Sami Lotila: linnameedia täidab puuduvast kvaliteetajakirjandusest jäänud vaakumit

"Värsked arengud Eesti ajakirjanduses on nii absurdsed, et need ei aja enam isegi naerma. Teatud ajakirjandusväljaanded nimelt püüavad piirata sõnavabadust, nõudes inimestelt, et nad räägiksid ainult juttu, mis "pole vastuolus ametliku arusaamaga". Ajalugu kordub. Nii käis see asi Nõukogude Liidus," kirjutab kolumnist Sami Lotila.

Pilt: Scanpix

Sami Lotila: linnameedia täidab puuduvast kvaliteetajakirjandusest jäänud vaakumit

Sami Lotila

"Värsked arengud Eesti ajakirjanduses on nii absurdsed, et need ei aja enam isegi naerma. Teatud ajakirjandusväljaanded nimelt püüavad piirata sõnavabadust, nõudes inimestelt, et nad räägiksid ainult juttu, mis "pole vastuolus ametliku arusaamaga". Ajalugu kordub. Nii käis see asi Nõukogude Liidus," kirjutab kolumnist Sami Lotila.

Värsked arengud Eesti ajakirjanduses on nii absurdsed, et need ei aja enam isegi naerma. Teatud ajakirjandusväljaanded nimelt püüavad piirata sõnavabadust, nõudes inimestelt, et nad räägiksid ainult juttu, mis "pole vastuolus ametliku arusaamaga". Ajalugu kordub. Nii käis see asi Nõukogude Liidus. Eesti ajakirjandus on pööranud 30 aastaga 360 kraadi ümber, ja on tagasi seal, kus oldi aastal 1987. Kas oma ausa arvamuse avaldamine on Eestis jälle risk ja oht, kui mitte isegi kuritegu?

Või kas asi siiski on vaid selles, et oma ressursside, kasumite ja moraaliga hädas olevad ajalehed püüavad kõrvaldada konkurenti, antud puhul Tallinna TV-d, mis areneb ja kasvab kiirelt?

Nagu kõik teame, on Eesti ühiskonnas ohtralt teemasid, mida Eesti oma ajakirjandus ei käsitle üldse või käsitleb vaid pealiskaudselt. Neid on sotsiaalsed probleemid, nakkusepideemiad, ühiskonna sallimatus, krooniliste haigete ja vanurite elutingimused, Eesti majanduse tegelik seis ja selle põhjused.

Eesti ajakirjanduse ressursid on napid ja jäävad üha napimaks, nii rahaliselt kui ka oma professionaalsuse poolest. Eesti väikestel toimetustel on suuri raskusi ühiskonna arengute mõistmisega, et kajastada neid adekvaatselt ja usaldusväärselt. Keerulisi sündmuste ahelaid püütakse ja osatakse kajastada ainult ühest kitsast vaatenurgast, ühe kindla "narratiivi" järgi.

Ainult must ja valge

Venemaa suhtes on Eesti n-ö peavoolumeediad üdini must-valged, aga palju paremini ei saa Eesti ajakirjandus hakkama ka teiste naaberriikide käsitlemisega. Ressursside vähesuse tõttu ei ole Eesti ajakirjandusväljaannetel väliskorrespondente peaaegu üldse.

Võib isegi öelda, et ressursside vähesuse tõttu Eestis peaaegu puudub kvaliteetne ajakirjandus. Isegi persoonilood klopitakse lehtedes kokku küsimus-vastus põhimõttel. Ajakirjanikest on saanud küsijad või imetlejad.

Paremini ei lähe kohalikul ajakirjandusel, linnalehtedel ja -portaalidel. Reklaamiturg on eriti kohalikul tasandil Eestis nii väike, et see ei saa toita kvaliteetset kohalikku ajakirjandust. Probleeme on ka ajakirjanduse ärijuhtimisega.

Ma ise imestan näiteks seda, miks Tallinnas pole põnevaid, nooruslikke linnaosalehti stiilis Kalamaja leht. Lugejaid kindlasti jätkuks ja võib-olla ka reklaamijaid. Vaja oleks vaid arvutit, telefoni, töölauda ja jalgratast pluss aktiivsust ja julgust.

Põhjamaades on viimastel aastatel arenenud kõige jõulisemalt just nimelt kohalik ajakirjandus. Inimesed tahavad lugeda – aga ka kuulata ja vaadata –, mis nende elukeskkonnas toimub. Arvan, et nii tahab ka eestlane. Linnameediaid on vaja, ja huvi nende järele kasvab.

See on muidugi maitseasi, kas kohalikke väljaandeid rahastatakse erakapitalist või linnakassast. Eestis on erakapitali raske leida.

Pahatahtlik suhtumine

Praegu täidavad Tallinna linna lehed, aga ka Tallinna TV seda vaakumi, mis oli olemas enne nende asutamist. Probleemiks oli Tallinnas ka see, et linna arenguid kajastati ajakirjanduses ebaobjektiivselt ja isegi pahatahtlikult.

Tallinna linna väljaannete saavutuseks on ka see, et linna elanike arv kasvab jõuliselt ja sedamööda areneb linn igal rindel. Vaevalt tahaks keegi kolida elama sellisesse linna, millisena teatud eraajalehed kujutasid Tallinnat veel paar aastat tagasi.

Oma usaldusväärsuse tagamiseks peavad linnameediad avaldama ka kriitilist materjali, ja sellega on Tallinna väljaanded saanud hakkama üsna hästi.

Kui otsida inspiratsiooni nõukaajast, võiksidki Eesti ajakirjandusväljaanded pöörata oma pilgu aeg-ajalt ka enda poole. Oma sisu poolest meenutavad paljudki Eesti ajalehed reklaamivoldikuid, ainult et ettevõtete poolt kinni makstud reklaamid püüavad serveerida oma lugejatele ajakirjandusena. Reklaam pole midagi muud kui reklaam ka siis, kui seda nimetatakse "sisuturunduseks".

Eestis ajakirjanduse eneseregulatsioon ja -kontroll praktiliselt puudub, või on see väljaandjate käes. Igaüks võib veenduda Eesti ajakirjanike liidu aktiivsuses, käies liidu kodulehel.

Laadimine...Laadimine...