PENSIONIREFORM: Suvine lilleaed või porine november?

"Ettevõtete ja inimeste jaoks, kes teise samba pensionirahasid haldavad, on tegemist mugava tööga- rahaga, mille vahemeheks on riik ning mis ei jää kunagi laekumata," kirjutab arvamusloos Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

Pilt: Ilja Matusihis

PENSIONIREFORM: Suvine lilleaed või porine november?

Lauri Laats

"Ettevõtete ja inimeste jaoks, kes teise samba pensionirahasid haldavad, on tegemist mugava tööga- rahaga, mille vahemeheks on riik ning mis ei jää kunagi laekumata," kirjutab arvamusloos Mustamäe linnaosa vanem Lauri Laats.

Pensionireform ja juba paistev II sambast raha väljavõtmise võimalus on jututeemaks iga masti seltskondades. Riigikogu saalis Toompeal näevad ühed vaeva, et saabuvat tulevikku suviseks lilleaasaks maalida, teised aga teevad endast parima, et see kuulajale hoopis tusasporise lõputu novembrina tunduks. Poliitikas heal juhul vaid valijana osalevad inimesed ei käsitle seda küsimust aga sugugi nii dramaatilisena. Nädalavahetusel sünnipäevalauas kokku saades arutletakse päris argumenteeritult, millisel juhul on mõistlik oma tuhanded välja võtta ning millisel juhul mitte. Sinna sekka hõikab juba kümmekond aastat pensioni saanud juubilar, et õiged pensionisambad on lapsed ning vanainimene elab ka sellega ära, mis riik praegu maksab.

Teise pensionisamba vältimatus tundus omal ajal sama kindel kui vihmane jaanilaupäev. Nüüd on aga olud muutunud ning lisaks jaanilõkke kuivale süütamisele on tekkinud poliitiline tahe pensionisüsteemi üle vaatamiseks. Lihtsustatult öeldes on tegemist ühe riigimaksu kohustuse lõpetamisega. Oponendid võivad siinkohal küll kurjustada, kuidas pensionisambasse investeerimine on hoopis iseenda raha ajutine hoiule andmine, kuid sisuliselt on see siiski riiklik maksukohustus, mis määrati teatud hulgale inimestele seadusega täitmiseks.

Seesuguse sihtotstarbelise maksu – kui me nii kohustuslikku kogumispensionit nimetame – eesmärk on ju üllas: et inimesel oleks ükskord pensionile jäädes rohkem raha ja seeläbi parem elu. See eesmärk on aga väga vinnaga, mis tähendab investeerijale ehk inimesele, kes oma rahast seda maksu maksab, olulisi riske. Esiteks muidugi risk, et pensionieani ei elatagi. Kõlab julmalt, aga meie keskmine eluiga kasvab sedavõrd aeglases tempos, et inimeste hirm on õigustatud. Teiseks risk, et investeerimine ebaõnnestub ning pensionile jäädes võid vähem raha kätte saada kui oled aja jooksul sisse maksnud. Kolmandaks risk, et kogutud raha on mingis eluetapis palju enam vaja, sest selle abil on võimalik saavutada oluline tulemus. Näiteks kodu ostmine või selle sissemaks endale või oma lastele. Samuti ootamatu terviserikke korral vajaminev raha, kas siis raviks või lihtsalt toimetulekuks töövõime taastumiseni.

Muutuse mõjud nüüd ja kohe

Raha on aga mujal, ära pandud ning peab teenima raha. Tegelikult «peab» on liiga kindel kõneviis, pigem ikka loodetakse, et teenib. Nende ettevõtete ja inimeste jaoks, kes pensionirahasid haldavad, on tegemist tõeliselt mugava instrumendiga töötamiseks. Tegemist on rahaga, mille vahemeheks on riik ning mis ei jää kunagi laekumata.

