Kaia Iva: sõna jõuga võib kedagi üles tõsta või kukutada

"Me räägime ja teame, et tegu jätab jälje. Ka sõnal on jõud, mis võib ühtlasi meid kõrgemale tõsta või hoopis alla kukutada," rääkis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva EELK konverentsil "Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini".

Pilt: Scanpix

Kaia Iva: sõna jõuga võib kedagi üles tõsta või kukutada

Sandra Lepik

"Me räägime ja teame, et tegu jätab jälje. Ka sõnal on jõud, mis võib ühtlasi meid kõrgemale tõsta või hoopis alla kukutada," rääkis sotsiaalkaitseminister Kaia Iva EELK konverentsil "Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini".

"Mõnevõrra vähem oleme teadvustanud, et ka mõte loeb. See, mis välja ei paista, mõjutab ka tegelikult väga palju," tõdes Iva. "Me võime mõelda end haigemaks ja tervemaks, saame tunda end võitjana ja kaotajana. See, mis suunas inimene mõtleb, määrab tegelikult väga palju. Sageli mõeldakse, et see on kaasasündinud anne. Tegelikult see ei ole nii, see vajab tööriistu."

Iva rääki, et uuringute järgi uuringutest järgi 53% peresid on ise öelnud, et nad vajavad nõu ja abi, kuidas paremini hakkama saada. "Inimsuhted ja mõtlemine määravad väga palju. Ma tänan väga EELK Perekeskust selle suure töö eest inimeste abistamisel."

Konverents "Mustvalgest mõtlemisest austava dialoogini" keskendub tõrjutuse vähendamisele ja väärika suhtlemise edendamisele ühiskonnas. Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud konverentsi korraldaja on EELK Perekeskus.

Teemakohaseid ettekandeid teevad valdkonna spetsialistid Eestist, Soomest ja Rootsist ning esitletakse lähisuhtevägivalla tõkestamise "Löömata Teekond" eestikeelset programmi.

Konverentsi korraldamise eesmärgiks Eesti ühiskonnas on:

• juhtida tähelepanu empaatia ja avatud mõtlemise olulisusele;
• tõsta teadlikkust võrdsest kohtlemisest;
• suurendada inimeste sallivust ja kaasatust sotsiaalsetes protsessides;
• kujundada spetsialistide teadlikkust ja avardada hoiakuid olulistel teemadel nagu:
• immigrandid/ pagulased;
• lahutusejärgne vanemlik partnerlus;
• erivajadustega inimesed;
• perevägivalla toimepanija abistamine;
• üksteise suhtes vastandumine;
• vähemuste stigmatiseeritus.

Anne Anttonen, Soome kirikuvalitsuse pereteraapia spetsialist, psühhoterapeut ja koolitaja: 

Kahe inimese vahelises suhtes tegeletakse pidevalt omavahelise erinevuse talumatuse ja usaldusega. "Suhte alguses tuntakse, et teine inimene on nii sarnane. Suhte arenedes avastatakse, et ollakse erinevad ja iseseisvad inimesed. Paariteraapias sellega tegeletaksegi - õpitakse teineteise erinevusi aktsepteerima. Kui paar on sattunud kriisi, on mul kombeks olnud neid õnnitleda, sest kriisiga silmitsi seistes olete jõudnud punkti, kus olete päriselt teineteist üles leidnud. Siis arutamegi sageli teemat, kas on ikka võimalik teineteisega koos elada, kui ta on nii erinev teisest," rääkis Anttonen, et  sellisel juhul tuleb õppida, kuidas taluda teise kui iseseisva ja teistmoodi inimesega koos olemist. 

2016. aasta sügisel korraldas Anttonen pilootvestluse, kus üheks nädalavahetuseks kutsuti kokku 45 inimest. Kahe ööpäeva jooksul tuli kokku inimesi, kes tavaolukorras ei oleks ilmselt kontakti leidnud, veel vähem seda otsinud. Tutvuti, arutati, söödi ja palvetati ja loomulikult käidi ka saunas. "See, kuidas pingestatud reede õhtust kujunes pühapäeva õhtuks mõnus olemine, oli imeline," rääkis Anttonen. Nädalavahetust alustati sellega, et otsiti midagi, mis oli kõigil ühine. "Kõik inimesed olid kirikusse kuuluvad inimesed, seegi oli lihtne leida ühist piiblisõnumist ehk näiteks armastusest ja andeks andmisest. Need, kes ei ole kirikuinimesed, leiaksid kindlasti ühist puhtalt inimlike tasandi väärtustest, näiteks perekonnast."

Kuulates teineteise elulugusid ja ka iseenda elukäigu üle mõeldes jõuti arusaamale, et isiklikud seisukohad ei ole kaasasündinud, vaid need on loogiliselt kujunenud elusündmustest. "Kui rääkisime sellest mis on meile endile oluline, tekkis kiiresti tunne, et minu vastas istuv inimene ei ole vaenlane, vaid sõber või vähemalt tuttav, tal on samamoodi austust väärivad mõtted."

