Lauri Laats: miks Haabersti remmelga kaitsjad puud ristmiku arutelude ajal ei päästnud?

Haabersti remmelgast on tehtud ürgse emapuu sümbol, mis paneb inimesed isehakanud looduskaitsjatega samas taktis loitsima, kirjutab Laats. "Isegi grupp riigikogulasi astub anarhiarinde sõdureiks, sest mine tea, äkki õnnestub Haabersti emapuu tohuvapohus oktoobrikuisteks valimisteks mõni toetushääl välja tõmmata."

Pilt: Scanpix

Lauri Laats: miks Haabersti remmelga kaitsjad puud ristmiku arutelude ajal ei päästnud? (2)

Lauri Laats, Tallinna Linnavolikogu aseesimees

Haabersti remmelgast on tehtud ürgse emapuu sümbol, mis paneb inimesed isehakanud looduskaitsjatega samas taktis loitsima, kirjutab Laats. "Isegi grupp riigikogulasi astub anarhiarinde sõdureiks, sest mine tea, äkki õnnestub Haabersti emapuu tohuvapohus oktoobrikuisteks valimisteks mõni toetushääl välja tõmmata."

Pikki aastaid on räägitud vajadusest rekonstrueerida Haabersti ringristmik moodsaks eritasandiliseks liiklussõlmeks. On peetud arutelusid, nuputatud optimaalseima lahenduse kallal, vaieldud ja konsensust otsitud. K-Projekti diplomeeritud asjatundjad on koostanud üldplaneeringule vastava detaili ja ehitusjoonised, korraldati riigihange ja sõlmiti võitjaga leping, muretseti ehituse alustamiseks vajalikud load. Tööd algasid, aga siis kogunes käputäis end looduskaitsjatena esitlevaid häälekaid tegelasi, kelle jaoks planeering ja ehitusluba kehastavad vastikute bürokraatide väljamõeldud tüütuid paberilipakaid ning Eesti Vabariigi politsei vastumeelset repressiivorganit. See kibestunud seltskond soovib võimu ja seaduse kehastajatele koha kätte näidata ning mõtleb oma idee elluviimiseks välja Emapuu, 334 aastase müstilise puittaime, millest peab saama sama märgiline eituse tööriist nagu kunagi Tallinna uuest ooperiteatrist ilma jätnud hõlmikpuu, mis asus planeeringu järgselt teatri välisseinast küll viiekümne meetri kaugusel, ent mida olukorda võltsides suudeti toonaste looduskaitsjate poolt ohustatuna näidata.

Mõte on geniaalne, teostus laitmatu. Kes julgeks vastanduda ülevale ideele ürgtüvest, mille kadumine tooks endaga huku ning hävingu tervele linnale. Sümbol on nii võimas, et mõjub otsekui meelemürk, pannes kümned muidu igati normaalsed inimesed isehakanud looduskaitsjatega samas taktis loitsima. Isegi grupp riigikogulasi astub anarhiarinde sõdureiks, sest mine tea, äkki õnnestub Haabersti emapuu tohuvapohus oktoobrikuisteks valimisteks mõni toetushääl välja tõmmata. Trummid põrisevad, lauluhääled kõlavad, kogu riik on transis ja jälgib kasvava huviga kuidas omavolitsejad üha enesekindlamaks muutuvad ning ehituse peatamist nõuavad. Halenaljaks, et säärane tsirkus toimub edukalt Euroopa rohelise pealinna tiitlile kandideerivas Tallinnas.

Kui mitu korda peab lahtisest uksest sisse murdma?

Linnavalitsust ja projekteerijat süüdistatakse hooletus suhtumises ürgpuusse, mille vanus siiski kolmesaja aasta asemel ehk vaid viiekümneni või veidi peale küünib. Aga kulla sõbrad, miks ärkasite alles nüüd? Miks te ei teinud ettepanekut puud säilitada juba varem, kui toimusid Haabersti ristmiku projekti avalikud arutelud?

Projekteerimine on konsensuse otsimine erinevate huvigruppide vahel. Ükski arendus ei saa kunagi väljendada sajaprotsendiliselt kõigi huve, ent igas projekteerimisprotsessis püütakse leida suurima ühisosaga lahendus. Ehk on see emapuu protestirühmale ja neid toetavatele riigikogulastele üllatuseks, ent Eestis reguleerivad linnavõimu ja elanike, nagu ka riigi ja kodanikkonna vahelisi suhteid seadused, mille raames on võimalik probleeme ja erimeelsusi lahendada. Mehhanism on olemas, milleks siis ekstreemsed protestid?

Seadus annab võimaluse igat planeeringut korrigeerida.

Eestis kehtiva projekteerimisseaduse kohaselt tuleb iga linnaruumi kavandatud arendust tutvustada, korraldades avalikke väljapanekuid ja arutelusid, kus iga asjast rohkem või vähem huvitatud isik saab teha ettepanekuid ja märkusi, mida võimalusel arvestatakse. Ettepanekute kõrvale lükkamisel tuleb selgitada, mis selle tingis ning avaldaja võib otsuse kohtus tsiviilkorras vaidlustada.

Kõige kahetsusväärsem kogu asja juures ongi see, et Haabersti ristmiku ehitust ühe puu, olgugi suure, pärast põhja lasta üritavad isikud, ei vaevunud tulema planeeringu vastuvõtmisele järgnenud avalikule arutelule. Nad ei huvitunud sellest, ei rutanud õigel ajal tegema märkust, et peaks leidma võimaluse suhtuda veelgi säästvamalt olemasolevasse rohelusse. Oli aeg ja oli koht, kus oma vastumeelsust väljendada ning see tegusaks vastuargumendiks vormida. Aga avalikel aruteludel poleks saanud kaamerameestele esineda, loitsida, trummi lüüa – igav on selline seaduslik asjaajamine! Palju põnevam ja närvekõditavam on lihtsalt lamenti lüüa ja süüdistada, et miks meilt ei küsitud. Taheti küsida ju, kullakesed! Te ise ei andnud ennast näole.

Haabersti emapuuga õigusriigi vastu. 

Kutsun neid, kes soovivad Tallinna arengutes tõsiselt kaasa rääkida, avalikest planeeringuaruteludest osa võtma. Palun kasutage seaduses sätestatud õigust!Teated avalike arutelude kohta ilmuvad Postimehes, linnasoa lehtedes, ripuvad linna ja linnaosade kodulehekülgedel. Midagi ei varjata, kõik on teretulnud. Tallinn on kodanikualgatuseks ja kaasamiseks valmis, jätkuks vaid huvi ja soovi linnaprobleemidega ühiselt tegelda. 

Oleme seni uhkusega kõnelenud Eestist kui õigusriigist, mille aluseks on seadustest kinnipidamine. Seadus teeb võrdseks. Kui eelistame neid, kes suudavad vana paju all kõige valjemalt karjuda ning trummi lüüa, oleme omadega sügavas jamas. Me ei soovi ju seda?

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...