Vsevolod Jürgenson: Eesti pensionisüsteem vajab loovat lähenemist

"Selle asemel, et hädaldada ja kurja saatust süüdistada, tuleks põdur pensionisüsteem tõhusale jõutreeningule suunata, et see suudaks nii täna kui ka aastate pärast meie hallpäid elutormide eest kaitsta ning vaesustondi minema peletada. On vaja vaid tahet ja südametunnistust," kirjutab Mustamäe linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson.

Pilt: Scanpix/ pilt on illustreeriv

Vsevolod Jürgenson: Eesti pensionisüsteem vajab loovat lähenemist

Vsevolod Jürgenson, Mustamäe linnaosakogu liige

"Selle asemel, et hädaldada ja kurja saatust süüdistada, tuleks põdur pensionisüsteem tõhusale jõutreeningule suunata, et see suudaks nii täna kui ka aastate pärast meie hallpäid elutormide eest kaitsta ning vaesustondi minema peletada. On vaja vaid tahet ja südametunnistust," kirjutab Mustamäe linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson.

Üheks haavatavamaks elanikerühmaks Eestis on pensionärid. Meie pensionid võimaldavad vaid tagasihoidlikku äraelamist, neist ei jätku meelelahutuseks, kultuurihuvi rahuldamiseks ja reisimiseks - kõigeks selleks, mis aitab kõrges eas inimestel hoida meeleolu ning seeläbi pikendada eluiga, nagu näeme heaoluriikide eakate puhul. Eesti pensionär on valdavalt vähekindlustatud, igapäevamuredest rusutud ning sellest tulenevalt kimpus krooniliste haigustega. Suurema osa Eesti eakate pensionid ei vasta 21. sajandi Euroopa elatanud inimeste vajadustele.

Kiideldes Eesti kui e-riigi edulooga, peame kahjuks tõdema, et oleme pälvinud rahvusvahelist tähelepanu mitte innovatsiooni, vaid pigem pensionäride halva olukorra tõttu. Hiljuti avaldatud Euroopa Komisjoni raportis saab Eesti nahutada selle eest, et eakatele ei suudeta kindlustada elulisi vajadusi katvat pensioni ning ei vaevuta mõtlema, kuidas pensionisüsteemi raha juurde kaasata, pensionite suurust tõsta ning vähendada halbadest demograafilistest arengutest tulenevat ohtu, et üha suurem osa meie pensionäridest vaevleb tulevikus vaesuse piiril. Aruanne toob välja, et Eestis on vaesuspiirile langevate vanurite osakaal Euroopa Liidu üks kõrgemaid - meie 41,4%line näit on Euroopa Liidu 18,3% keskmisest üle kahe korra suurem.

Süüdistused on õigustatud, sest selle asemel, et otsida olukorrale praktilisi lahendusi laiutab poliitiline eliit käsi ning räägib tööealise elanikkonna vähenemisest tingitud vahendite kokkukuivamisest. Halvimal juhul hakatakse aga pajatama teise pensionisamba mõttetusest ning riigi vahendite sealt väljatõmbamisest, mis tekitab pensioniealistes üksnes arusaamatust ning suurendab ebakindlust. Valitsuse tasemel on küll räägitud plaanitavatest muudatustest pensioni arvestamise süsteemis, ent muutuste sisu pole suudetud piisavalt selgitada. Arusaamatud vaidlused ja nn antipopulistlike auspoliitikute ärplev ähvardamine, et pensionisüsteemi ootab ees veelgi tumedam tulevik, ei muuda pensionäre reipamaks ning õnnelikumaks. Aga nad ju võiksid seda olla. Kas meil on kahju oma vanaemadele-isadele, kuniks elu, paremaid tingimusi luua!

Targad antipopulistid ütlevad, et asi saabki vaid hullemaks minna, kuna 2016. aastal oli ühe 65 aastase ja vanema inimese kohta Eestis 3,2 tööealist, ja aastaks 2040 langeb see 1,9 peale. Eesti demograafiline tulevik on masendav ning pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks ei piisa vaid kogutavate vahendite ümberjagamisest esimese samba solidaarsemaks muutmise abil. Täna moodustavad üle 65 aastased tööealistest 29,1%, aastaks 2056 tõuseb see näitaja 60,6%ni ja ületades Euroopa Liidu keskmist, millele prognoositakse 56,6%list näitu.

Kui soovime, saab pensionisüsteemi parandamiseks palju ära teha.

Selle asemel, et hädaldada ja kurja saatust süüdistada, tuleks põdur pensionisüsteem tõhusale jõutreeningule suunata, et see suudaks nii täna kui ka aastate pärast meie hallpäid elutormide eest kaitsta ning vaesustondi minema peletada. On vaja vaid tahet ja südametunnistust.

