Jurist Anu Baum: vägivalda esineb igas ühiskonnakihis

"Tihti arvatakse, et lähisuhtevägivald on nn teise Eesti probleem, et korralikes ning edukates peredes seda ei esine. Selline suhtumine ei ole aga õige – vägivalda esineb igas ühiskonnakihis ning tihti on korralikus perekonnas asetleidev lähisuhtevägivald raskem ja rafineeritum ning ohvril on sellisest suhtest väljumine veelgi raskem," kirjutab Eesti Õigusbüroo jurist Anu Baum.

Pilt: Scanpix

Jurist Anu Baum: vägivalda esineb igas ühiskonnakihis

Anu Baum

"Tihti arvatakse, et lähisuhtevägivald on nn teise Eesti probleem, et korralikes ning edukates peredes seda ei esine. Selline suhtumine ei ole aga õige – vägivalda esineb igas ühiskonnakihis ning tihti on korralikus perekonnas asetleidev lähisuhtevägivald raskem ja rafineeritum ning ohvril on sellisest suhtest väljumine veelgi raskem," kirjutab Eesti Õigusbüroo jurist Anu Baum.

Perevägivald on sagedane teema ajakirjanduses ning loodetavasti annab see julgust vägivalla all kannatavatele inimestele sellest olukorrast väljapääsu otsida - reeglina sellised suhted iseenesest ei normaliseeru ja kui ka normaliseeruvad, siis üksnes mingiks perioodiks.

Lähisuhtevägivallast on viimasel ajal palju räägitud. Teema on aktuaalne – ilmselt on tegemist teemaga, mis on sama vana kui inimkond. Hoolimata rassist, rahvusest, usutunnistusest ja ühiskonna arengust ja heaolust on lähisuhtevägivald eksisteerinud ning eksisteerib kahjuks ilmselt ka edaspidi. Samas ei tähenda see seda, et selle vastu ei peaks võitlema/sellega ei peaks tegelema – mitte keegi ei ühiskonna ega üksikisiku tasandil ei pea vägivallaga leppima, see ei ole paratamatu.

Ühiskonnas on endiselt domineerivaks müüdid, et küllap oli naine selle ära teeninud, olles mehele halb naine või siis, et naine ise provotseeris oma käitumise ja näägutamisega meest vägivallatsema. Samuti on ühiskondlik arvamus üldiselt ohvrit süüdistav– miks ta laseb endaga niimoodi teha ning miks ta ära ei lähe. Lihtne öelda, kuid sugugi mitte nii kerge teostada. Kuigi lähisuhtevägivalla ohvriks ei ole ainult naine, kes suhtes on tihti füüsiliselt ja majanduslikult nõrgem pool, ei saa eitada fakti, et enamikel juhtudel on kannatajaks pooleks siiski naine ja ka lapsed. Olukordi, kus lähisuhtevägivalla ohvriks on meesterahvas, tuleb ette harvem. 

Eestlane on oma loomuselt kinnine

Vaadates ühiskonnas levivaid seisukohti, on väga visalt taandumas suhtumine, kus lähisuhtevägivalla ohvrit süüdistatakse selles, et ta on vägivaldses suhtes –  miks ta midagi ei tee sellise suhte lõpetamiseks. Ja kuna ta ei ole sellisest suhtest väljunud, siis tähendab, et talle meeldib või on lihtsalt rumal, kuna laseb enda kallal vägivallatseda muude hüvede nimel, nagu näiteks materiaalne heaolu.

Inimesed, kes ei ole ise olnud vägivaldses suhtes, ei suuda enamasti näha seda olukorda läbi ohvri silmade. Tihti on nii ohvri kui ka vägivallatseja lapsepõlv möödunud keskkonnas, kus vägivalda peeti normaalseks. Me tuleme oma lapsepõlvest ning võtame oma lapsepõlvest pärit suhte- ja peremustrid kaasa oma täiskasvanu ellu. Seega – olles pärit perekonnast, kus esines vägivalda, peetakse sellist suhet pigem normaalsuseks kui vastupidi ning selle ringi katkestamine ei ole kerge.

Eestlane on oma loomuselt kinnine ning ei kipu oma muredest rääkima. Eks vahel võib see ka õige olla – mitte alati ei pruugi see, kellele oma muret kurdame, meid mõista. Haruldased ei ole suhtumised  „ise oled süüdi"; „kas sa siis ei tea, et sa ei tohi teda ärritada";„ kui see sulle ei meeldi, siis tule ära"; „ise sa talle naiseks läksid" jne. Nii jääbki ohver sageli oma murega üksi, üksijäämisele aitavad kaasa ka dogmaatilised arusaamad, et perekonnas toimuvast väljaspool perekonda ei räägita ning kaudselt meie kristlik maailmavaade - mida jumal on kokku pannud, seda inimene ärgu lahutagu. Haruldased ei ole juhtumid, kus ohver on küll rääkinud oma perekonnale või sõbrannale oma murest, kuid ei ole leidnud just oma lähedaste poolt mõistmist. Mingil määral saab tuua paralleele koolikiusamisega – nii nagu kiusatav jääb koolis oma murega üksi, niisamuti jääb ka perevägivalla ohver tihti oma murega üksi. 

