JUHTKIRI: Sport täis keemiat

Hilises teismeeas hakkasin tegelema kergejõustikuga. Ühel päeval ütles spordiarst, et sul on vererõhuga probleemid, pead hakkama neid ravimeid võtma. Ja andis mulle mitu hõbedast lehte, mis olid tihedalt kaetud umbes kahe sentimeetri pikkuste läbipaistvate oranžide kapslitega, mille sees loksus mingi vedelik. Võtsin neid mäletamist mööda umbes kaks tükki, sest mingil põhjusel tundusid need mulle kahtlased, kuigi mingitest sooritusvõimet tõstvatest illegaalsetest preparaatidest tol ajal veel ei räägitud. Sellega minu sportlasekarjäär ka piirdus.

Pilt: Scanpix/ Illustreeriv pilt

JUHTKIRI: Sport täis keemiat

Meelis Piller

Hilises teismeeas hakkasin tegelema kergejõustikuga. Ühel päeval ütles spordiarst, et sul on vererõhuga probleemid, pead hakkama neid ravimeid võtma. Ja andis mulle mitu hõbedast lehte, mis olid tihedalt kaetud umbes kahe sentimeetri pikkuste läbipaistvate oranžide kapslitega, mille sees loksus mingi vedelik. Võtsin neid mäletamist mööda umbes kaks tükki, sest mingil põhjusel tundusid need mulle kahtlased, kuigi mingitest sooritusvõimet tõstvatest illegaalsetest preparaatidest tol ajal veel ei räägitud. Sellega minu sportlasekarjäär ka piirdus.

Dopingutemaatika hakkas minu tähelepanu köitma ülikooli ajal. Aastaid hiljem, kui päevavalgele hakkasid tulema endiste idabloki riikide vägiteod, sain teada, et nõukogude ajal tegutses peatreenerite ja spordiarstide nö salaliit – kuna riik nõudis suurele kodumaale võidukaid tulemusi ning neist omakorda sõltus treeneri ja arsti töökoht ning heaolu laiemas mõttes. Seega pidid arstid leidma meetodeid, kuidas teha sportlasest võitja nii, et kontrollis midagi ei avastataks, ning treenerid välja mõtlema, kuidas leiutised sportlasele sisse sööta. Inimvõimete piire laiendava teaduse katsepolügoon oli lai – mitte ainult sportlased, vaid ka ajateenijad olid heaks inimkatsete materjaliks.


Ma ei tea siiani, mida mulle taheti sisse sööta – kas vererõhku korrigeerivad ravimid nägidki sellised välja või püüti eksperimentaalkeemia abil minust paremat sportlast teha.


Kui juba tööl käisin, küsis üks kolleeg toimetuses teiselt: sina oled Tartust, kas sa tead, miks Mati Alaveri Keemia-Matiks kutsuti? Nüüd, aastaid hiljem, sai see siis selgeks.


Eestis on mitu tuhat sportimiseks mõeldud rajatist, mida saavad kasutada kõik huvilised. Meil on suur hulk jõusaale, kus käib treenimas ka väga palju harrastajaid. Statistika seisukohast on see positiivne – aitab ju igasugune liikumine ning treening rahva  tervist tasemel hoida. Samas ei tea me, kas iga hobisportlane oma tervisele ka sügavamat tähelepanu pöörab, või tahab hoopis kiireid tulemusi saavutada, et näiteks rannahooajal hea välja näha. Ning kasutab selleks vahendeid, millega vahele jäänud tippsportlane nimekirjast maha tõmmatakse.
Maksu- ja tolliamet registreeris 2017. a 25 juhtumit, kus inimesed püüdsid posti teel tellida keelatud dopingaineid, möödunud aastal oli neid juhtumeid 14. Kuna anaboolsed steroidid  on retseptiravimid, peab MTA need kinni ning nende tellijaid võib oodata kuni 1200-eurone trahv. Eelmisel aastal oli kaheksal korral tegemist anaboolsete steroididega. See ei tundu küll suur number, aga tegelikult ei tea keegi, kui palju inimesed selliseid aineid tarvitavad ja millistes kogustes neid turul liigub. Nagu nähtub intervjuust dr Mardnaga, ei avalda spordiarsti juurde abi saama tulnud inimene alati täit tõde oma nn tarbimisharjumuste kohta.


Aga kes teab, võib-olla survestavad hiiglaslikud keemiakontsernid tulevikus inimorganismiga manipuleerimise tippspordis lubatud tegevuseks ning spordist saab veelgi vaatemängulisem inimtitaanide võitlus.

Laadimine...Laadimine...