Pilootvestlusel jõudi arusaamale, et iseenda avamiseks peab teadlikult valmistuma ja usaldama vestluspartnerit. Inimesed said oma sisemistele küsimustele vastuseid, kui avastati ka raskeid küsimusi, mille olemasolust inimestel aimugi ei olnud. "Jõudsime järeldusele, et teise inimesega dialoogi astumine on hirmutav kogemus, kuna selle tulemusena võime avastada endas või teistes midagi, millest meil aimudi ei olnud."

Kõikidel inimestel on teemasid, millest on kogukondades või gruppides raske avameelselt vestelda. "Kindlasti meile kõikidele on tuntav, et kui vestlusesse tuleb tundlik teema, hakkab süda taguma ja närv tuleb sisse," rääkis Anttonen, et erinevaid kehalisi reaktsioone alla suruda ei ole võimalik. 

Mõtlema peab sellele, et mispärast on inimestel keeruline suhelda inimestega, kes mõtlevad erinevalt. "Kas me sünnime üksteisest erinevatena, kasvame erinevatena või tahamegi olla teistsugused?" 

"Üheltpoolt tahame kuuluda mingisse gruppi, teiselt poolt tahame olla meie ise ja iseseisvad,"rääkis Anttonen, et alates sünnihetkest tekib inimestes kuuluvustunde vajadus.  Vastsündinud laps on täielikult sõltuv oma emast, kuid kui see jääbki püsima, ei ole lapsel võimalik iseseisvaks kasvada.  "Täpselt samuti võib rääkida partnerlussuhtest. Võib olla aegu, kus oleme nii armunud, et raske on teineteise vahele piiri tõmmata, aga samas on aegu, kus tahame olla iseseisvad,"selgitas Anttonen, et hetkedel, kui inimene avastab oma sisemist mõttemaailma, võib tekkida isoleerituse ja tõrjutuse tunne. "Tegelikult on pinged, mis tekivad ühelt poolt gruppi kuuluvuse vajadusest ja iseseisvast olemise vahel, on rasked ja keerulised mõista."

Inimese psüühhika areng algab sellest, kui laps tajub, et ta on emaga üks. "Täiesti vastsündinud imik ei tajugi, et ta on eraldiseisev inimene, ta vajab ema psühhikat ennast toetama.” Ema aitab lapsel halvast tundest üle saada ning laps saab positiivse elamuse. Sellised  kogemused, mida saame sünnihetkest ja mis lisanduvad elu jooksul, loovadki inimese mõttemaailma. 

"Lapse varajases arenguetapis on tema jaoks hea ja paha eraldatud. Kõik negatiivsed tunded paigutatakse väljapoole, jättes kõik positiivse sisse, selleks et ta tervikuna püsiks. Sellest tekib lapse jaoks justkui nagu kaks ema, hea ema ja paha ema. Üks on see kes vajadusi rahuldab ja teine see, kes ei rahulda," rääkis Anttonen. "Kui laps nutab, ei pruugi tema kisa põhjuseks olla puudujäägid tema hooldamises, vaid nagu igaühel on oma temperament ehk ka sisemised emotsioonid ja laps püüab oma kisaga neid ema kaela veeretada. Ka täiskasvvanud teevad nii, suheldes oma lastega, töökaaslastega ja lähedatega, laadimaks halba enesetunnet maha."

Kui lapse eest hoolitsetakse ja kaitstakse piisavalt, siis saab laps sellest häid kogemusi ka edaspidiseks eluks. "Kui laps saab piisavalt kogemusi, et teda hoolitsetakse ja armastatakse igasugustest olukordades, õpib ta ka negatiivset ja halba taluma," rääkis Anttonen.

Kui laps märkab, et ka tema on suuteline paha tegema ja teistele haiget tegema, tekib tal sellest mure. Enda kohta piisavalt paljude heade kogemuste põhjal on laps suuteline mõtlema iseenda headele külgedele ja sellest tekibki süütunne. "Süütunnet saab tunda ainult siis, kui sul on kogemus, et sa saad ka andeks, "rääkis Anttonen. Lapsel tekib hoolivustunne, teda hakkab huvitama, kuidas tema lähedastel ka läheb. "Üksteisest hoolimine ja süütunde tajumine on üksteisega seotud ja mõlemate olemasolu eeldab, et on olnud piisavalt turvaline kasvukeskkond," rääkis Anttonen, et  varase lapsepõlve kogemused kajavad läbi elu. 

"Kui on suurem usk sellesse, et kõik on hästi ja ma ei jää keerulistes vestlustes alla, siis tegelikult kasvab arusaam sellest, et head on rohkem kui halba ja on lihtsam suhestuda erinevate arusaamadega," rääkis Anttonen, et turvalisi ja toetavaid kogukondi luues hakkab mustvalge mõtlemine kõrvale jääma ja teisiti mõtlejas ei nähta enam halba. 

