Lauri Laats: riik otsustas rehepapiliku käibemaksutõusu asemel ausa tulumaksureformi kasuks

"Seekord valiti tee, kus rohkem peavad panustama need, kes rohkem teenivad. 2009. aastal valiti hoopis teine tee, käibemaks tõusis kiirkorras 18 protsendilt 20 protsendile. Sest riigil oli raha vaja. Mis sellest, et tarbimismaksude muutmine teeb raskemaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorra," kirjutab Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

Pilt: Albert Truuväärt

Lauri Laats: riik otsustas rehepapiliku käibemaksutõusu asemel ausa tulumaksureformi kasuks (1)

Lauri Laats, Mustamäe linnaosa vanem

"Seekord valiti tee, kus rohkem peavad panustama need, kes rohkem teenivad. 2009. aastal valiti hoopis teine tee, käibemaks tõusis kiirkorras 18 protsendilt 20 protsendile. Sest riigil oli raha vaja. Mis sellest, et tarbimismaksude muutmine teeb raskemaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorra," kirjutab Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

2018. aasta alguses on poliitika ajakirjanikele piisavalt jututeemasid pakkunud. Küll tehakse parlamendisaalis vastastikku sapiseid märkuseid, visatakse õhku süüdistusi ja näidatakse näpuga, kuid ennekõike räägitakse muutunud maksusüsteemist. Argumenteeritult maksude üle arutada võib ja peabki, sest 2018. aastal toimunud muutus on oma olemuselt põhimõtteline ja suurim suunamuutus maksupoliitikas viimase paarikümne aasta jooksul. Kahjuks kipub suur osa seesugustest debattidest triivima aga näpuga näitamise ja kellegi süüdlaseks tembeldamise suunas. Sellisest arutelust pole aga kasu kellelegi. Miks siis on maksusüsteemi muutus avalikkuses nii valulise tagasiside saanud?

Ettevalmistus hoiab ära ehmatuse

Esiteks juba mainitud ajafaktor. Reformierakonna pika peaministritoolil istumise ajal oli pühaks lehmaks ja viimseks reliikviaks üksikisiku tulumaks. See protsent pidi olema stabiilses languses ning ühtki teist ettepanekut ei võetud isegi mitte kaalumisele. Kuigi praegune valitsus rääkis üle aasta planeeritavatest muudatustest ning asja püüti teha puust ja punaseks, jõudis selle olemus ikka alles siis inimesteni kui reaalselt pangakontole vähem või rohkem raha laekus. Kuigi igaüks võis juba kuid tagasi kontrollida, kas peab hakkama rohkem maksudena ära andma, tulevad sellised asjad ikka üllatusena. See on inimlik.

Inimlik on ka reaktsioon, milles väljendatakse küsimust, miks mingi just üksikisiku tulumaksu kallale — see on ju nii palju aastaid olnud hoopis teises suunas liikumas. Võrdluseks võib tuua näite kui tõstate kodus ümber kummuti, mis on 18 aastat sama koha peal seisnud. Võin kihla vedada, kuidas veel pikka aega lööte varba sinna pihta ära, sest pole harjunud, et kummut võib olla ka teise koha peal.

Ebameeldivused panevad rääkima

Teiseks, emotsionaalne efekt. Raha rohkem saada on tore ja raha vähem saada on ebameeldiv. Punkt. Kui siia juurde lisada veel asjaolu, et ebameeldiva asja tahaks ikka hingelt ära saada, aga meeldiva endale hoida, siis on üsna lihtne mõista, miks meediaski domineerivad inimeste arvamused, kes avaldavad muudatuste suhtes rahulolematust. Need on need inimesed, kes said vähem raha kätte.

Üllatav oleks see kui kõik nad ühtselt teataks, et on maksumuutusega rahul ning panustavad rõõmsalt solidaarsemasse ühiskonda. Neid inimesi, kes nii arvavad, leidub päris palju. Aga üldjuhul ei hakka nad sõna võtma. Sest asi toimib ja liigub õiges suunas. Siis pole ju põhjust sekkuda. Tõsi, rahulolematus võib mõnikord põhjustada ka rahulolematust, mis aitab asju tasakaalustada. Juba on sõna võtnud need, kes peavad rohkem raha ära andma, kuid leiavad, et see on õige eesmärgi nimel. Olgu öeldud, et ei pea siin silmas tegevpoliitikuid, kes oma erakonna ja koalitsiooni otsuseid kaitsevad.

Ausus toob selguse

Kolmandaks, läbinisti aus lähenemine. Üksikisiku tulumaks ning tulumaksuvaba miinimum on inimestele kõige lihtsamini mõistetavad maksud. Need on igal kuul näha palgalehel ja tunda rahakotis. Valdavat osa palgatöötajatest ei huvita üldse, et tööandja maksab veel mingit sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakset. Samal ajal aga oodatakse, et riik toimiks ning avalikud teenused oleksid kvaliteetsed, kergesti kättesaadavad ja neid jaguks kõigile. Selleks on aga vaja koguda maksuraha. Võib olla oleks pidanud valitsus tulumaksu kallale minemise asemel tõstma hoopis käibemaksu määra. See oleks toonud riigi kaukasse raha kenasti juurde ja kellegi jaoks poleks palgapäeval midagi muutunud. Rehepapilikult saanuks raha kätte pärast palgapäeva kui ostetakse ja tarbitakse kaupasid ning teenuseid. 2009. aastal valiti hoopis teine tee, käibemaks tõusis kiirkorras 18 protsendilt 20 protsendile. Sest riigil oli raha vaja. Mis sellest, et tarbimismaksude muutmine teeb raskemaks just väiksema sissetulekuga inimeste olukorra. Seekord valiti teine tee, kus rohkem peavad panustama need, kes rohkem teenivad.

Miks riik võtab maksudena inimestelt raha? Eks ikka selle pärast, et vajaduse korral oleks olemas arstiabi, politsei ja päästeamet. Selleks, et saaks maksta pensione ja lapsed käia koolis. Ja nii edasi. Parem on kui selleks küsitakse raha juurde otse ja ausalt, mitte kuidagi poolsalaja ja tagaukse kaudu. Ühtse ja tugeva ühiskonna jaoks on nii parem.

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...