TIIT TERIK: Lapse kasvatamiseks on vaja appi võtta terve küla

Kas augustis polnud õpilasmaleva kokkutulekul, kus kohal kaugelt üle 600 laheda noore, ühtegi telekaamerat sellepärast, et keegi ei saanud seal jalaga näkku?

Pilt: Albert Truuväärt

TIIT TERIK: Lapse kasvatamiseks on vaja appi võtta terve küla

Tiit Terik, riigikogulane ja endine SA Tallinna Õpilasmalev juht

Kas augustis polnud õpilasmaleva kokkutulekul, kus kohal kaugelt üle 600 laheda noore, ühtegi telekaamerat sellepärast, et keegi ei saanud seal jalaga näkku?

Need, kes arvavad, et noored on meie tulevik, eksivad rängalt. Noored on reaalne olevik. Võib-olla see hoiak, et tegeleme noortega kunagi tulevikus, on ka üks põhjus, miks juba paar nädalat on meediakajastuste keskpunktis vägivallatsevad noored. Jälgin seda teemat suure huviga mitte ainult seetõttu, et õppisin ülikoolis noorsootööd. On ka lihtsam põhjus, nimelt olen lapsevanem.


Sündides on kõik lapsed justkui võrdsed, võrdselt head. Millal tekib see, et ühed lapsed on teistest halvemad? Vasakult ja paremalt on loobitud kõikvõimalikke lahendusi probleemile, mis on kasvanud vähemalt tunnetuslikult suuremaks eelkõige selle tõttu, et igasugune piiripealne käitumine jõuab varasemast sagedamini meie ekraanidele. Seda ei peljata meile tänaste ega ka paljude teiste juhtumite näol afišeerida ei rahvusringhäälingus ega erakanalites.


Jah, me peame endale teadvustama selliste juhtumite olemasolu, aga nüüd näeme, et probleemile asutakse lahendusi pakkuma siis, kui see on ennast näidanud kõige kurjemast küljest. Tegelikult on noortega tegeldud ja neisse panustatud pidevalt, neile on antud võimalused osaleda huviringides ja noortekeskustes. Ka rahvusvahelisi võimalusi on olenemata noorte enda isiklikest võimalustest või võimekusest iga aastaga üha rohkem. On raha ja on tegevusvõimalusi, ometi jõuab hulk noori "halvaks" minna, selle asemel, et oma ülearust energiat kasulikult rakendada ja enne, kui täiskasvanud probleemi "avastavad".


Vastutustunne või sensatsioon


Millist eeskuju me anname ühiskonnas ja kodudes lastele ja noortele, selliseks nad kasvavad, meie nägu. Loomulikult koguneti kampadesse ka minu noorusajal. Siis polnud aga sotsiaalmeediat seda võimendamas. Ajakirjanduse töö on kajastada. Kurb on aga see, et meie ühiskonnas on nii sageli vaja meediat selleks, et üks või teine teema saaks avalikku tähelepanu. Telekanalite üha uuesti ja uuesti toodetav vägivald panustab rohkem probleemi kui selle lahendamisse. Ta toidab niiviisi sedasama koletist, mille on sünnitanud karje tähelepanu järele, mida rahuldatakse, pannes korda kuritegusid, peksmisi ning seda filmides.

Ajakirjandus ei tohiks endale lubada niisugust naiivsust – need kaadrid pole ju juhuslikult lifti jäetud dokumentide klade, millega huvilised meedia hüval kaasabil on valmis üksteise jalgealust õõnestama.


