"Püüe meelitada kodanikke kampaania korras usaldama e-hääletamise mehhanismi, mille põhimõtteid ei suuda endale selgeks teha ning läbi arutada isegi mitte Riigikogu, on täiesti vastuvõetamatu!" väitis küberasjatundja ning kodanik-aktivist Märt Põder. Ta on algatanud allkirjade korjamise, sundimaks Riigikogu võtma endale vastutust e-hääletamise süsteemi ja seal tehtavate uuenduste eest.

Kuigi valimised peaksid justnagu olema demokraatia pidupäev, kus e-hääletajad peaksid kõik aru saama, kuidas nende antud e-häält edasi käideldakse ja käitlemise kontrollitavus jm usaldusväärsus tagatakse, on olukord siiski leebelt öeldes segane. E-valimiste komisjonis kavatsetakse e-hääletamise süsteemi muuta või uuta, et asi selgem oleks ja kogu e-hääletamine vastaks paremini rahvusvaheliste vaatlejate nõuetele. Paraku, mida e-valimiste komisjonis ehk valimisteenistuses toimetatakse ja kuidas süsteemi muudetakse – selle kohta on infot napilt. Rääkimata, et valimiskomisjon ei saa siin muudatuste puhul vastutajaks olla.

Praegu valitseb Märt Põderi sõnul olukord, kus e-hääletamisega tegelev elektroonilise hääletamise komisjon, praeguse nimega valimisteenistus, on sisuliselt asetatud Riigikogu tankisti rolli. See tähendab, et muudatusi e-valimiste süsteemis viiakse ellu n-ö nurga taga ning Riigikogu ei kaasata ei arutellu ega otsustamisse.

“Paistab silma vastutusahela puudulikkus,” nentis Põder Pealinnale. “Ehkki e-hääletamise tarkvara on justkui 10 aastat arendatud, on see kolinud veel rohkem nurga taha kui seni.”

Tema sõnul sobib praegune lahendus mõnele suurettevõttele, kuid mitte demokraatlikule riigile. “E-hääletuse süsteemi uuendamisega plaanitakse valimissüsteemi olulisi täiendusi, mille läbiarutamise ja otsustamise vastutuse peab võtma seadusandja,” toonitas Põder. Tema sõnul tuleb Riigikogul seoses nende muudatustega ilmselgelt võtta enesele poliitiline vastutus.

Märt Põder märgib petitsioonis, et nii kodanikuühiskond kui OSCE/ODIHR valimisvaatlejad on teinud ettepaneku “moodustada avatud töörühm, et kaaluda võimalust võtta kasutusele kontrollitav internetihääletus”. Samas on süsteemis kavandatud uuendusi ametlikult, aga ilma seda protsessi dokumenteerimata arutatud elektroonilise hääletamise komisjoni suletud ringis. Riigikogu ega selle komisjone ei ole kaasatud. Uuenduste üle puudub avalik ja parlamentaarne debatt.

Põhiseaduskomisjoni juurde 2011. aastal loodud e-hääletamise töörühma protokollid, samuti ka töörühmale ja põhiseaduskomisjonile esitatud eksperdihinnangud  jm materjalid ning töörühma aruanne pole avalikud. Põder märgib petitsioonis: see on seni ainuke ametlik töörühm, mis on teadaolevalt arutanud e-hääle kontrollimise mehhanisme. Töörühma tegevusest saab aga aimu ainult pressimaterjalidest ning Riigikogu stenogrammidest.

Mis puudutab muudatusi e-hääletuse süsteemis, siis plaanitakse viia tarkvara tänavusteks kohalikeks valimisteks vastavusse otsast lõpuni kontrollitavuse (end-to-end verifiability) nõuetega. See seati e-hääletuse jaoks kriteeriumiks juba 2001. aasta lähteuuringutes. Selle eesmärgiks on tagada vabade valimiste põhimõtete järgimine e-valimistel.

Põderi sõnul on Eesti e-hääletamise süsteem vaja tingimata viia vastavusse otsast lõpuni kontrollitavuse nõuetele. See koosneb omakorda kahest komponendist. Hääle individuaalse kontrolli mehhanism peab tagama igale valijale võimaluse veenduda, et tema hääl anti, võeti vastu, talletati ning läks lugemisele vastavalt valija algsele tahteavaldusele. Hääle universaalse kontrolli mehhanism peab aga tagama kõigile valijatele ning valimiste vaatlejatele võimaluse isiklikult veenduda, et valijate hääled loeti kokku korrektselt. Paraku aga, nagu nähtub Põderi petitsioonist, viiakse neid muudatusi ellu sügavas kabinetivaikuses.

Petitsiooniga saab tutvuda siin.  

Virkko Lepassalu