Et eakatele elamisväärset pensioni kindlustada, peab mõtlema märksa avaramalt kui üksnes riigieelarve vahenditest kaetav pensionitõus. Kõigepealt alustaks sellest, et Eesti ei tohi jääda igaveseks vähese tööviljakuse ning madala tehnoloogilise tasemega riigiks. Me peame jõudma selleni, et kasvav tööviljakus, robotiseerimine ning infotehnoloogia areng korvaks tööealise elanikkonna kahanemise ning pensionivahendid hakkaksid tänu majanduse kaasajastamisele ning tootmise intensiivistamisele kasvama. Moodsate tehnoloogiate kasutamine looks samuti võimalused vanemaealiste suuremaks tööhõiveks, mis omakorda tõstaks eakate elatustaset ning parandaks ka tervist, sest inimene, kes tunneb end ühiskonnale vajalikuna, suudab paremini haigustele vastu panna.

Veel mõned ettepanekud, mis võiksid saada aluseks diskussioonile, kuidas muuta meie pensionisüsteem nii tugevaks, et kannatab välja ka kõige suuremad mullistused, kriisid ja vapustused.

Kõigepealt tööandja pension. Mitmetes riikides on seda rakendatud. Ka meie võiksime kaaluda tööandja pensioni sisseseadmist, mis oleks lisavõimaluseks töötajaskonna motiveerimiseks. Tööandaja pension motiveerib töötajaid lojaalsusele, paremate tulemuste saavutamisele, suurendab kindlustunnet homse ees. Pensionifondi kolmandasse sambasse tööandja poolt tehtavad maksed peaksid olema vabastatud nii erisoodustusmaksust kui ka kõigist muudest maksudest. Uskuge, pikemas perspektiivis tasub see ennast ära!

Viimasel ajal on palju räägitud kodanikupalgast. Seda on katsetatud Soomes ja veel mõnes riigis. Eestis on minu teada loodud kodanikupalga kehtestamise eest võitlev MTÜ. Aga mis oleks, kui tegeleksime tööpõlgurlust ja infatiilsust toitva kodanikupalga asemel hoopis kodanikupensioni ellukutsumisega. Igatahes on oma tööpanuse andnud kodanike toetamine märksa eesmärgipärasem tegevus kui täisjõus inimestele raha kinkimine. Mõelgem selle üle! Äkki polegi see ettepanek nii rumal!

Kolmandaks tuleb riigil kehtestada tõhusam kontroll pensionifondide tegevuse üle. Ei saa pidada normaalseks olukorda, kus pangad teenivad miljonilisi kasumeid, samas kui nende juures tegutsevad pensionifondid ei suuda portfelli kasvatada isegi sedavõrd, et see inflatsioonile järele jõuaks. Siin tuleb kehtestada uued mängureeglid, et pangad, kes soovivad oma fiskaalsüsteemi pensionifondide sissemaksete arvelt kasvatada, peavad tagama ka neile usaldatud vahendite professionaalse kasutamise, mille tulemuseks saab olla üksnes pensionivara inflatsiooni ennetav kasv. Kaaluda võiks ka reeglite kehtestamist, et Eesti pensionifondid peaksid senise 10% asemel kogumahust investeerima kohalikku ettevõtlusse vähemalt 50%. See turgutaks meie majandust tublisti.

Ja veel. Me viime börsile Tallinna Sadama. Kas poleks õiglane, kui osa emiteeritavatest aktsiatest suunataks fondi, millest hakatakse tulevikus Eesti Vabariigi kodanikele maksma pensionilisa. Samasse fondi võiks suunata ka osa riigiettevõtete dividenditulust. Igatahes looks see lisavõimaluse muuta Eesti pensionäride vanaduspäevad rõõmsamaks, jõukamaks, elamisväärsemaks.

Suhtumine eakatesse on tihedalt seotud ühiskonnas omaksvõetud väärtushinnangute ning tulevikuvisioonidega. Kahjuks pole Eestis suhtumine vanemasse põlvkoda olnud selline, mis meile au teeks. Kuni me aga ei vii oma vanureid vaesustsoonist välja, pole meil loota edu ka teistes valdkondades.

Tuleks lõpetada poliitiline jagelemine pensionite teemal ning leida edasiseks tegutsemiseks erakondade ülene konsensus. Pensionisüsteemi ümberkujundamisele laiapõhjalisemaks ning inimväärset elu kindlustavaks, tuleb läbi erinevate kodanikeühenduste, klubide ja seltsingute kaasata enam ka eakaid endid.   

Pensionite tõstmine ja eakatele turvalise vanaduspõlve kindlustamine pole populism, vaid ülesanne, mille lahendamist ootab meilt muuhulgas ka Euroopa Komisjon. Piinlik on olla eakate kindlustatuse osas Euroopa riikidest viimane. Kaua me kannatame vanavanemate vaesust!

Laadimine...Laadimine...