Juhtkiri: Sõda meedia pärast

"Ümberringi käib suur meediasõda. Mõni eralehtede huvide kaitsja arvab näiteks, et kohalik ajaleht peaks lugejatele sisuliselt pakkuma vaid tarbeinfot. Et kohalik leht ei peaks olema "päris" ajakirjandusega sarnane kuni selleni välja, mis žanrid seal peaksid olema keelatud – näiteks ei tohiks kirjutada olemuslugusid ega pakkuda mingitki meelelahutust," kirjutab peatoimetaja Maarja-Liis Arujärv värskes Pealinnas.

Pilt: Scanpix

Juhtkiri: Sõda meedia pärast

Maarja-Liis Arujärv

"Ümberringi käib suur meediasõda. Mõni eralehtede huvide kaitsja arvab näiteks, et kohalik ajaleht peaks lugejatele sisuliselt pakkuma vaid tarbeinfot. Et kohalik leht ei peaks olema "päris" ajakirjandusega sarnane kuni selleni välja, mis žanrid seal peaksid olema keelatud – näiteks ei tohiks kirjutada olemuslugusid ega pakkuda mingitki meelelahutust," kirjutab peatoimetaja Maarja-Liis Arujärv värskes Pealinnas.

Selline mõtteviis sunnib küsima, kas me oleme Eesti sajandal aastapäeval jõudnud tõesti nõukogudeaegsesse GLAVLIT-i ajastusse ja peaksime kehtestama eel- või järeltsensuuri kogu kirjasõnale? Kuidas saab infovabaduse ajastul tulla keegi mõttele, et peaks defineerima ajakirjandust kui sellist. See on sama hea, kui öelda, mis värvi on armastus.

Eesti Ajalehtede Liidu liige on muide väljaanne Eesti Kirik. Kas see on "päris" ajakirjandus ja kui palju saavad seal sõna näiteks uskmatud paganad või ateistid – äkki algataks igaks juhuks uurimise?

Igal juhul alates tänasest ilmub ajaleht Pealinn senisest värvilisema ja paksema ehk lausa 16leheküljelisena. Tallinna elanike arv üha kasvab, ulatudes peagi 450 000-ni ja meilgi on põhjust pakkuda üha sisukamat lehte.

Kirjutame kõigest, mis tundub huvitav, nii olemuslugusid kui pikemaid intervjuusid. Hoopis see oleks linnaelanike raha raiskamine, kui me teeks igavat lehte.

Kohalikule meediale kuulutatud sõja tagant paistavad välja hoopis erameedia enda suured probleemid. Näiteks karjuv rahapuudus ja nende endi üha suurem sõltumatuse kaotus. Kui vallalehe puhul teavad kõik, kellele ta kuulub, siis erameedia puhul ei tea lugeja iial täpselt, kelle raha ja meelsus sisu on mõjutanud. Ajakirjandust juhib üha enam äriloogika, mitte enam lugejate valgustamise ja harimise missioon.

"Ajakirjandusväljaannetest on saanud sisuliselt kuulutustetulbad, kuhu igaüks võib oma toote või teenuse kiituse tellida. Reklaamiosakonnad suunavad üha enam toimetuste tegevust. Reklaam on end kavalalt ära peitnud ka artiklitesse, kus sisuturunduse märge sageli puudub," kirjutab maksumaksja rahaga ülal peetavas ERR-i veebis toimetaja Merlin Pärli. "Ajakirjanduse osakaal selles masinavärgis on nagu värviline ükssarvik – järjest haruldasem, väljasurev tõug."

Paljud vallalehed müüvad reklaamipinda, kuid eralehed tahavad seda raha endale – just see on üks meediasõja põhjus.

Loomulikult meeldiks erameediale, kui kohaliku lehe sisu oleks võimalikult igav – et seda keegi jumala eest ei loeks. Ent eriti jabur ja loogikavastane on väita, et kohalik ajakirjandus ei tohi sisu poolest olla ajakirjanduslik ja teisalt nõuda talt ajakirjandusreeglite täitmist. Arvestades kuidas erameedia meie nn. tõejärgsel ajastus peseb lugejate ajusid varjatud reklaami kui ka lihtsalt umbluu materjaliga – nõidade ja soolapuhujate pakutava "tõese ja tasakaalustatud infoga", on tants kohaliku meedia ümber selgelt vaid üks poliitiline võitlus.

Mu riiulis on mitmeid omavalitsuste ajalehti nii lähemalt kui kaugemalt Euroopast. Kohalik ajakirjandus peab igal juhul õitsema ja olema võimalikult hea ajakirjandus – talle suukorvi seadmine on ka kohaliku demokraatia ahistamine.

Laadimine...Laadimine...