TÕNIS LIINAT: Kellegi nutisõltuvus muudab raskeks terve tema pere elu

 Kes meist poleks näinud ühistranspordis tähelepanu otsivat väikelast, kui lapsevanem samal ajal kuulab muusikat või sirvib sotsiaalmeediat.

Pilt: Scanpix

TÕNIS LIINAT: Kellegi nutisõltuvus muudab raskeks terve tema pere elu

Tõnis Liinat, Pirita linnaosa arendusnõunik

 Kes meist poleks näinud ühistranspordis tähelepanu otsivat väikelast, kui lapsevanem samal ajal kuulab muusikat või sirvib sotsiaalmeediat.

Tänapäeval tundub tavaline mõtteviis, et miks kohtuda sõpradega pargis, kui saad nendega Facebookis jagada naljakaid videosid, või milleks minna koos kossu mängima, kui arvutis saab pidada üks-ühele lahingu. Võtmeküsimus, millele peame siinkohal vastuse leidma, on tegelikult lihtne – kuidas võistelda mugavama ja näiliselt huvitama eluga ning püüda noorte tähelepanu?

Suurmõtleja Stephen Hawkingi surm viib paratamatult mõtted inimkonna tulevikule. Teadlasena rõhutas ta, et inimkonda ootab tulevikus häving, kui me ei alusta kohe lahenduste leidmisega. Oma mõtterännakutel keskendus ta kuni tuhande aasta pikkusele perioodile, kuid minu mõtted peatuvad hoopis lähitulevikus – üksnes mõned aastad praegusest hetkest.

Palju on räägitud nutisõltuvusest ja füüsilise aktiivsuse vähenemisest. Viimasel ajal on olnud aina enam fookuses ka vaimse tervise probleemid, eeskätt depressioon, uinumisraskused ja üleväsimus. Eelkirjeldatud probleemid mõjutavad inimesi ja nende lähedasi. Julgen väita, et kui me ei tegele jõudsamalt vaimse ja füüsilise tervise probleemidega, siis inimkonna hukatus on palju lähemal kui tuhat aastat.

Võimalused liikumiseks olemas

Sellele, kuhu on probleem peidetud, pole ühest vastust. Nii vaimne kui ka füüsiline tervis on oma olemuselt ääretult komplekssed, kus ühtegi juhtumit ei saa võtta samasugusena nagu eelmist. Muidugi saab kasutada mõnevõrra sarnaseid ennetavaid ja abistavaid meetmeid, näiteks soodsate keskkonnatingimuste loomine, mille kasutamisel on kõigil sarnased võimalused.
Kui rääkida keskkonnast, siis peame arvesse võtma kaht  dimensiooni – füüsiline ja vaimne. Füüsilise keskkonna üks aspekt on linnapildi kujundamine, näiteks saan tuua vaba aega väärtustava Pirita linnaosa. Seal on palju tasuta sportimisvõimalusi, sh korvpall, lauatennis, discgolf; suusa-, jooksu-, rattasõidu ja rulluisurajad ning muud head tingimused vabas õhus liikumiseks. Rand täitub juba kevadel aktiivsete noortega ning viimased lohesurfajad lõpetavad hilissügisel. Igasugused võimalused on justkui olemas, kuid samas jääb endiselt midagi puudu...

Noorsootöötajad, ametnikud ja poliitikakujundajad peaksid läbima mõttekäigu – olgu, toetame ja loome võimalusi noortele, aga kas toetame ka piisavalt vanemaid ehk tagame ka hea vaimse keskkonna sihtrühma tugi- ja taustsüsteemile? Rääkides nutisõltuvusest ja sellega kaasnevatest probleemidest, peame mõistma, et see hõlmab kogu perekonda. Ühest küljest peavad vanemad tulema toime sõltuvusest tingitud probleemidega ja teisest küljest me ei saa välistada, et ka vanemad ise võivad kuuluda sõltlaste hulka. Kes meist poleks näinud ühistranspordis tähelepanu otsivat väikelast, kui lapsevanem samal ajal kuulab muusikat või sirvib sotsiaalmeediat. Olgu sõltlaseks vanem või laps, igal juhul tuleb suunata mõtestatud ja toetavaid tegevusi senisest rohkem ka vanematele.

Paljas video ei aita kedagi

Mis formaadis need tegevused peaksid olema, on muidugi omaette küsimus. Kas järjekordne video tegemine aitab kaasa olukorra lahendamisele või mitte? Ma olen videode osas skeptilisel seisukohal ja arvan, et kasutada tuleks loovamaid meetodeid, vahetut suhtlemist. Siinkohal tasub küsida: kui tahame parandada nutiprobleeme, siis kui arukas on rakendada sõltuvuse ühte osa?

Üksnes mudilaste mänguväljakud, videod ja reklaamikampaaniad ei aita kaasa tervete ja tublide kodanike kasvatamisele. Linnal ja riigil on vaja jätkuvalt arendada füüsilist keskkonda, kuid selle kõrval ka vaimset. Senisest rohkem peame suunama ametnikke tegema koostööd psühholoogide ja teiste ekspertidega. Me peame suunama noored eemale korrarikkumistest ja nutimaailmast, aitama kaasa nende sotsiaalsele suhtlusele ja kehalisele aktiivsusele ning sellega asjalike ja rõõmsate inimeste kasvule. Vastasel juhul kasvatame empaatiavõimetuid inimesi ja oleme iseendale hukatuseks.

Laadimine...Laadimine...