Maria Jufereva: kui vana peab olema linnaosavanem?

"Linnaosavanemate nende nooruses ning kogematuses süüdistamine on pastakast välja imetud ja juba alanud valimiskampaania osa," kirjutab Lasnamäe linnaosa vanem Maria Jufereva arvamusartiklis.

Pilt: Erakogu

Maria Jufereva: kui vana peab olema linnaosavanem? (2)

Maria Jufereva, Lasnamäe linnaosa vanem

"Linnaosavanemate nende nooruses ning kogematuses süüdistamine on pastakast välja imetud ja juba alanud valimiskampaania osa," kirjutab Lasnamäe linnaosa vanem Maria Jufereva arvamusartiklis.

Tegelikkuses saavad ka kõige rajumad kriitikud aru, et nimetada 25-aastast meest või naist liiga nooreks saab ainult suure mööndusega. Selles vanuses on paljudel juba kõrgharidus, töökogemus ja perekond. Ehk teisisõnu on tegu sobiva vanusega, et panna ennast proovile juhi rollis.

Samamoodi toimisid paljud meie praegused tipp-poliitikud. Mihhail Korb, Andrei Novikov, Rainer Vakra, Urmas Paet, Jevgeni Ossinovski ja paljud teised alustasid linnaosade ja koguni ministeeriumite eesotsas enne 30-aastaseks saamist. Vähe sellest, et nad said hakkama, üsna pea tõusid nad ka karjääriredelil. Vahemärkusena võib öelda, et noorte linnaosavanemateks nimetamisel on ka sümboolne tähendus – näitabki ju see tänastele abiturientidele ja üliõpilastele, et meie riigis on noorte ees avatud kõik teed. Võimalik, et just viimane tegur saab noorte jaoks määravaks, kui nad kaaluvad oma edasist saatust – kas jääda Eestisse või minna otsima õnne Euroopas või USAs.

Olen kindel, et sisimas kahtleb iga esmakordselt juhipositsiooni saanud mõistlik inimene oma võimetes: kas ma saan hakkama? kas mul on piisavalt mõjuvõimu ning teadmisi inimeste ja töö juhtimiseks? Kuid justnimelt need kahtlused pannevad teda pingutama ning arenema. Lõppude lõpuks ei ole vanus hea ning targa juhi väljamäärajaks – ka 50ndates ei suuda mõni korraldada isegi oma elu, rääkimata töökollektiivi juhtimisest.

Linnaosavanema koht on poliitiline

Vaieldes vanuse ja ametisse sobivuse üle jäi paljudel tähelepanuta asjaolu, et linnaosavanema ametikoht on poliitiline. Ühiskonnalt linna valitsemiseks mandaadi saanud erakond nimetab ametikohtadele omad esindajad, kes viivad ellu nende valijate soove. Sellest, kuivõrd hästi saab üks või teine linnaosavanem hakkama oma juhitava linnaosa elanike huvide esindamisega, sõltub järgmistel valimistel terve erakonna saatus. Rahva soosing on aga väga heitlik. Ei vanus ega varasem töökogemus ei pruugi osutada määravaks hetkel, kui läheb valimissedeli täitmiseks. Pigem arvestab valija sellega, kas linnaosavanem aitas teda tema probleemide lahendamisel, kas tema lubadused olid vastavuses tehtud tööga ning kohati ka sellega, mida ütles naaber peale linnaosavanema vastuvõtul käimist.

Valimised tulevad nagunii

Niisiis on linnaosavanemate nende nooruses ning kogematuses süüdistamine on pastakast välja imetud ja juba alanud valimiskampaania osa. Paistab, et kohalike omavalitsuste volikogu valimistel ja sellele järgnenud ajal on paljud elanikud  unustanud, et aasta ja kolme kuu pärast ootavad meid järjekordsed parlamendivalimised. Kuid see on väga hästi meeles meie „parimatel“ sõpradel – reformierakondlastel, kes jäid ilma oma soojadest valitsusekohtadest ning ka Tallinnas piirdusid opositsiooni jäämisega.

Tähelepanelik lugeja kindlasti juba märkas, et peavoolumeedia leiab pidevalt põhjusi Keskerakonna ja selle esindajate mustamiseks.   Eriti palju laimusõnu tuleb viimasel ajal peaminister Jüri Ratase suunas, keda hurjutatakse maksureformi pärast, mis iseenesest on suunatud madala ja keskmise palgaga inimeste elujärje parendamisele. Samas olid needsamad  laimajad kahtlaselt vait, kui reformierakondlasest eks-peaminister Ansip püüdis veenda avalikkust selles, et igakuine 19-eurone lastetoetus on igati piisav summa.

Kokkuvõttes tahan öelda, et ei linnaosavanemaks, abilinnapeaks, linnapeaks ega ministriks saamiseks ei ole (ainu)sobilikku vanust. Selle asemel on olemas inimesed, kes on suutelised oma kohustustega hakkama saama ning need, kes ei õigusta neile osutatud usaldust. Euroopa poliitikas on olemas 100 kriitikavaba päeva traditsioon, kus ajakirjanikud ja vastasleeri esindajad hoiduvad uute ametnike arvustamisest, andes neile võimaluse asjadesse sisse elada ning ennast näidata. On väga kahju, et meil põlastatakse seda traditsiooni.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...