"Vägivallatsemine algab vaikselt ja hiilivalt ning süveneb ajapikku"

Suhtesse astudes ei ole koheselt teada, et isik, kelle sa oled valinud oma elukaaslaseks ja laste isaks, on oma loomult vägivaldne. Üldiselt inimesed ei tutvusta ennast  „Tere, hakkame koos elama. Ma olen tore inimene aga soovin sind 2-3 korda nädalas peksta ning ülejäänud päevadel lihtsalt sinu enesehinnanguga manipuleerida".

Vägivallatsemine algab vaikselt ja hiilivalt ning süveneb ajapikku. Vägivallatseja mängib inimese tunnetel ja emotsioonidel, hävitades vaikselt ohvri enesehinnangu, mis juba enne ei pruukinud olla kõrge. Vägivallatseja taktika on lõigata ohver lahti tema lähedastest ning teha ohver ajapikku ainult endast sõltuvaks. Seepärast ei ole õige ohvrile öelda, et ta ise on süüdi ja ise on loll – ohver reeglina on juba viidud olukorda, kus ta peab vägivalda normaalsuseks ning süüdistab ennast juhtunus. Selline suhtumine süvendab veelgi ohvri enesesüüdistusi ning ei aita kuidagi kaasa ohvri rollist väljatulemisele. 

"Vägivalda esineb igas ühiskonnakihis"

Tihti arvatakse, et lähisuhtevägivald on nn teise Eesti probleem, et korralikes ning edukates peredes seda ei esine. Selline suhtumine ei ole aga õige – vägivalda esineb igas ühiskonnakihis ning tihti on korralikus perekonnas asetleidev lähisuhtevägivald raskem ja rafineeritum ning ohvril on sellisest suhtest väljumine veelgi raskem – pole haruldane, kus ohvril ei ole sellise suhte lõpetamisel mitte kui midagi peale vägivallatseja ähvarduse  „ma võtan sult lapsed ära" ning olematu enesehinnangu.

Aga lastele on ju isa vaja – levinud seisukoht, miks ei lõpetata vägivaldset suhet ka siis, kui ohver on täiesti selgelt juba endale teadvustanud, et ta on vägivaldses suhtes ning et selline suhe ei ole normaalne.
Jah, lastele on vaja isa, aga mitte iga mees ei suuda seda rolli eeskujulikult täita. Lapsed ei vaja kindlasti kasvamiseks keskkonda, kus kogu pereelu käib ümber aimamise - millises tujus issi täna koju tuleb. Ta ju võib olla 29 päeva ideaalne isa, kuid kui siis tuleb see üks päeva kuus, mil issist saab deemon, siis see ei ole laste huvides ning lastele sobiv keskkond kasvamiseks. Lisaks, nagu juba eelnevalt korduvalt mainitud – me võtame oma suhtemustrid kaasa kodunt. Ning kui kodus on vägivaldne õhkkond, siis suure tõenäosusega jätkub sama suhtemuster ka nende laste täiskasvanuelus. Seega – leia endas mehisust see ring katkestada.

"Äkki vägivallatseja leiab mu üles ja siis on veel hullem"

Selleks, et vägivaldsest suhtest väljuda, on eelkõige vajalik probleemi tunnistamine. Probleemi tunnistamine ei tähenda automaatselt seda, et ohver tunnistab suhte ebaõnnestunuks ja tunneks end ohvrina. 

Kahjuks ei ole üldjuhul võimalik vägivaldset suhet lõpetada nii nagu üldsus selle lõpetamise võimalikkust näeb - võtad oma asjad ning lapsed ja lähed ära. Paljudel juhtudel ei ole kuhugi minna, suurt rolli mängib ka materiaalne sõltuvus elukaaslasest. Samuti kardetakse, et äkki vägivallatseja leiab mu üles ja siis on veel hullem ning realiseeruvad ka vanad ähvardused, et kui ohver kellelegi räägib või lahkub suhtest, siis jääb ta lastest ilma. 

Kahjuks on Eestis üldlevinud suhtumine ja praktika just selline, et ohver on see, keda süüdistatakse ja ohver on see, kes peab ära kolima ja oma elu sisuliselt nullist taas üles ehitama sageli koos lastega.

