LAURI LAATS: Nähtamatud töötavad vaesed väärivad meie tähelepanu

Kindel on see, et 2019. aasta riigikogu valimiste debattides tuleb arutada töötavate vaeste probleemi.

Pilt: Scanpix

LAURI LAATS: Nähtamatud töötavad vaesed väärivad meie tähelepanu

Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem

Kindel on see, et 2019. aasta riigikogu valimiste debattides tuleb arutada töötavate vaeste probleemi.

Inimene kujundab arvamuse teise inimese suhtes esimeste sekunditega, pelgalt peale vaadates. Mees või naine, vana või noor, väsinud või rõõmus. Kõik need kriteeriumid paneme oma peas paika mingite väliste tunnuste abil. Kui üks naine kõnnib uhke valge kasukaga, siis eeldame, et tal on palju raha. Kui teine naine kõnnib aga määrdunud ja aukliku jopega, siis eeldame, et tal on väga vähe raha ning temaga on üldse kehvasti. Väga palju on neid inimesi, kellele me aga mingit staatuslikku hinnangut anda ei oska, nad on nii tavalised. Selliste tavaliste inimeste hulka kuulub ka neid, kes käivad iga päev tööl, kuid ometigi tulevad vaevu ots-otsaga kokku. Rääkimata endale mingi luksuse lubamisest.


Terminit working poor ehk töötavad vaesed hakati kasutama USA-s 20. sajandi algul, kuid eriti teravalt kerkis see esile sama sajandi keskel, kui möödunud olid Suur Depressioon, president Roosevelti uus majanduspoliitika (New Deal) ning II maailmasõda. Kokkuvõtlikult tähistab see neid inimesi, kel on küll töökoht, kuid neile makstav palk on nii madal, et kogu teenitu kulub igapäevastele minimaalsetele kulutustele ning säästa ei õnnestu midagi. Sellesse ringi sattunud inimesed on eriti halvas olukorras ootamatute väljaminekute tekkides – mõne tarbeeseme katkiminekul või tasuliste terviseteenuste kasutamise vajaduse puhul. Riiklikele või kohalikele toetustele nad ka tihti ei kvalifitseeru, sest sissetulek on olemas ning see ületab minimaalset määra toetuste saamiseks. Eriti halval juhul satuvad need inimesed kõrge intressiga tarbimislaenude küüsi, mida on küll lihtne saada, kuid väga keeruline tagasi maksta. Probleemid üha kerivad ja murekoorem kasvab.


Mustamäe linnaosavalitsusse saabus kiri, mille on kirjutanud just sellises olukorras olev inimene. Tsiteerin mõned read: Ma olen väsinud mõtlemast, et pean hoidma kokku siit ja sealt, selleks et elementaarseid asjugi soetada – sh WC paber, toiduained. /.../ Mida teha, kui kodanik saab palgaks 500 eurot ning üürikodu pole võimalik leida? S.t et ka ühetoalise korteri hinnad on 250 eurot + kommunaalid/mõnel juhul ahjuküte. /.../ Kuhu peab kolima inimene, kes saab miinimumpalka, kellel pole võimalik üürida kodu, kes on depressioonis, kes ei saa tööl käies täispalka, sest on pidevalt haige. /.../ Miks ei anna abi see, kellelt soovitatakse abi otsida? Miks peab kodanik võtma endale halva elukaaslase sunniviisiliselt, et oleks üüri odavam maksta?


Selle kirja kirjutanud inimene on mures, tal on raske. Seaduse silmis on ta suure tõenäosusega endaga hakkamasaav kodanik, kes ühelegi toetusele ei kvalifitseeru. Sellele vaatamata peab hädasolijat siiski aitama. Olgu see siis abi toiduainete ja esmatarbekaupade näol või hoopiski nõustamine elukorralduse muutmisel. Ehk on siiski hädasolijale võimalik koos kalaga ka õng ulatada.


Kindel on aga see, et 2019. aasta riigikogu valimiste debattides tuleb arutleda töötavate vaeste probleemi üle. Kuidas toetada neid inimesi vaesusest välja pääsemisel, kuidas neid  üleüldse aidata. Pole midagi hullemat, kui mures inimene jääb oma murega üksi, muutub kõigi jaoks nähtamatuks. Kõikidele parlamenti pürgivatele erakondadele tuleb esitada küsimus, kuidas neid nähtamatuid aidata.

Laadimine...Laadimine...