Lauri Laats: relvade vastu peab kõnelema diplomaatia

"Hetkel Süürias toimuv on aga loonud olukorra, kus suurriikide juhtide väljaütlemised ja teod näitavad, et ollakse valmis omavahel sõdima," kirjutab Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

Pilt: Scanpix

Lauri Laats: relvade vastu peab kõnelema diplomaatia

Lauri Laats, Mustamäe Linnaosa vanem

"Hetkel Süürias toimuv on aga loonud olukorra, kus suurriikide juhtide väljaütlemised ja teod näitavad, et ollakse valmis omavahel sõdima," kirjutab Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

Teise maailmasõja lõpust on möödunud üle 70 aasta. Selle konflikti käigus mobiliseeriti üle 100 miljoni sõjaväelase ning sõja käigus hukkus 50-85 miljonit inimest. Massimõrvad, koonduslaagrid, nälg ja haigused laastasid kogu maailma. Eestis ning paljudes teisteski riikides ei tähendanud sõja lõpp mitte rahu, vaid hoopis okupatsiooni ja hirmus elamise jätkumist. 

 

Suure sõja järgselt on küll relvastatud konflikte toimunud, kuid need ei ole kandunud kaugele ega ka otseseks suurriikide vaheliseks ülemaailmseks sõjaliseks vastasseisuks. Veel mõni kuu tagasi oli suurimaks maailmarahu ohustajaks Põhja-Koreaga seonduv pingete kasv, kuid isegi ootamatult kiiresti vaibusid ähvardused ning olukord pööras paremuse poole. Hetkel Süürias toimuv on aga loonud olukorra, kus suurriikide juhtide väljaütlemised ja teod näitavad, et ollakse valmis omavahel sõdima. 

 

Sõdimine on kahjuks kuulunud inimkonna ajaloo juurde nii kaua, kui me seda teame. Alguses virutas keegi kellelegi nuiaga pähe, siis juba pisteti mõõgaga kõhtu, siis hakati püssist pauku tegema, siis tuumaenergiat hävitamiseks kasutama ning nüüd võib juba nupule vajutades tuhandete kilomeetrite kaugusel surma külvata. Kui esialgu olid nuiaga virutajad ise oma konfliktides kas võitjad või kannatajad, siis mida aeg edasi, seda enam muutusid sõjakäigud strateegiliselt juhituteks. Kunagi võitlesid riigipead koos oma sõduritega, kuid tänapäeval vaatavad sõdade arhitektid oma loomingut turvaliselt ja võimalikult kaugelt. Kõige enam saavad kannatada tavalised inimesed, sõjalises mõistes tsiviilkodanikud. Need inimesed, kes tahavad oma elu elada rahus ja õnnelikult. Purustatud perekonnad, elamata jäänud elud, traagilised saatused — kõik see iseloomustab, mida toob sõda kaasa neile, kes selle puhkemises grammigi süüdi ei ole. 

 

Inimkond on enda loodut Teise maailmasõja järgselt tohutu kiirusega edasi arendanud. Vaid nupuvajutusega saad suhelda kogu maailmaga, autod suudavad sõita hääletult ja juhita, ravimatuid haiguseid ravitakse, Marssigi varsti juba koloniseeritakse. Aga kõige selle arengu ja intelligentsi juures jääb endiselt lahenduseta küsimus, miks ikka on nii, et aeg-ajalt tahab keegi kellelegi nuiaga pähe virutada? Miks keegi tahab oma rahvast keemiarelvaga tappa ning miks üldse keegi peaks tahtma oma rahvale katastroofi kaasa tuua? 

 

Nende küsimuste juures on ülimalt oluline, et relvade vastu kõneleks diplomaatia, mitte relvade vastu relvad. Hiina filosoof ja väejuht Sun Tzu on öelnud “Ülim kunst on alistada vaenlane võitluseta.” Diplomaatia peab olema see relv, mis hoiab ära võitluse ja tarbetu verevalamise. Maailmas on juba sõjatagi piisavalt probleeme, mille lahendamisse suurriigid võiksid oma energiat kulutada. Kliima soojenemine, eluslooduse hävitamine, näljahädad ja epideemiate levik — andke minna, suunake sinna oma ressursid!

 

Sõjatööstusesse on sedavõrd palju investeeritud ning relvad on nii arenenud, et kogu elu maamunal võiks hävitada mitmeid, ilmselt isegi kümneid kordi. Kes aga end võitjaks saab kuulutada? Muidu nii kenasti päikese ümber tiirleval sinakal planeedil pole siis kedagi, kes võidurõõmsalt oma lipu hallis tühjuses üles tõmbaks.  

 

Laadimine...Laadimine...