KADRI KÕUSAAR: Autode tekitatud kahju maksavad kinni ka need, kes ise autoga ei sõida

Kui tasuta transporti kritiseeritakse, et tegelikult pole see tasuta midagi, tasub mõelda, et parkimiskohad kergitavad korterite ja kontorite rente ning restoranide ja kinopiletite hindu. Seejuures maksavad ka need, kes ise autoga ei sõida.

Pilt: Scanpix

KADRI KÕUSAAR: Autode tekitatud kahju maksavad kinni ka need, kes ise autoga ei sõida (1)

Kadri Kõusaar

Kui tasuta transporti kritiseeritakse, et tegelikult pole see tasuta midagi, tasub mõelda, et parkimiskohad kergitavad korterite ja kontorite rente ning restoranide ja kinopiletite hindu. Seejuures maksavad ka need, kes ise autoga ei sõida.

 "Kui üle 26-aastane inimene bussiga sõidab, siis võiks ta endale tunnistada, et on elus läbi kukkunud." Väidetavalt sai sellise mõtteteraga hakkama Margaret Thatcher.


Nõnda nagu Eestis on üleüldse kõik Raudse Leediga seonduv idealiseeritud, näib seniajani rokkivat mõtteviis, et normaalne inimene ühistranspordiga ei sõida. Mõtteviis, mis võis olla mõistetav pärast nõukaaega oma haisvate busside ja autoostulubadega. 90ndatel oli auto tõeline vabaduse sümbol. Ise võisid olla väike ja kole, kuid auto pidi olema suur ja ilus.
Nüüd on taasiseseisvunud Eesti just selles eas, mil Thatcheri arust enam bussiga sõita ei kõlba.


Autotki saab jagada


Üle maailma puhuvad aga teised tuuled. Vaikselt leiutatakse isesõitvaid autosid, sest miks peaks inimene tegelema millegi nii nüriga nagu roolikeerutamine, kui sellel ajal võiks hoopis lugeda, kirjutada, segamatult uudistesse või sotsiaalmeediasse süveneda. Seda on ju ohutum ja mõnusam teha, kui ei pea ka jälgima samal ajal liiklust.


Ent privaatsus? Vat seda sa juba ühistranpordis ei saa, lausus üks tuttav, kes tõesti nägupidi tuntud tegelane ja ehk oma ärikõnesid teiste ees pidada ei saa. Arusaadav. Sellega seoses meenus üks Moskva sõber, kelle privaatsuse hind olevat igapäevane neljatunnine autos istumine. Nimelt ei talu ta metroo inimmasse. Eks see olegi igaühe enda valik. Minu arust on aeg kallim kui privileeg autos salajuttu rääkida.


Tallinna ühistransport on läinud täpsemaks ja töökindlamaks ning on seejuures suisa tasuta. Lisaks taipab üha rohkem inimesi, et lihtsalt kodu ja töö vahet sõitmiseks pole vaja omada autot. Odavam on rentida või laenata auto selleks puhuks, kui teda tõesti vaja läheb. Ka Eestis on kanda kinnitamas teenused, kus vaatad äpist enda lähedal oleva vaba (elektri)auto, reserveerid selle ära ja sõidad. Rääkimata laialt levinud Uberist ja Taxifyst.


Autodega palistatud tänavad, lõputud parklad ja rohmakad, võimalikult odavalt kokku klopsitud parkimismajad pole esteetilised ühestki otsast.


Aitame kaasinimesi!


Kui tasuta transpordi puhul on kritiseeritud, et tegelikult pole see tasuta midagi, siis tasub mõelda, et ka parkimine hõlmab endas varjatud kulusid. Kui kinnisvaraarendaja (või linn) peab kohustuslikus korras tekitama parkimiskohti, siis on tegelikult kallimad nii korterite kui kontorite rendid; restoranide ja kinopiletite hinnad jne. Seejuures maksavad ka need, kes ise autoga ei sõida. Vaesed proportsionaalselt rohkem kui rikkad. Kõige hullem on tasuta parkimine, mis on justkui toetus, mida vaesemad maksavad rikkamatele.


Hiljutise teadusliku uuringu põhjal selgus ka, et õhureostus teeb mitte ainult füüsiliselt haigeks, vaid ka rumalamaks – kognitiivne tundlikkus nõrgeneb ja IQ võib kukkuda mitme punkti ning vähemalt aastase haridustaseme võrra. Ning linnades on kõige suurem reostaja just transport.


Kui parafraseerida üht tuntud lausungit, siis ei peaks me küsima, mida linn saaks meie jaoks teha, vaid mida meie saaksime linna ehk kaasinimeste jaoks teha. Vähim, mida me teha saame, on loobuda autost. Nii on ka neil, kel tõesti vaja autoga liikuda (kas või kiirabil, politseil või puuetega inimestel), seda parem teha.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...