Sami Lotila: Tallinna linnameedia täidab puuduvast kvaliteetajakirjandusest jäänud vaakumit

Eesti meedia väldib tavaliselt sotsiaalseid teemasid, nagu krooniliste haigete ja vanurite elutingimused ning Eesti majanduse tegelik seis ja selle põhjused, kirjutab oma arvamusloos Soome ajakirjanik Sami Lotila.

Pilt: Scanpix

Sami Lotila: Tallinna linnameedia täidab puuduvast kvaliteetajakirjandusest jäänud vaakumit (2)

Sami Lotila

Eesti meedia väldib tavaliselt sotsiaalseid teemasid, nagu krooniliste haigete ja vanurite elutingimused ning Eesti majanduse tegelik seis ja selle põhjused, kirjutab oma arvamusloos Soome ajakirjanik Sami Lotila.

Värsked arengud Eesti ajakirjanduses on nii absurdsed, et need enam isegi ei aja naerma. Teatud ajakirjandusväljaanded nimelt püüavad piirata sõnavabadust, nõudes inimestelt, et nad räägiksid ainult juttu, mis "pole vastuolus ametliku arusaamaga". Ajalugu kordub. Nii käis see asi Nõukogude Liidus. Eesti ajakirjandus on pööranud 30 aastaga 360 kraadi ümber, ja on tagasi seal, kus oldi aastal 1987. Kas oma ausa arvamuse avaldamine on Eestis jälle risk ja oht, kui mitte isegi kuritegu?

Või kas asi siiski on vaid selles, et oma resursside, kasumite ja moraaliga hädas olevad ajalehed püüavad kõrvaldada konkurenti, antud puhul Tallinna TV, mis areneb ja kasvab kiirelt?

Nagu kõik teame, on Eesti ühiskonnas ohtralt teemasid, mida Eesti oma ajakirjandus ei käsitle üldse või käsitleb vaid pealiskaudselt. Neid on sotsiaalsed probleemid, nakkusepideemiad, ühiskonna sallimatus, krooniliste haigete ja vanurite elutingimused, Eesti majanduse tegelik seis ja selle põhjused.

Eesti ajakirjanduse resursid on kitsad, ja jäävad üha kitsamaks, nii rahaliselt kui ka oma professionaalsuse poolest. Eesti väikestel toimetustel on suuri raskusi ühiskonna arengute mõistmisega, et kajastada neid adekvaatselt ja usaldusväärselt. Keerulisi sündmuste ahelaid püütakse ja osatakse kajastada ainult ühest kitsast vaatenurgast, ühe kindla "narratiivi" järgi.

Ainult must ja valge

Venemaa suhtes on Eesti nö. peavoolumeediad üdini must-valged, aga palju paremini ei saa Eesti ajakirjandus hakkama ka teiste oma naaberriikide käsitlemisega. Resurssite vähesuse tõttu ei ole Eesti ajakirjandusväljaannetel väliskorrespondente peaaegu üldse.

Võib isegi öelda, et resurssite vähesuse tõttu Eestist peaaegu puudub kvaliteetne ajakirjandus. Isegi persoonilood klopitakse lehtedes kokku küsimus-vastus-põhimõttel. Ajakirjanikest on saanud küsijad, või imetlejad.

Paremini ei lähe kohalikul ajakirjandusel, linnalehtedel ja –portaalidel. Reklaamiturg on eriti kohalikul tasandil Eestis nii väike, et see ei saa toita kvaliteetset kohalikku ajakirjandust. Probleeme on ka ajakirjanduse ärijuhtimises.

Ise imestan näiteks seda, miks Tallinnas pole põnevaid, nooruslikke linnaosalehti stiilis Kalamaja leht. Lugejaid kindlasti jätkuks ja võib-olla ka reklaamijaid. Vaja oleks vaid arvutit, telefoni, töölauda ja jalgratast, pluss aktiivsust ja julgust.

Põhjamaades on viimastel aastatel arenenud kõige jõulisemalt just nimelt kohalik ajakirjandus. Inimesed tahavad lugeda – aga ka kuulata ja vaadata – mis nende omas elukeskkonnas toimub. Arvan, et nii tahab ka eestlane. Linnameediaid on vaja, ja huvi nende järele kasvab.

See on muidugi maitseasi, kas kohalikke väljaandeid rahastatakse erakapitalist või linna kassast. Eestis on erakapitali raske leida.

Pahatahtlik suhtumine

Hetkel täidavad Tallinna linna lehed , aga ka Tallinna TV seda vaakumi, mis oli olemas enne nende asutamist. Probleemiks oli Tallinnas ka see see, et linna arenguid kajastati ajakirjanduses ebaobjektiivselt ja isegi pahatahtlikult.

Tallinna linna väljaannete saavutuseks on ka see, et Tallinna elanike arv kasvab jõuliselt ja sedamööda areneb linn igal rindel. Vaevalt tahaks keegi kolida elama sellisesse linna, millisena teatud eraajalehed kujutasid Tallinnat veel paar aastat tagasi.

Oma usaldusväärsuse tagamiseks peavad linnameediad avaldama ka kriitilist materjali, ja sellega on Tallinna väljaanded saanud hakkama üsna hästi.

Kui otsida inspiratsiooni nõukaajast, võiksidki Eesti ajakirjandusväljaanded pöörata oma pilgu aeg- ajalt ka enda poole. Oma sisu poolest meenutavad paljudki Eesti ajalehed reklaamivoldikuid – ainult, et ettevõtete poolt kinni makstud reklaamid püüavad serveerida oma lugejatele ajakirjandusena. Reklaam pole midagi muud kui reklaam ka siis, kui seda nimetatakse "sisuturunduseks".

Eestis ajakirjanduse eneseregulatsioon ja –kontroll praktiliselt puudub, või see on väljaandjate käes. Iga üks võib veenduda Eesti ajakirjanike liidu aktiivsuses käies liidu kodulehel.

2 kommentaari

Laadimine...Laadimine...
Laadimine...Laadimine...