Linnar Priimägi: Tulevik tuleb

Maailma ümberjagamine ei ole mitte kunagi olnud ega saagi olla rahumeelne protsess. Euroopa poliitilise tasakaalu kokkulepped Helsinki 1972 ei kehti enam alates Kosovost 2008; Budapest 1994 ei maksa enam alates kolmanda punkti rikkumisest; Minsk 2015 tõsiseltvõetavus lõppes tollesama aasta lõpuga (punkt 11).

Linnar Priimägi: Tulevik tuleb (1)

Linnar Priimägi

Maailma ümberjagamine ei ole mitte kunagi olnud ega saagi olla rahumeelne protsess. Euroopa poliitilise tasakaalu kokkulepped Helsinki 1972 ei kehti enam alates Kosovost 2008; Budapest 1994 ei maksa enam alates kolmanda punkti rikkumisest; Minsk 2015 tõsiseltvõetavus lõppes tollesama aasta lõpuga (punkt 11).

Samas kasvab kollektiivsete poliitiliste subjektide hulk maailmas kontrollimatult. Ja nad kõik nõuavad endale oma osa senisest tegelikkusest, hääle- ning iseotsustusõigust ─ Euroopas Visegrádi riigid Poola, Tšehhia, Slovakkia ning Ungari, aga ka Inglismaa, Šotimaa, Kataloonia, Valloonia... Immigrante käsitatakse seni veel pelgalt rahvastikupoliitika objektina, ent nemadki on juba muutumas uueks ning ettearvamatuks poliitiliseks subjektiks! Kui Vladimir Sazonov ajalehes Diplomaatia naiivselt väidab, et "Vene propaganda... üritab taaselustada bipolaarset maailmapilti", siis ei näe ta märksa keerulisemat maailma polarisatsiooni, kus Venemaa mängib niihästi reagendi kui katalüsaatori, eeskuju rolli.

Külm sõda kuumeneb, eskalatsioon pingestub käik-käigult üha "asümmeetrilisemaks". Maailm on pandud "heidutuse" enampakkumisele. Kõige avalikumalt paistab see sõjalis-poliitiline oksjon Süüria näitel.

Ja neid protsesse ei saa enam tagasi pöörata või isegi peatada. Laviin on vallandunud.

Mida siis teha? Heinrich Heine tunnistas aastal 1854, vaadates proletariaadi ("kommunistide") hoogustuvat liikumist XIX sajandi Euroopas:

"Tõepoolest, hirmu ja õudusega mõtlen ma päevale, mil need tu­me­dad, sünged pildipurustajad võimule tulevad: oma toorete rusi­ka­te­ga löövad nad siis halastamatult puruks kõik ilu marmorkujud, mis mi­nu südamele nii kallid on; nad purustavad kõik nood kunsti fan­tas­tilised lelud ning iluasjad, mis poeedile nii armsad olid; nad laas­ta­vad mu loorberisalud ja teevad sinna kartuleid maha… ja ah! Mu "Laulude raamatu" lehtedest keerab vürtspoodnik pabertuutusid, et neisse puistata kohvi või ninatubkat tuleviku vanaeitedele. Ah! seda kõike näen ma ette, ja mind valdab ärarääkimata kurbus, kui mõtlen hävingule, millega võidurikas proletariaat minu luuletusi ähvardab, mis koos kogu vana romantilise maailmakorraga hukkuvad."

Ning jätkab: aga "lõpuks valdab mu südant meeleheitlik suuremeelsus ja ma hüüan: ta on ammu hukka mõistetud, hävingule määratud, see vana ühiskond. Sündigu, mis õigus on! Purunegu ta täielikult, see vana maa­ilm… Ja õnnistatud olgu vürtspoodnik, kes kunagi mu luu­le­tus­test pabertuutukesi valmistab, millesse ta kohvi ja nuusktubakat puis­tab vaestele vanaemakestele… – fiat justitia, pereat mundus!"

Minul ei jätku julgust nõnda ütelda. Säärast "meeleheitlikku suuremeelsust", millest räägib Heine. Mina kaitsen marmorkujusid ja tema "Laulude raamatut" ─ vürtspoodnike, kohvi, ninatubaka ja tuleviku vanaeitede eest. 

1 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...