Priimägi: idamaised sisserändajad hakkavad Euroopa kultuuriruumis julgemalt laiutama

Rooma numbrid tulid Roomast ning araabia numbrid tulid Indiast. Ma panen tähele, et nood idamaised sisserändajad hakkavad meie Euroopa kultuuriruumis aina julgemalt laiutama, tõrjudes genuiinsed rooma numbrid kõrvale või hoopis välja.

Pilt: Scanpix

Priimägi: idamaised sisserändajad hakkavad Euroopa kultuuriruumis julgemalt laiutama (19)

Linnar Priimägi

Rooma numbrid tulid Roomast ning araabia numbrid tulid Indiast. Ma panen tähele, et nood idamaised sisserändajad hakkavad meie Euroopa kultuuriruumis aina julgemalt laiutama, tõrjudes genuiinsed rooma numbrid kõrvale või hoopis välja.

Muidugi võidab araabia numeratsioon tsivilisatsiooni alal: positsiooniline kümnendsüsteem lubab lihtsamini arvutada "1728 : 48 = 36" on märksa hõlpsam välja saada kui "MDCCXXVII : XLVIII = XXXVI". Aga arvutused teenivad  tsivilisatsiooni, mitte  kultuuri. Kummatigi trügivad numeerilised asiaadid ka euroopa kultuuri traditsioonilistele aladele.

Näiteks toimetused parandavad mu kirjutistes "XVI sajandi" ära "16. sajandiks" ja minu meelest on see kuidagi ebaväärikas stilistiline madaldus. Ma näen siin inglise keele kolonialistlikku mõju (Gott strafe England!), nemad kirjutavad ainult: "16th century". Venelased, need on veel Euroopa-truud ja nummerdavad sajandeid ladina keeles. (Et vene kirjutusmasinal ei olnud vastavaid klahve, siis mõtlesin Juri Lotmani rotaprindi-väljaannet "Artiklid kultuuriteooriast" lugedes, mida küll võiks tähendada lühend "ХУ1".)

Kalendrile viidatakse mõnes meie väljaandes hübriidselt, hiljuti nägin Sirbi artiklis: "EPL 25. IX 2002." Sellega võib harjuda, aga mõjub ikka ebastiilselt nagu puder ja kapsad (mulgikapsad).

Valitsejad on siiski privilegeeritud, isegi inglise keeles seisab: "Elizabeth I", "Louis XVI" ja Pärsia kuninga Dareios III kohta ütlevad nad omal moonutatud kujulgi "Darius III". Samuti on jäänud maailmasõjad, mida seal lühendatakse "WWI" ja "WWII", aga juba rööbiti käibivad "WW1" ja "WW2" teevad neile varsti lõpu peale käimasolevas kultuuri-maailmasõjas.

Meil on kombekas välja kirjutada: "Esimene maailmasõda" ja "Teine maailmasõda" – muidugi arvsõna suure algustähega. Samamoodi nummerdatakse heliteoseid, kui tegu on järgarvuga: "Tšaikovski Esimene klaverikontsert", "Beethoveni Üheksas sümfoonia". Kui arv märgib hulka, siis võib tulla ka number: "Mozarti "12 variatsiooni"", aga: "Pärdi "Viis laulu lastele"" ("laul" ja "viis" kipuvad segunema "lauluviisiks").

Erinevalt inglise omadest eesti arvsõnad käänduvad – mis on tõuganud numbritele lisama inetuid käändelõppe: "816ndal aastal", "Benedictus XVI-le meeldib". Ilu huvides lõigatakse need vesivõsud ära: "816. aastal", "Benedictus XVI meeldib" – aga see sünnitab segadust (kas meeldib Benedictusele või meeldib Benedictus ise?). Kõige nooblim on siingi välja kirjutada: "Kaheksasaja kuueteistkümnendal aastal" ja "Benedictus Kuueteistkümnendale meeldib".

Paraku kipuvad pikemad arvud sõnastatuna ebamugavaks ja halvasti väljaloetavaks. "Tuhat üheksasada kuusteist" veel läheks, aga "nelisada kuusteist tuhat kaheksasada kolmkümmend kaks" tõmbab juba uduseks. (Veelgi hullem on olukord saksa keeles, kus kästakse kõik kokkulükkida: "vierzehntausendachthundertzweiunddreißig" – selle kombe üle ironiseeris ka Mark Twain.) Angloameeriklased ja venelased tähistavad suurusjärke aabetega ("16K", "16 тыс."), mida eesti keeles võib pidada inetult hübriidseks ("16 tuhat" palju soliidsema "16 000" asemel). Siin jääb mõtiskleda ja näiteid tuua veel küllalt. Aga see on rohkem  globaalse  tsivilisatsiooni keele ala.


Meie missioon peaks olema vastu seista saratseenide sissetungile  Euroopa  kultuuri sellesse ossa, mis on traditsiooniliselt patriitside pärusmaa.

19 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...