Taavi Aas: otsime taas üles ühtsustunde!

Üksmeel õigel hetkel tõi Eestile iseseisvuse, kirjutab Tallinna linnapea Taavi Aas, kelle sõnul ei tohi aga ükski iseseisev riik loorberitele puhkama jääda. "Eesti on üle saanud tardumusest. Eesti edulugu on tagasi," kinnitab Aas.

Pilt: Scanpix
Arvamus Eesti

Taavi Aas: otsime taas üles ühtsustunde!

Taavi Aas

Üksmeel õigel hetkel tõi Eestile iseseisvuse, kirjutab Tallinna linnapea Taavi Aas, kelle sõnul ei tohi aga ükski iseseisev riik loorberitele puhkama jääda. "Eesti on üle saanud tardumusest. Eesti edulugu on tagasi," kinnitab Aas.

Kui Eesti 27 aastat tagasi uuesti maailma rahvaste perre astus, oli meie algus vägagi raske. Kuid inimeste hinges oli valmidus seda raskust taluda. Eesti inimestel oli usku, et kui saame ise otsustada, ise vastutada, siis saame loota ka paremale tulevikule.

Tänasel Eestil on nii mõnigi puudus ja hulgaliselt asju, mis oleks pidanud lahenema juba ammu. On ikka veel lubadusi, mis on meie elanike ees täitmata. Aga kui saaksime minna tagasi nendesse päevadesse 27 aastat tagasi, 1991. aasta augustisse, siis ilmselt üllatuksime, kui palju on muutunud. Raha on kindel, defitsiit tundmatu, teenindussektoris ei saagi pragada ning me ei pea kartma, et miilitsa eriüksus tuleb automaatide ja sapöörilabidatega tänavale "korda" looma.

Kontrast Eesti ja Lääne-Euroopa vahel oli toona tohutu, nüüd aga esmapilgul üsna vähe märgatav. Ka Tallinn on silmatorkavalt muutunud – elavamaks, värvilisemaks, moodsamaks ja rahvusvahelisemaks.

Eesti ettevõtted kauplevad Euroopa ja maailma turgudel, Eesti inimesed töötavad üle maailma, meie noored omandavad haridust kõigis ilmakaartes. Eestlane käitub üha rohkem nagu põhja- või lääneeurooplane. Paneb rohkem autos turvavööd kinni. Riskikäitumine on aastatepikkuse statistika põhjal vähenemas, ehkki siin esineb teinekord kurvastavaid tagasilööke.

Selline muudatus polnud enesestmõistetav. Leidub mitmeid riike, mis 27 aasta eest olid meiega sarnasel positsioonil, kuid mille käekäik on olnud märksa kehvem.

Ärahajunud Eesti NSV

Eesti on Euroopas – ja erinevalt Lennart Meri aegadest ei pea me seda isegi väga toonitama. Eesti Vabariik on asemele kasvanud ja Eesti NSV ära hajunud.

Jah, ajalootraumad ei haju iga inimese puhul ühesuguse kiirusega. Mõni kardab ikka veel, et kui teatrietenduses vilksatab sirp ja vasar, siis valgub see lõpuks saali ja järgmisel päeval tuleb juba käia KGB-s aru andmas.


Aga see hirm on ebaratsionaalne – umbes nii nagu võpatame teinekord, kui televiisoris käib märulifilm. Aga ekraan nende ajastute vahel seisab kindlalt. Eesti jättis punalipud ja Lenini pead minevikku juba 1990. aasta mais, 1991. aasta augustist alates kuuluvad need aga muuseumidele ja teatrite kostüümiladudele.


Mured pole maailmast otsas. Mõned räägivad, et üks kokkulepetel põhinev ajastu maailma poliitikas on taas otsa saamas. Ja selles olukorras on Eestil vaja pingutada, et meil jätkuks julgeolekut, kasvavat jõukust, puhast keskkonda, haritud rahvast. Kuid need on riikluse mured, mis vaevavad suurt osa maailma riikidest, isegi kõige arenenumaid.


Iseseisev riik ei saa lubada mineviku loorbereile jäämist. Mul on hea meel, et Eesti on ärganud tardumusest, mis vaevas meid veel paar aastat tagasi.


Veel hiljuti oli kombeks kõnelda Eesti eduloost, isegi siis,  kui majandus tegi juba mõnda aega paigalmarssi. Täna võime öelda, et meie edulugu on tagasi tulnud. Majanduskasv on kiire, palgad tõusevad ja inimestel jagub tööd. Kriitiline küsimus Eesti ja Tallinna jaoks on tagada, et selle majanduskasvu tulemustest saaks osa kõik Eesti inimesed, mitte üksnes vähesed õnnelikud.


Rohkem sõbralikkust!


Kas oleviku saavutuste kõrval võiksime õppida midagi kasulikku ka minevikust? Mida meil pole juurde tulnud 27 aastaga, on ühtsus ja sõbralikkus. Isegi kui eestlase riskikäitumine igapäevaelus on vähenenud, jätab meie ühiskondlik debatikultuur tublisti soovida. Konflikt müüb, eristumine toidab. Sellest on kahju.


Me suudame vaielda süüdistamata, olla eri meelt  vihkamata. Oma tõe eest seismine on võimalik sappi sülgamata ja netikommentaatori tasemele laskumata.


See polnud konflikti otsimine, mis tõi meile iseseisvuse. Pigem just isepäine kannatlikkus, dialoog ja väljapeetus olid need jooned, tänu millele jõudsime iseseisvuseni veretult. Kindlasti oli ka iseseisvuse taastamise aegu erimeelsusi ja kildkondlikkust, ikka juhtus, et kellegi isekus oli suurem kui ühishuvi. Aga sellest saadi jagu. Isegi isekad mõistsid, et me kõik võidame, kui hoiame veidigi rohkem ühte. Eesti rahvas suutis näidata, et ütlemine "kaks eestlast, kolm arvamust" ei pea paika.


Laulva revolutsiooni ajal, Balti ketis ja iseseisvust taastades suutsime me selle ühtsuse ja sõbralikkuse leida. Kui see eufooria üle läks, olime pärastpoole isegi mõneti kohmetud.


Ärme häbene tollast ühtsusetunnet. Otsime selle tunde üles, sest selle toel suutis Eesti rahvas nii palju kõigi raskuste kiuste. Kui ta on meil olemas, siis saame öelda nii, nagu ütleb meie iseseisvusmanifest: "Eesti, sa seisad lootusrikka tuleviku lävel!" Head iseseisvuse taastamise päeva kõigile!

Laadimine...Laadimine...