Pole põhjust eeldada, et pensionifondidesse usaldatud rahaga kuidagi hooletult ümber käiakse, vaid eks seda ikka püütakse targasti investeerida ning häid tulemusi saavutada. Ometi on tegemist rahaga, mis on maksuna kokku korjatud ning mille väljamaksmise perspektiiv on siiani olnud üsna hägune. Kuigi idee järgi peaks raha haldaja arvestama, et see ei kuulu talle ning kliendi soovi korral tuleb suuta see välja maksta.

Nüüd aga on tekkinud uus olukord, kus seadusandja leiab, et inimestele peaks andma valikuvabaduse, mida pensionisamba nimelise riigimaksuga kokku korjatud rahaga teha. Mõistagi ei meeldi see eeskätt neile, keda ähvardab teoreetiline oht suurte väljamaksete tegemiseks. Kuna pensionisammaste rahad moodustavad pankadele arvestatava osa kõigi finantside üldisest potist, on arusaadav ka meedias toimuv tegevus, kus igale raha väljavõtmist pooldavale vaiksemalegi arvamusele antakse vastulöök, mis peab mõtte rumalust tõestama.

Kui muidu võib eeldada, et avalikkuse ees veavad verbaalset vägikaigast poliitikud, siis pensioni küsimuses on inimesed, keda see puudutab, vägagi sõnakad. Ehk isegi rohkem kui parlamendis, sest mängus on raha, ja üsna palju.

Peetavad vaidlused on keerukad ning sisaldavad hulganisti numbreid, mis räägivad kasumlikkusest, kahjumlikkusest, pikast ja lühikesest perspektiivist, eri turgude käitumisest ning veel paljudest muudest detailidest. Reformi pooldajad kasutavad ühtesid fakte, reformi vastased teisi. Vaatamata kõigile detailidele taandub kogu debatt põhimõttelisele küsimusele: kui suur vabadus on inimesel endal oma tuleviku ees vastutada? Ja sinna juurde alateema – mis toob muutus kaasa nüüd ja kohe.

Inimestel on siiski mõistus peas

Aktiivne sõnavõtja majandusteemadel, Indrek Neivelt, kirjutas ERR-i portaalis (21.10) tagasiside Eesti Panga pensionireformi analüüsile. Üks huvitavamaid teese, mis Neivelt välja tõi, oli pensionisammaste loomisel vormiliselt toimunud sotsiaalmaksu vähenemine: «Vormiliselt toimus sotsiaalmaksu vähenemine, aga palgasaaja seda ei tundnud,» kirjutas Neivelt. «Palk vähenes kahe protsendi võrra, kuid kiires palgakasvus oli see märkamatu. Selle viiendiku võrra hakkasid pensionärid väiksemat pensionit saama. Osaliselt on seda üritatud eelarvest kompenseerida, aga mitte igal aastal ja mitte täies ulatuses. Seepärast on pensionid olnud väiksemad ja väiksem on olnud ka tarbimine ning seeläbi on väiksem olnud kogu majandus.»

See on päris kõnekas arvamus, millesarnaseid pole palju välja käidud. Mõistagi sai Neivelt oma sõnavõtu eest ohtralt hurjutada. Eriti reljeefselt väljendas end LHV pensionifondide juht Andres Viisemann, kes leidis, et Neivelt pole pärast Swedbankist lahkumist midagi sellist teinud, et teda võiks üldse eksperdiks nimetada. Nojah - cuius regio, eius religio – ehk kelle maa, selle usk.

Viies pensionireformi debati olukorda, kus sõna võtta on lubatud vaid antud alal hetkel tegutsevatel pankuritel, ei pruugi me sugugi saada argumente, mis aitaksid Eesti inimesel otsustada, kas võtta raha välja või jätkata selle kogumist. Reformi vastased töötavad sedavõrd suure hooga, et võivad niiviisi panna enda eesmärgi headuses kahtlema ka senised poolehoidjad.

Olen aga täiesti veendunud, et valdav osa inimesi käitub teise sambasse kogunenud rahaga nii nagu ütleb vanasõna: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Vaatamata sellele kui riidu omavahel poliitikud või pankurihärrad suudavad minna.  

Laadimine...Laadimine...