Sotsiaalne turvalisus teeb soomlased maailma õnnelikumaks rahvaks

Soomlane ei uhkusta, ei ülbitse ega hüüa tervele maailmale, kui õnnelik ta on. Aga seda ta on.

Pilt: Albert Truuväärt

Sotsiaalne turvalisus teeb soomlased maailma õnnelikumaks rahvaks

Sami Lotila

Soomlane ei uhkusta, ei ülbitse ega hüüa tervele maailmale, kui õnnelik ta on. Aga seda ta on.

ÜRO värske raporti järgi on soomlased maailma kõige õnnelikum rahvas. Lisaks on ka immigrandid ehk riiki sisse rändavad inimesed Soomes õnnelikumad kui kusagil mujal. Tegelikult on soomlased samasugused virisejad, nagu kõik teised rahvad. Võib-olla on nad isegi veel kõige kõvemad virisejad.


Aga see ei ole juhus, et just soomlased on ka kõige õnnelikumad. Soome on aastakümneid järjekindlalt pingutanud oma inimeste heaolu ehk teisisõnu õnne nimel. Tõsi küll, seda on teinud ka ülejäänud Põhjamaad. On täiesti võimalik, kui mitte isegi tõenäoline, et järgmisel aastal antakse õnneliku rahva tiitel hoopis Norrale või Taanile.


Soomlased on õnnelikud oma soomelikul moel, vaikselt, muheledes, irooniliselt. Meie? Kas tõesti? Soomlane ei uhkusta ega ülbitse ega hüüa välja tervele maailmale, kui õnnelik ta on. Aga seda ta on.


Võtmesõna – või sõnapaar – soomlase õnnes on sotsiaalne turvalisus. Soomlane teab, et teda ei jäeta üksi ja et teda väärtustatakse. Ta teab, et temasse ja tema muredesse, ükskõik kui väiksed need ka on, suhtutakse tõsiselt. See tekitab turvalisustunnet ja teeb õnnelikuks. Arvan, et see teeb inimese õnnelikuks igal pool. Relvadega turvalisustunnet ei saavuta.


Soome poliitik sõidab trammiga


Toon näite tavainimese argielu toetamisest Helsingis: koht eralasteaias maksab üle tuhande euro kuus, aga tänu riigi ja omavalitsuse toele tasuvad lapsevanemad ise sellest kuus vaid paarsada eurot.


Kui eestlaselt küsitakse, mis teeb inimese õnnelikuks, siis  tõenäoliselt vastab ta, et raha. Raha puudumine toobki kaasa nälga, külma, loobumist, ebaõiglustunnet ja kibestumist. Õnne tagamiseks pole aga alati vaja, et igal ühiskonnaliikmel eraldi on palju raha. Inimene saab elada külluslikku, täisväärtuslikku elu ka siis, kui raha on – kogutud maksude näol – riigil, kes kasutab seda solidaarselt, tagades igaühe ja eriti kõige nõrgemate heaolu. Pole liialdus tõdeda, et iga ühiskond on tervikuna just nii õnnelik, kui on selle kõige nõrgemad liikmed.


Õiglane ehk õnnelik ühiskond võib tekkida vaid siis, kui kodanike usaldus riigi ja selle esindajate vastu on vankumatu. Nagu  kinnitavad uuringud, on Soomes usaldus kõrgem kui üheski teises riigis. Soomlased usaldavad oma riigi ametnikke, politseinikke, arste, õpetajaid ja nii edasi – ja see usaldus teeb nad õnnelikuks. Soomlane teab ja tunnetab, et ta oma riik on maailma kõige paremini organiseeritud ja juhitud, võib-olla ka kõige läbipaistvam, kõige vähem korrumpeerunud.  


Soomlased usaldavad isegi oma riigi poliitikuid. Soomes on poliitik ametis ööpäev läbi ja 365 päeva aastas. Ta on jätkuvalt avaliku kontrolli all ja ka aktsepteerib seda. Soome poliitik ei ela kuskil kõrgustes, vaid sõidab trammi ja bussiga ja sööb samas lauas sama toitu tavainimestega. Ma ise rääkisin paar nädalat tagasi Soomes rongis juttu ühe meie eurosaadikuga. Olin näinud teda viimati 20 aastat tagasi, aga ta mäletas mind ja rääkis lahkelt oma tööst ja selle tulemustest, samas ka möödapanekutest.
Usaldus, võrdväärsus, väärikalt elamine ja väärikalt vananemine. Need väärtused kasvatavad Soome inimeste heaolu ja teevad nad õnnelikuks. Kui inimene tunneb end väärikalt, suhtub ta ka teistesse väärikalt. Inimene, kelle ellu ja muredesse suhtutakse tõsiselt, ei mõnita Rimi kassapidajat või vetsu koristajat. Õnnelik inimene tahab jagada oma heaolu teistega, olla solidaarne.


Nutividinad muudavad depressiivseks


Kas ühtne tulumaksuprotsent teeb rahva enamuse õnnelikuks? Kas ühiskonna teenuste jõuline viimine internetti teeb õnnelikuks? Ei usu.


Ma ise kasutan riigi ja omavalitsuse toodetud teenuseid Soomes ja Eestis. Eestis tundub olevat ideaaliks see, et oma asjad saab ajada ära kiirelt ja anonüümselt internetis, aga Soomes on suhtumine kardinaalselt teistsugune. Kela, mis väljastab Soomes näiteks sotsiaaltoetusi, kutsub kliendi isiklikult kohale, ja temaga räägitakse nii pikalt kui vaja. Talle pakutakse toetusi ja teenuseid, millele tal on õigus, mitte nii, et oodatakse, kas ta ise oskab neid taotleda. Tema eest püütakse hoolitseda.
Vaatan hirmuga, kui isegi väikestele lastele antakse kätte nutitelefone, tahvelarvuteid ja teisi vidinaid. Soomes seda ei soovitata. Need ei kergita ühegi inimese õnnetunnet, vastupidi,  teevad ta närviliseks ja depressiivseks. Õnnelikuks teeb üheskoos tegutsemine, sotsiaalsus. Õnn ei asu internetis.


Soomlased on saanud seda õnnelikumaks, mida avatumaks on nad saanud. See kehtib nii üksiku inimese kui ka riigi tasandil.
Vaid sada aastat tagasi, kevadel 1918, käis Soomes julm ja verine kodusõda. Seda katastroofi on ikka veel tunda – aga õnneks ka positiivsel moel. Tollal saadi Soomes konkreetselt aru, et riiki peab ehitama üles üheskoos ja mitte vaid väheste heaolule tähelepanu pöörates. Vaid kõikide, absoluutselt igaühe kaasamine võib teha rahva ühtseks ja sellega ka õnnelikuks. Õnn ei saa olla mingi luksus, igaühel peab olema sellele õigus.


Vaevalt aga arvas keegi tollal, et sada aastat hiljem, aastal 2018, antakse soomlastele maailma kõige õnnelikuma rahva tiitel.

Laadimine...Laadimine...