Noorte äärmuskäitumine on üks teemadest, millele pööratakse tähelepanu alles siis, kui keegi on rusikaga näkku saanud. Siis on näpuviibutajaid jalaga segada, süüjagajaid ja õigusemõistjaid on vähemalt sama palju. Kus on meedia siis, kui oleks vaja rääkida positiivsetest asjadest, eri  koolitustest ja initsiatiividest meie noorte suunal? Kui oleks vaja rääkida sellest, et nii paljud noortele suunatud ja noortega tegelevad organisatsioonid toimetavad igapäevaselt selle nimel, et meil oleks vähem noori, kelle tegevusväljundiks on kuritegevus ja vägivald, sest muul moel ei ole nad suutelised tähelepanupuudust korvama. Augusti keskel toimunud Eesti õpilasmaleva kokkutulekul, kus oli kohal kaugelt üle 600 laheda noore, ei kohanud ma ühtegi telekaamerat. Eks seetõttu, et keegi ei saanud jalaga näkku. Meil on noortele loodud võimalusi nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, kuid tähelepanu neile positiivsetele aspektidele ja Eesti noorsootööle jagub vaid näpuotsaga – selles puudub sensatsioonilisus, inimesed ei peksa üksteist ja ei hammusta koeri. See, et valitsus on eraldanud kohalikele omavalitsustele veel hiljaaegu ühe aasta kohta 15 miljonit eurot lisarahastust huvihariduse edendamiseks, mis aitaks luua paremaid võimalusi vaba aja veetmiseks ja enesearenguks, ei ületa paraku uudiskünnist.  


Just positiivse tähelepanu puudumisest noortele ühiskonnas niisugune hälbiv käitumine üpris sageli alguse saabki. Kõigi noorte kriminaalide ja löömavendade traagika pole ilmtingimata katkine pere või asotsiaalsete eluviisidega vanemad, vaid kõige lihtsam ja argisem eiramine ja huvipuudus. Sest täiskasvanu leiab pidevalt, et on midagi targematki teha. Lapsed sõltuvad sünnihetkel oma tervisest, oma vanematest, nende tervisest, vaesusest ja rikkusest, teadlikkusest, nende kogemustest oma päritoluperekonnas kasvamisel. Ja nõnda see hakkab kulgema. Eri etappidel lisandub inimesi, kes lapse kasvamist toetama peavad.


Kelle süü on?


Millegipärast on Eestis kombeks ühiskonna harmooniat häirivate olukordade puhul esimese asjana hakata otsima süüdlasi. Politsei on süüdi, ei, hoopis Tallinna linn, poliitikud on süüdi, ja lastekaitsespetsialistid, kes on keelanud ära laste füüsilise karistamise, meedia ja vägivaldsed filmid on süüdi, lapsevanemad on süüdi – süükoorem on nii tohutu, et sealt jagub kõigile. Üks Aafrika vanasõna ütleb, et lapse kasvatamiseks on tarvis tervet küla. Meil aga jageletakse selle üle, kelle asi see üldse on. Viimasel ajal torkab kuidagi eriliselt silma, et lapsevanemad "ei saa oma lastega enam hakkama" – kuulen sellist fraasi liiga sageli. Enam ei saada hakkama ja käed lastakse roolist sootuks lahti. Nii nagu autosõidu puhul, on ka lapse kasvatamisega – järgmisel hetkel oled kraavis. Selline resigneeruv hoiak inimelu suhtes, mille eest vastutama peab lõpuks ikkagi lapsevanem, on kuritegelik. Jah, lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla, kuid on lapsevanema hool oma järeltulija vastu kõige enam huvi tunda, tema tegemistest teada ja nendest hoolida, teda suunata ja vajadusel aidata.


Et leida lahendusi, on vaja mõista. Teada põhjuseid. Mis toetab lapse kasvamist? Toetavad ja hoolivad vanemad, kellel on hea suhe lapsega, aega, oskust ja huvi märgata. Tugi teistelt lähedastelt. Tegelemine huvialaga, sealne sõpruskond. Ülekaalus head suhted koolis, tunne, et kool on turvaline ning keegi hoolib ja aitab alati. Olla mõistetud ja kuulatud. Laiemalt kogukond ehk küla – naabrid, sõbrad, nende vanemad, poemüüja, raamatukogutädi... Meie kogukond võiks olla meie turvavõrk, millest keegi läbi ei libise. Kus kõik oleks märgatud ja toetatud.


Miks ei võiks investeerida neid maksuvaba miinimumi tõusust tekkinud vahendeid selleks, et arendada lapse andeid ja pakkuda talle võimalust tegeleda sellega, mis teda huvitab?


Võimalusi, sealhulgas selliseid, mis ei maksa tervet varandust, on selleks loodud palju.

Laadimine...Laadimine...