JUHTKIRI: Rohkem võlukunsti

Möödunud suve hakul peatas mind Tammsaare pargi lähistel üks kuuekümnendates eluaastates naisterahvas. Pealiskaudse vaatluse põhjal oletasin, et raha ta ilmselt kerjata ei taha.

Pilt: Scanpix, Jaan Koorti "Metskits"

JUHTKIRI: Rohkem võlukunsti

Meelis Piller

Möödunud suve hakul peatas mind Tammsaare pargi lähistel üks kuuekümnendates eluaastates naisterahvas. Pealiskaudse vaatluse põhjal oletasin, et raha ta ilmselt kerjata ei taha.

Ratastel reisikott reetis, et tegemist võib olla turistiga. Seega otsustasin kodaniku ära kuulata – kui turist, siis tuleb ju kohalikust rahvast sõbralik ja abivalmis mulje jätta.

Valmistusin mõtetes juba näitama, kus asub Viru hotell või lennujaama suunduvate trammide peatus. Naisterahva esimene lause oli aga mõneti ootamatu. "Teil pole peaaegu üldse skulptuure," teatas proua. "Mina olen Itaaliast – olete te käinud seal? Meil on igal pool skulptuurid." Viitasin, et siinsamas on ilus Tammsaare kuju ja eemal suure kalaskulptuuriga purskkaev.


"Milline on üldse teie inimeste mõttemaailm, kui teil pole ümber kunsti?" võttis vestlus ootamatu pöörde. "Kunst kaunistab meeli ja avardab maailmapilti." Olin sellega nõus ja pakkusin, et ehk peaks tõesti tegutsema selle nimel, et linna saaks rohkem kauneid skulptuure. Sain veel teada, et kui skulptuure ei ole, muudab see inimesed tuimaks ja kurjaks. Võib-olla on see tõesti nii. Igal juhul suutis proua seda mulle selgitada umbes 20 minutit.


Järgmisel aastal olukord veidi paraneb – Estonia teatri ette püstitatakse kevadel näitleja ja laulja Georg Otsa monument ning endise Tondi sõjakooli juurde rajatakse memoriaal, mis on pühendatud koolis õppinud hukkunud ohvitseridele.


Meie skulptuuridega purskkaevud pole tõesti nii suursugused kui Nicola Salvi Trevi või Gian Lorenzo Bernini Nelja Jõe oma Roomas, ega meie mälestusmärgid nii silmapaistvad kui prints Eugene ratsamonument Viinis, aga päris tühi linn ka kunstist ei ole – kõik teavad Jaan Koorti Kitse või Ferdi Sannamehe Poissi. Minu vana-vanaisa sai omal ajal selle valamise eest töötasuks Vabaduse väljakult maha võetud Peeter I ausamba pronksist saapa. Peetri pead eksponeeriti kümmekond aastat Kadrioru pargis mäenõlvakul, kuid 1942. annetati see nõukogude metallitööstusele.


Me elame riigis, kus skulptuurid ja kunst laiemalt on olnud ideoloogia teenistuses. Kuid ajalugu on ajalugu, võib-olla peaks juhuslikku külalist Itaaliast kuulda võtma ning linnaruumi ilmestamisele skulptuuridega rohkem tähelepanu pöörama? Nii  nagu praegu on eraomanikel mõnda maja püstitades kohustus luua selle ette ka jupp tänavat või promenaadi, võiks neil mõningal juhul olla ka kohustus püstitada avalikesse kohtadesse kunstiteoseid. Neid oleks külalistel tore vaadata ja ehk võluvad skulptuurid ka kohalikke üksteise vastu sõbralikumaks. Näiteks veel üsna hiljuti paika pandud Korstnapühkijast Sõpruse kino ees on kujunenud tõeline atraktsioon, mille juures turistid meelsasti pilti teevad. See väike trullakas rühkija teeb kõigil tuju heaks.

Laadimine...Laadimine...