendega pole läinud nii nagu muudes kohtades, kus sajandeid vanad puutrepid asendatakse uue omaniku soovil betoonist valatutega.


Üha valjemalt on vanalinna ja turismi teemal rääkijad välja pakkunud turistimaksu idee. Üha rohkem taastamisväärset saaks selle eest kindlasti korda tehtud ja hoitud küll.

Laadimine...Laadimine...