"Häbi peaks olema vägivallatsejal, mitte ohvril"

Kuigi see ei ole kerge, siis alusta kuskilt – kui sa ei taha kutsuda politseid, siis palun mine käi arsti juures ja lase vigastused üle vaadata ning fikseerida, sa võid neid fakte kunagi vajada. Näiteks võid neid fakte vajada, kui oled suutnud suhtest väljuda ning küsimuse all on laste hooldusõiguse küsimused.
Räägi kellelegi sinu kodus toimuvast – sa ei pea seda häbenema, häbi peaks olema vägivallatsejal, mitte ohvril. Kui sa ei saa tuge ja toetust lähedastelt, siis pöördu spetsialistide poole – räägi psühholoogiga, uuri juristilt, kuidas oleks mõistlik edasi tegutseda – usu, vahel on võõrale isegi lihtsam rääkida kui lähedastele. Nii nagu vesi leiab endale alati tee vabadusse, nii vajab ka ohver plaani ja tuge vägivaldsest suhtest pääsemiseks. Probleemiga tuleb tegelema hakata võimalikult kiiresti.

Pole ka harukordne, kus abi ei vaja mitte ainult ohver, vaid ka vägivallatseja – ka tema käitumine tuleneb millegist, näiteks võis tema lapsepõlves olla vägivald ainus probleemide lahendamise moodus ning ta ei oskagi teistmoodi probleeme lahendada, samuti võib vägivald olla seotud mõne sõltuvusega. Ei saa öelda, et alati annab vägivallatsejaga tegelemine tulemuse, kus pere saab jätkata perena vägivallatus suhtes, kuid vahel võib sellest abi olla, kui tegeletakse nii ohvri kui ka vägivallatsejaga. 

Juhul, kui oled vägivalla ohver või sul on väiksemgi kahtlus, et sinu suhe võib olla vägivaldne, siis on mõistlik alati koheselt abi otsida. Siinkohal ei tohi unustada, et vaime vägivald on samuti vägivald ning tihti rafineeritum ja hullemgi kui füüsiline vägivald.

Olenevalt juhtumist on erinevaid asutusi, kelle poole abi saamiseks pöörduda:

  1. Otsese ohu korral endale või lastele – hädaabinumber 112
  2. Ohvriabi telefon – 116 006
  3. Lasteabi telefon – 116 111
  4. Naiste tugikeskused - https://abiksohvrile.just.ee/et/mis-juhtus/perev%C3%A4givald/naiste-tugikeskused

Eesti Õigusbüroo juristid saavad aidata vägivaldsest suhtest väljumisel õiguslike probleemidega seonduvalt:

  • Lahutuse ja vara jagamisega seotud küsimused
  • Laste hooldusõiguse ja elatiste küsimused
  • Vägivallatseja suhtes lähenemiskeelu kohaldamiseks 

Kui vaadata statistikat, siis perekonnaõiguse teemad on näiteks Eesti Õigusbüroos kõige levinum juristi jutule tulemise põhjus - 2,5 aasta jooksul on Eesti Õigusbüroo juristidel tulnud ligi 8000 korral abistada inimesi perekonnaõiguse teemadel. See number tundub ilmselt ka võhikule peale vaadates väga suur ning see ei ole petlik - nii see ongi.  Tuleb tunnistada, et meil on palju katkiseid peresid ning millegipärast tunduvad need numbrid ajas kasvavat - kui aegu tagasi oli pigem erand, et vanemad lahutasid, siis täna on vastupidi ning pikad suhted ning abielud on pigem erand. 

Tihti pöördutakse juristi poole seoses laste hooldusõiguse või elatiste küsimustega. Vestluse käigus tuleb umbes 1/3 juhtudest välja, et vanemate kooselu lõppemise põhjuseks on mehe vägivaldsus. Kahjuks ei ole enamasti aga võimalik laste hooldusõiguse vaidlustes sellele tugineda, kuna mitte ühtegi vägivalla juhtumit ei ole fikseeritud.

Kokkuvõttes on minu siiras soovitus vägivallaohvritele - palun rääkige olukorrast kasvõi võõrale inimesele, kui tuttavaid ei usalda ja kardate neile rääkida. Samuti on oluline füüsilised vigastused arsti juures fikseerida kasvõi tuleviku tarbeks, kui peaks tekkima laste jagamise küsimus.

Täna räägitakse perevägivallast juba väga sageli ning loodetavasti annab see julgust vägivalla all kannatavatele inimestele sellest olukorrast väljapääsu otsida - reeglina sellised suhted iseenesest ei normaliseeru, ja kui ka normaliseeruvad, siis üksnes mingiks perioodiks. 

Soovin julgust ja arukust, sest vägivaldsest suhtest väljumiseks on vaja mõlemat - julgust otsustamiseks ning abi otsimiseks, arukust aga saamaks mingil hetkel aru, et enam nii edasi minna ei saa ning tuleb teha tuleviku ees arukaid otsuseid.

Laadimine...Laadimine...