Gruppi kuulumise eesmärgi lõigatakse osa endast välja või peidetakse ära, sest ainult teatud osa on grupile aksepteeritav. "Peidetud mõtted, emotsioonid, arusaamad, need ei kao ära, need peegelduvad pinnale, kui puututakse kokku enda jaoks võõra olukorraga." Mida paremini tunneb inimene oma varjusid, seda paremini tullakse toime ümbritseva maailmaga." Need küljed, mida varjame, et kuuluda kuskile gruppi, kapselduvad meisse ja moodustavad kummalise võõra kogumi. Iseendas peituvas keldris ringi vaatamine võib olla täpselt sama hirmutav kogemus kui teistmoodi mõtleva võõra inimesega kokku puutumine," selgitas Anttonen.

"Kogukondades võivad olla teemad, millest ei räägita ja mida tõrjutakse. Sellistel juhtudel see võib väljenduda näiteks haigestumisega," selgitas Anttonen. 

"Me kõik oleme mingis mõttes vaikima sunnitud aga samas oleme me kõik ja need, kes oleme kedagi teist vaikima sundinud," rääkis Anttonen, et sellistest olukordadest saab vabaneda üksteist austava diskussiooniga, kus avatud südame ja kõrvadega võetakse teiste mõtteid vastu just sellistena, nagu seda vahendadakse. "Austava dialoogi võimaldamine on ainult siis, kui kõigil on oma hääl ja ka nendel, kes on varem vaikima sunnitud. Üksteist ausatava vestluse juurde kuulub mõte, et ühegi inimese käes ei ole tõe monopoli."

"Austav dialoogini ei pruugigi me tegelikult jõuda,  kuid me saame teha omaltpoolt kõik, et sellele võimalikult lähedale jõuda."

Pia Ruotsala, EELK Perekeskuse juhataja, terapeut, koolitaja, vägivalla tõkestamise programmi koolitaja ning superviisor ja Renee Nahkur, EELK Perekeskuse meeste vägivalla katkestamise grupi juht ja Meeste Kriisikeskuse juht:

Vägivald suhtes hakkab pihta sealt, kus kaob austus.

Uus sotsiaalprogramm vägivalla katkestamiseks on suunatud eelkõige meestele ja läbi meeste ka perekonnaliikmetele. "Kõik hakkab pihta vägivalla ja turvalisuse hindamisega," rääkis Ruotsala. “"aljudel on vaja tegeleda oma sisemiste probleemidega, et probleemi lahendada."

"Sageli ei taha või ei julge mehed vastutust võtta. Mustvalge vaade kõigile, mis on juhtunud," rääkis Nahkur, miks mehed ei julge mõnikord probleemidega tegeleda. "Peab õppima väärtustama iseennast." 

Hannes Hermküla, ETV saatejuht ja ajakirjanik:

Hannes Hermküla on taunisündroomiga poisi isa. "Algul mõtlesime kolida Ameerikasse, sest seal on erivajadustega inimestega hoolitsemise võimalused paremad. Lõpuks otsustasime siia jääda, kuna aja jooksul tingimused erivajadustega lapse kasvatamiseks paranesid," rääkis Hermküla. "Ameerikas on võimalusi rohkem ja võrdsem suhtumine. Ma loodan, et me eestlastena jõuame ka sinna."

"Algul ei osanud ka mina puuetega inimestesse suhestuda, ma võõristasin neid," lausus Hermküla, et puuetega inimesed ei ole integreeritud Eestis veel piisavalt ühiskonda. "Kui tänava peal uuritakse ja puuritakse mu last erinevate pilkudega, siis see mind ei häri. Küll aga olen siin elades tähele pannud, et tal puuduvad paljud võimalused, mis teistele on antud," rääkis Hermküla. 

"Ta on pannud meid mõtlema teisiti. Ta tõi küll paraja portsu kaela, aga siin ta on ja me saame väga hästi hakkama ning armastame teda väga," selgitas Hermküla erivajadustega laste isana. 

Imbi Paju, raamatu "Tõrjutud mälestused" autor, ajakirjanik ja rezissöör ja Anne Kleinberg, Laste Vaimse Tervise Keskuse juht, lastepsühhiaater ja psühhoterapeut. 

Kleinbergi sõnul on inimesed õppinud viimase kümne aasta jooksul üksteist rohkem hoidma ja aitama, et ühiskonna turvatunnet taastada, mida on Nõukogude Liit eestlastele põhjustanud. "Turvatunde kadumine peredest on väga suur auk, mida me nüüd üritame ikka veel täita," rääkis Kleinberg. 

"Mina usun, et inimesed Eestis on südamlikud. Arvan, et Nõukogude õudus hakkab ära sulama," rääkis Kleinberg, et trauma seedimiseks peab andma võimaluse sellel ära lahustuda, et eestlased ei takerduks uuesti ja uuesti traagilisse minevikku.

"Empaatiatunne ei tule kollektiivis kergelt ja siis öeldaksegi, et kasvata paksu nahka," rääkis Paju, et ühiskond on sisendanud inimestele, et peab olema tugev. "See on töö meie inimsusega, samuti ligimese armastus."


Laadimine...Laadimine...