Kaarel Tarandi äpardunud rahvastikukäsitlusest

"Rahvastikutaaste on hulga keerulisem, kui laste muretsemine vaid toetuste abil," kirjutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu oma arvamusloos.

Pilt: Scanpix

Kaarel Tarandi äpardunud rahvastikukäsitlusest (4)

Jaak Uibu, Toompea Haridusseminar

"Rahvastikutaaste on hulga keerulisem, kui laste muretsemine vaid toetuste abil," kirjutab rahvastikuteadlane Jaak Uibu oma arvamusloos.

Jaak Uibu, D.Sc., Toompea Haridusseminar

Kuu aega tagasi ilmus ajalehes Sirp peatoimetaja Kaarel Tarandi artikkel kurjakuulutava pealkirjaga "Ääremaad hülgame niikuinii" ja selgitava alapealkirjaga "Uus rahvastikuprognoos sunnib alustama puhtalt lehelt ka regionaalpoliitikas". Rahvastikustatistikas võhiklik Tarand on oma terava sarkastilise sule ja ühe õhtuga nii palju möödalaskmisi kokku keeranud, et nende lahtiharutamine võib teisel mehel võtta terve kuu. 

Tarand kirjutab: "Eestlaste vältimatu väljasuremise asjatundjate ja muude pessimistide meelehärmiks avaldas statistikaamet enne jaani uue rahvastikuprognoosi aastani 2080. Põhistsenaariumi järgi elab Eestis 60 aasta pärast 1,2 miljonit inimest, aga mitte miljon või veel vähem." 

Mille vastu Kaarel Tarand siis patustab? Ta eksitab lugejat sellega, et  kasutab statistikaameti 20. juuni pressiteatest vaid rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi ja vaikib kolmest ülejäänust. Ei usu, et ta teeb seda teadlikult, pigem võhiklikkusest. Ta ei ütle, et halvima variandi  puhul on rahvaarv Eestis aastal 2080 vaid veidi üle 900 tuhande inimese. Missugune prognoos realiseerub, sõltub rahvastikuprotsesside  arukast juhtimisest riigis, s.o. sihipärasest ja süsteemsest rahvastikupoliitikast. Statistikaameti  rahvastikuprognoosi  esitlusel käsitleti erinevaid variante  ja ka  pressiavaldus ajakirjanikele andis viited  prognoosi variantidele.  Tarand oma pealiskaudsuses vaikis nende olemasolust, uskus vaid üht  ja panigi paratamatult  puusse.

Statistikaameti pressiteade ei  käsitle eestlaste arvu ja osakaalu vähenemisest, teeme seda siis siinkohal. Tuginedes  statistika avalikele andmebaasidele on eestlaste arv vähenenud iseseisvumise järgselt ligi 60 tuhande inimese võrra, mis tähendab ju Eesti mitme   linna jagu inimesi. Paraku ka eestlaste osakaal näitab vähenemist – 2010. aastal osakaal oli 69, 2 %  rahvastikust ja 2019 alguses  68.5 %. See vähenemine on hiiliva iseloomuga ja seepärast progressiusku Tarand ei teadvusta prognostiliselt mittesoovitavat trendi,  mis ühel hetkel ka Sirbi väljaandmise  teeb mõttetuks.

Ei saa mööda minna rahvatervise tähtsamaist tähtsamast näitajast – sündimusest viimastel aastatel. Möödunud aastal rõõmustasime, et sündimus oli peaaegu kuuesaja sünni võrra suurem kui see oli 2017. aastal. Selle taga nähti  käivitatud toetuste ja  maksusoodustuste  mõju peredele. Kui võrrelda sündimust tänavu esimesel poolaastal  ja eelmise aasta samal ajavahemikul, siis  on see käesoleval aastal neljasaja juhu võrra väiksem kui 2018.  Kas keegi võttis peretoetused ära?

Muidugi mitte, aga see näitab, et rahvastikutaaste on hulga keerulisem kui laste muretsemine vaid toetuste abil. Kõik see kinnitab, et rahvastikuministri problemaatika on nii komplitseeritud, et vastutust ja osalust rahvastikutaastes  panna ühe ministri õlule on poolik samm koalitsioonileppes. Oleme pakkunud Toompea Haridusseminari 13. juuni 2019 töökoosolekul seda vastutust jagada teiste ministeeriumidega, aga arvamused  ja hinnangud meie ettepanekute kohta on veel esialgsed. Igatahes Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni esimees Jaak Valge toetas üldjoontes meie ettepanekuid. Seminari märksõna on - tippametnike ja ametnike koolitus rahvastikutaastes. Vaja on välja töötada rahvastikutaaste süsteemi kontseptuaalsed alused, mida peaks algatama rahvastikuminister.

On lausa skandaalne, et rahvastikukriisi seisundis meie peavoolumeedia on olnud vaid poolharitud  kõrvaltvaataja.  Kui kajastab, siis poolikult ja seisundi suhtes eufemisme kasutades. Ka akadeemilise taustaga demograafid kirjutavad ja kõnelevad ikka veel rahvastiku arengust, kuigi tegemist on silmnähtava taandarenguga. Peatoimetaja  Tarandi puhul tuleb aga  teda ka  kiita, et ta oma lihtsameelsuses ebakompetentsust ei varjagi, vaid laob kõik välja, milles ta ei orienteeru. Kui juba praegu rohkem kui pool Eestist on asustamata, siis ei sobi  naljatada, et ääremaad hülgame niikuinii.

4 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...